Me oleme peagi juba kuus kuud Sydneys elanud, mida on kümme korda kauem kui meil algselt plaanis oli. Kuidas nii läks, millega me siin suures linnas tegelenud oleme ja mida me sellest kõigest arvame?
Ühes varasemas postituses sai kirjutatud pikemalt sellest, miks me jäime Sydneysse kauemaks kui paar-kolm nädalat. Lühidalt kokku võttes ei olnud meil aimu kuhu suunas võiks Sydneyst liikuda ja me ei näinud mõtet niisama uisapäisa sõita kuskile lootuses, et äkki kuskilt saab midagi. Teadsime, et just tol ajal olid valmimas viinamarjad ja oli algamas veinihooaeg. Paraku oli veinitehastesse kandideerimine juba septembris-oktoobris, aga meie tulime Austraaliasse alles detsembris. Me ei teadnud ka päris hästi kus need ülisuured veinitehased asuvad, mis endale suurt abitööjõudu palkavad. Käisime küll näiteks Sydney lähedal Hunter Valleys maad luuramas, aga see osutus üsna mõttetuks. Seal on ainult väga väikesed veinitootjad, kuigi tegu on ühe tuntuima veinipiirkonnaga Austraalias. Seega loobusime mõttest saada veinitehasesse tööle ja olime enda jaoks välistanud ka puuviljade jms korjamise tööd, sest enamik neist on tasustatud tükitöö alusel ja enamasti sellega õiglast palka ei teeni. Võtsime endale eesmärgiks saada kuskile põlluharimisega või loomakasvatusega tegelevasse tallu tööle, sest olime sellest palju head kuulnud. Enamasti on seal õiglane palk, tasuta või odav elamine ja võimalus kogeda ehedat Austraalia maaelu ning tutvuda kohalikega.
Talutööd me siiski tegema ei läinud ja otsustasime Sydneysse paikseks jääda mõneks ajaks. Üks põhjustest oli see, et meil hakkas raha otsa saama. Allesolevaga me poleks enam kaugele purjetanud. Kui endale elukohta otsida, siis üldiselt on vaja maksta nädala või kahe üür ette pluss lisaks veel kuni nelja nädala üür tagatisrahaks. Kui me elamise oleksime kuskil saanud, siis tööd veel ei olnud ja oleksime ilmselt võlgu juba jäänud. Siit tuli ka otsus kiiremas korras Sydneys hakata raha teenima, sest siin oli meil toona veel elamine tasuta. Nii sai minust ehitusfirmas ehitaja-asjaajaja-autojuht ja paar nädalat hiljem kolisime uude kohta elama, kus pidime hakkama ka üüri maksma.
Korterisse kolisime jaanuari keskpaigas, aga Miina alustas tööd alles märtsis. Seega enam kui poolteist kuud elasime ainult minu palgast, mida oli tolles ajavahemikus keskmiselt kõigest 680 dollarit nädalas. Elamiskulud on umbes 400 dollarit nädalas, millest 340 on üür ja ülejäänud on elekter, gaas ja internet. Teisel nädalal korteris elades juhtuski nii, et meil sai raha otsa ja palgapäevani oli jäänud veel 4 päeva. Minul läks isegi pangakonto miinusesse. Edaspidi jäi nädalas umbes 100 dollarit üle. Mingit paanikat meil ei olnud, sest teada oli, et iga nädal tuleb natuke raha jälle juurde ja küll lõpuks saab Miina ka tööle. Elu oli huvitav ja vahva ning millestki otseselt puudust vist ei tundnud. Kui oleks asjad ikka väga perse läinud, siis me oleksime saanud oma auto rahaks teha ja sellega toime tulla.
Rääkides meie elamisest, siis me maksame üpriski krõbedat hinda selle eest aga meile meeldib siin mitmel põhjusel. Alustades sellest, et me elame kõrgel ja meil on äge vaade. Meil on majas jõusaal, soome saun ehtsatest made in Finland toodetest, väga suur välibassein ja mullivann. Auto jaoks on maja all parkla ja rongipeatusesse kõnnib paar minutit. Siiski tahaks rääkida ka nendest mis meile ei meeldi. Rongipeatuse läheduse negatiivne külg on see lärm, mida iga möödasõitev rong teeb ja neid kuuleb iga 5-10 minuti tagant. Lisaks veel sõidavad öösiti sütt vedavad rongid, mis on kilomeetreid pikad ja teevad veel rohkem lärmi kui reisirongid. Alguses tundus, et sellega ei ole võimalik ära harjuda aga tegelikult on küll ja enam see ei häiri ja ei pane neid tähele. Aga on midagi millega ei ole ära harjunud ja see on iganädalane pidutsemine. Meie korterikaaslasel on mitmed sõbrad, kes tal siin külas käivad nii nädala sees kui ka nädalavahetusel. Kõigile neile meeldib palju suitsetada, palju õlut juua ja kõvasti sitta muusikat kuulata. Kuigi nad suitsetavad rõdul, siis see suitsuhais tuleb isegi läbi suletud liugukse meie magamistuppa ja see on väga rõve. Üks asi mis meid veel väga häirib on see, et kõik tema külalised kasutavad meie vetsu, mitte tema oma. Seda sellel põhjusel, et tema vetsu saab läbi tema magamistoa aga meie vetsu saab otse koridorist. Hoolimata korduvatest märkustest on seda ikkagi jätkatud, sest ilmselgelt purjus peaga keegi sellistest asjadest ei hooli. Veel vähem sellest kui palju läheb potti ja kui palju läheb potist mööda.
Mina töötan üldiselt esmaspäevast reedeni. Kodust lahkun kell 6 ja jõuan tagasi umbes 15-16 ajal. Miina töötab pärastlõunastel ja õhtustel kellaaegadel aga tema tunnid ja päevad varieeruvad. Kolmapäeviti ja laupäeviti annab ta alati trenne aga mahlabaari graafik on iga nädal erinev. Ta kirjutas oma töödest ka eraldi postituse. Sellistest graafikutest tingituna ei ole me kahjuks väga palju midagi huvitavat oma vabal ajal teha jõudnud. Laupäeviti ja pühapäeviti käin ma regulaarselt King George V spordikeskuses korvpalli mängimas. Lisaks kasutame vahel oma kortermajas asuvat jõusaali, sauna ja basseini. Munapühade ajal tegime natuke ‘suurema’ väljasõidu, millest kirjutasime ka pikemalt. Nüüd saamegi kirjutada sellest, mida huvitavat oleme veel vahepeal teinud ja näinud, mis pole blogis kajastust leidnud.
Kuulsa ooperimaja kõrval on Sydney botaanikaaed, mis on üpriski suur ja mis on ilmselt üks parimaid kohti siin linnas kuhu minna näiteks jooksma, jalutama või pikniku pidama. See on nii suur, et poole päevaga näiteks kõike seal ära ei näe. Botaanikaaed võib kõlada nagu see oleks väga tihedalt taimestikku täis, aga tegelikult on see üsna avar ja seda võiks pigem nimetada pargiks. Ja see on tasuta!! Niiet soovitame kõigile. Ühes tiigis saab seal kalu toita nii et tasub natuke saia või leiba nende jaoks ka kaasa võtta.
No ei saa me üle ega ümber Sydney randadest. Bondi randa oleme väisanud juba korduvalt aga lisaks sellele ka natukene kaugemal asuvat Manly randa. Circular Quay’st käivad nii tava- kui ka kiirpraamid Manlysse. Linnast on praam ilmselt ka kiireim viis sinna saamiseks. Manly Headis saab teha ka lühemaid ning pikemaid jalutuskäike, kellel nende vastu huvi on. Manly on üldse väga mõnus kant kus aega veeta ja miks ka mitte elada või töötada. Tamarama, Bronte ja Clovelly on kõik Bondi lähedal, aga nad on tunduvalt väiksemad ja rahulikumad. Palm Beach on tuntud koht ja sealne rand on ka samuti väga mõnus. Palm Beachis on muideks alates 1988. aastast filmitud sarja “Kodus ja Võõrsil”. Praeguseks on seda 32 hooaega ja lõppu ei paista.
Veebruaris toimus meie enda tagaaias Parramatta pargis üks maailma tuntumaid lühifilmide festivale, mis kannab nime Tropfest. Sissepääs oli tasuta ja ette kanti kümmekond lühifilmi. Konkreetset teemat ei olnud, oli nii huumorit kui ka draamat. Ainus tingimus oli, et iga film pidi mingil moel sisaldama roosi. Meile kogu see üritus väga meeldis, õhtujuhid olid vaimukad, filmid olid väga head, ilm oli väga mõnus ja olustik väga tore. Vahepalaks oli ka etendus Tim Minchinilt, mis oli väga lahe. Sellel üritusel on ka väga huvitav ajalugu, see on välja kasvanud ühest väikesest Sydney pubist, kus selle algataja näitas oma lühifilme pubikülastajatele. Sellest sai selline fenomen, et aastatega jäi pubi ja pubi ümbrus kitsaks ning oli vaja suuremat toimumispaika. Nüüdseks on tegu maailma suurima lühifilmide festivaliga. Võib-olla saame järgmine aasta ka sellel üritusel osaleda.
Eesti riigil oli vahepeal sünnipäev, palju õnne! 100 aastat! Seda tähistati lisaks Eestile ka igal pool mujal maailmas kus eestlased on, sealhulgas ka Sydneys. Eesti Majas toimus selle puhul pidu, kuhu me otsustasime ka minna. Inimesi oli seal oodatust rohkem, aga sellest hoolimata tundsime end seal täiesti üksi. Me ei teadnud sealt mitte kedagi ja ei osanud seal mitte kuidagi olla. Sõime seal kartulisalatit ja musta leiba ja läksime suht peatselt ära ja jalutasime linnas ringi. Keeruline on olla kui ei oska võõrastele inimestele kuidagi läheneda ja seal lisas veel raskusastet see, et sa ei tea kas teine inimene suhtleb eesti või inglise keeles. Seal oli selliseid inimesi ka, kes olid Austraalias sündinud eestlastest vanematele.
Chinese Garden of Friendship on üks väga kena koht Sydneys. See asub Darling Harbouris ja väikese tasu eest saab minna sellisesse mõnusasse botaanikaaeda kui nii võib öelda. Majad on kõik Hiina arhitektuuriliste omapäradega ehitatud ja majade vahel on mitmed kalatiigid, kus ujuvad suured värvilised kalad. Mõnus koht kesklinnas, kus veits aeg maha võtta ning istuda ja puhata. Elizabeth Farm on huvitav koht Parramattal. See on vanim säilinud eurooplaste ehitatud maja Austraalias, mis ehitati 18. sajandi lõpus. Käisime seal avatud uste päeval, kui toimus Eels Festival. Päris huvitav oli vaadata kuidas kunagine kõrgklass elas. Tollel ajal ümbritsesid seda maja lõputud talumaad, tänapäeval on see aga ümbritsetud tihedast asustusest.
Nimekirjas on veel palju asju, mida me tahaksime Sydneys teha aga mida meie senine graafik pole võimaldanud. Teeme neid asju kunagi siis kui Sydneysse tagasi tuleme ja meil rohkem vaba aega on. Aga selleks, et siia tagasi tulla, peame siit kõigepealt lahkuma. Meil oli mingi aeg tagasi mõte proovida tööle saada cotton gini ehk puuvilla puhastamisega tegelevasse tehasesse. See on samuti hea töö nagu veinitehases töötamine. Eestlastele väga meeldib neid töid teha, sest töötunde saab üldiselt palju ja palk on ka hea. Puuvilla puhastamise hooaeg algab üldiselt aprillis ja võib kesta kuni pool aastat. Meie takistuseks sai see, et Miina ei tahtnud oma treeneritööd poole perioodi pealt katki jätta. Siin tehakse treeningplaane kooli õppeperioodide kaupa. Kuna periood lõpeb alles mai lõpus, siis selleks hakkasime aprillis natuke töökuulutustel silma peal hoidma. Väga intensiivselt ei ole seda teinud, aga üht-teist oleme leidnud. Võtsime vastu pakkumise asuda juuni algusest tööle põlluharimisega tegelevasse tallu. Peamiselt kasvatavad puuvilla, aga lisaks kasvatavad ka teravilja ja paarisajapealist lehmakarja. Talu asub Queenslandi osariigis St George’i lähedal ja kõige lühemat teed pidi sõidaksime sinna ca 900 kilomeetrit. Nii et maikuuga tõmbame siin otsad kokku ja asume põhja poole teele. Päris otse me sinna ei lähe, meil on mõned kõrvalepõiked ka plaanis. Sellest kõigest kirjutame lähemalt juba järgmises postituses!