G’day mate
Peale 8 kuud Austraalias elamist jõudsime lõpuks Cairnsi, kuhu algselt oli plaanis minna juba esimeste nädalate/kuude jooksul. Kohale jõudmiseks sõitsime oma farmist viis tundi Brisbane’i, kus saime farmi kaasomaniku juures õhtu ja öö veeta. Meid kostitati õhtusöögiga ja viidi linna peale tuurile, näidati Brisbane’i linna ja põnevamaid kohti. Järgmisel päeval istusime lennukile ja lendasime Cairnsi. Autosõit oleks võtnud aega kaks päeva, lennukiga saime kohale aga kõigest kahe tunniga.
Cairns asub Queenslandi osariigi põhjaosas, väga troopilises piirkonnas. See on üks parimaid kohti, kust minna Suurt Korallrahu avastama, aga samas ka väga kallis. Kliima on seal väga kuum ja niiske, seal eristatakse ainult kahte aastaaega: märg ja kuiv. Parim aeg Cairnsi külastada on kuival aastaajal ehk Austraalia talvel, mis kestab maist oktoobrini. Päeval on siis umbes 25-30 kraadi sooja, öösel 15-20 kraadi, ning taevas särab enamasti päev läbi päike. Suvel kõigub temperatuur 35-40 kraadi ringis, õhk on väga niiske ning vihma sajab peaaegu iga päev.
Cairnsi linna ümbrus on väga mägine, kaetud vihmametsadega ja loodus on harjumatult väga roheline. Farmides kasvatatakse seal kõige rohkem suhkruroogu ja banaane, aga ka mangosid jms troopilisi puuvilju. Enamus randades Põhja-Queenslandis on ujumine ohtlik, sest sealsetes vetes elab väga palju krokodille, kes rõõmsaid ujujaid vapralt vees ootavad. Teine oht on millimallikad, kes võivad tekitada suuri põletushaavasid. Sellest on väga kahju, sest loodus ja rannad on imeliselt ilusad ning kutsuvad ja vesi on väga soe. Siiski leidub mõningaid randasid ranniku peal, kus ujumine on lubatud ja turvaline. Kohalike jaoks on ujumiseks üldiselt kaks populaarsemat varianti. Paljud inimesed lähevad enda jahutamiseks hoopis metsa, et ujuda ojades, võimsate koskede all ja/või nö. swimming hole’ides. Ja neid kohti leidub väga palju! Vesi on küll külm, sest tegu on allikaveega, kuid värskendav ja maagiline on see kindlasti. Teine variant on minna paadiga korallrahu peale ning seal ujuda, snorgeldada või sukelduda. Rahu peal on mõned saared, kuhu saab minna turismifirmade poolt pakutavate kruiisidega, kuid lisaks saartele on ka palju liivaluiteid, mis meetri jagu veest väljas on ja mille ümber saab madalates vetes rahulikult mõnuleda. Krokodillid rahu peale ei tule ja suurte haide jaoks on vesi samuti liiga madal.
Üks põhjus, miks me Cairnsi läksime, oli Sarah 21. sünnipäeva tähistamine. Meie jõudsime Cairnsi reede õhtul ja laupäeval oligi juba pidu. Ta oli oma venna ja vanemate abiga kodu väga ilusaks ja hubaseks teinud. Kohal olid kõik tädid-onud ja lähemad sõbrad. Austraallaste jaoks on 21. sünnipäev umbes sama suure tähtsusega nagu eestlaste jaoks 18., kuigi tegelt nad saavad juba 18-selt teha samu asju. Aga et ikka rohkem elamust saada sellest huvitavast piirkonnast, siis me jäime veel nädalaks nende juurde. Sarah oli meie giid ja sõidutas meid ja Kate’i ringi oma uhke sünnipäevakingitusega.
Mõned meeldejäävad tegevused selle nädala jooksul:
- Me käisime metsades jalutamas ja koskedes ning ujumisaukudes ujumas. Vesi on nendes ojades väga selge, aga väga külm.
- Me sõitsime väga palju mägedes ringi, lausa nii palju, et süda läks vahepeal pahaks nendel käänulistel teedel üles-alla sõites.
- Me külastasime Cape Tribulation’it, mis on tuntud selle poolest, et seal ulatub vihmamets randa välja. Kohalikud ütlevad, et sealne vihmamets puudutab korallrahu ja see on eriline, sest mõlemad on ühed maailma rikkaimad ökosüsteemid. Cape Trib’is käisime me vihmametsas zipline’i tuuril, kus me sõitsime ühe puu otsast teise otsa ja giidid rääkisid meile huvitavat ja toredat vihmametsast. Enamus ajast oligi jutuajamine, sõidud olid lühikesed ja vähe pinget pakkuvad.
- Sõitsime praamiga Fitzroy saarele, kus veetsime päeva snorgeldades. Fitzroy on mägine saar korallrahu maismaapoolses ääres, mis on paksult turiste täis. Saarel on üks hotell ja üks pubi, kuid enamus inimesi lähevad saarele üheks päevaks. Fitzroy põhilised tegevused on snorgeldamine ja mäe peal jalutamine. Elusat koralli oli seal kahjuks aga väga vähe ja ühtegi kilpkonna meil ka näha ei õnnestunud.
- Külastasime Sarah’ga nende perefarmi, kus neil on lehmad, kanad, mandariinid, greibid ja kalakasvandus. Sel ajal kui me seal olime, said lehmad ühe värava lahti ja tulid kõik oma alast välja. Meil läks vast mingi tund aega, et nad tagasi õigesse kohta saada.
Parim elamus oli kindlasti see päev, kui Sarah isa viis meid (ning Sarah, Kate’i ja Alexi) oma paadiga päevaks korallrahu peale. Me lasime hommikul kella seitsme ajal paadi vette ja veetsime terve päeva kala püüdes, snorgeldades ja ujudes helesinises vees. Paadisõit kestis umbes 45 minutit ja jõudsime sellega umbes 30km kaugusele rannikust. Kui olime natuke kalapüüki teinud, siis jäi Miina merehaigeks ja me otsustasime lähedal asuva liivaluite juurde sõita (kuhu me oleks niikuinii mingi aeg hiljem läinud), et seal jalad maa peale saada. Seal oli väga-väga ilus, nagu paradiisi oleks sattunud. Kuldne liivaluide ümbritsetud helesinisest veest, mis oli tohutult soe! Suvel pidi see vesi veel soojemaks minema, kuni 31-32 kraadini. Pärast tegime veel kalapüüki, kuid peale Sarah (3) ja Peteri (1) keegi rohkem kala veest välja ei tõmmanud. Enne tagasisõitu käisime veel snorgeldamas, seekord avamere peal mitte lihtsalt mõned meetrid rannast nagu Fitzroyl, ja pilt oli palju kirjum. Korallid olid väga värvilised ja igal pool ujusid värvilised kalakesed. Ei olnud üldse soovi veest välja tulla. Pärastlõunal sõitsime tagasi maismaa peale ja läksime koju, kus kõik magama jäid. Nüüd on veel vaja sukeldumiskursused läbida, et saaks minna sügavamale ja lähemalt näha seda veealust elu. Ei jõua ära oodata!
Juuksed soolased, nahk päevitunud ja näod naerul pidime kotid pakkima ja tagasi Brisbane’i lendama. Aga farmi naasmise asemel sõitsime hoopis juba tuttavasse Noosasse, kus ootas meid Miina sugulane Evelin. Miina polnud Evelini aastaid näinud ja kasutasime juhust, et kokku saada ja muljetada. Noosas kahjuks ujuma ei jõudnud, sest ilm oli natuke jahe ja tuuline, aga meeldiv oli seal sellegi poolest. Veetsime seal ühe öö ja sõitsime pühapäeval tagasi farmi, et veel mõned nädalad oma lehmade ja pullipoistega askeldada.
Cheers
This Post Has One Comment
Pingback: Meie esimene aasta Austraalias – Wondersellid