Märkamatult on uue aasta esimene kuu juba läbi saanud. Umbes-täpselt ühe nädala pärast saab meil Austraalias oldud kaks kuud. Kui esimese kuu veetsime peamiselt turistina, siis teine kuu on möödunud hoopis teises taktis. Peamiselt oleme tegelenud töö otsimisega, lisaks oleme püüdnud ka mingeid plaane teha. Meie esialgne mõte enne enne reisi alustamist oli lahkuda Sydneyst võimalikult ruttu (paari nädala jooksul) ja minna maapiirkondadesse tööd tegema. Farmitöö on hea võimalus säästa raha (veel parem, kui majutus on farmi poolt tasuta), lisaks on see hea viis kogeda Austraalia outback-elustiili. Kuid hea ja sobiva farmi leidmine ei pruugi olla lihtne.
Esimesel päeval tööd otsides leidsime kohe ühe farmi, mis meile ideaalselt sobis. Farm asub enam kui 400km kaugusel Sydneyst otse Austraalia keskme poole ja töökohta pakuti kahele inimesele või paarile. Kuigi jutt tundus lubav, siis me paraku seda töökohta ei saanud. Mõned päevad hiljem leidsime taas ühe sobiva farmi, mis asub esimesest farmist umbes 100km võrra veel kaugemal rannikust. Nendega oli meil rohkem edasi-tagasi suhtlust ja tegime ka paar telefonikõnet. Omanikud andsid meile kõvasti lootust, et me osutume valituks. Pidid järgmine päev kinnitama. Paar päeva hiljem anti meile teada, et kahjuks ei osutunud me ikkagi valituks ja tagasilöök oli raske kuna olime juba üsna kindlad, et töö- ja elamiskoht on kindlustatud.
Meile oli teada, et jaanuar on see aeg kui Austraalias hakkavad viinamarjad küpseks saama ja algab veinihooaeg. Sydney lähedal asub üks Austraalia vanimaid ja kuulsamaid veinipiirkondasid, mil nimeks Hunter Valley. Me otsustasime ühel reedel, et sõidame sinna ja käime seal ringi, ehk äkki õnnestub meil seal tööd leida. Kohalikust turismiinfokeskusest saime mõned kontaktid, kellega ühendust võtsime. Juba pool tundi hiljem olime ühe tööpakkuja juures pabereid täitmas. Tööks oli viinamarjade korjamine ja see pidi algama juba järgmisest nädalast. Meil oli paar päeva aega, et leida elukoht Hunter Valleysse, sest Sydneyst on sinna liiga pikk maa käia. Üks miinustest selle töö juures oli see, et ei tea kas saame tööd teha 40 või 8 tundi nädalas või üldse mitte. Iga tööpäeva kohta tuleb info alles eelneva päeva õhtul. Olime ristteel. Selleks, et saada endale seal elamine peab välja käima paari nädala üüri pluss tagatisraha. Meie finantsid oleks see käik nulli lähedale viinud ja kui tööga oleks kehvasti olnud, siis oleksime plindris olnud.
Järgmine päev lisandus kaalukausile teine pakkumine. Erki sai kõne ühelt Sydneys toimetavalt ehitusfirma omanikult, kellega ta varem suhelnud oli, kuid kellel too hetk ei olnud tööd pakkuda. Nüüd ta ütles, et tal on üks koht pakkuda ja töö algaks ülehomme. Erki võttis pakkumise tol hetkel vastu, et sellest mitte ilma jääda. Siis arutasime natuke ja otsustasime ühiselt, et hetkel Sydneyst ei lahku. Erki proovib kõige pealt paar päeva ära käia seal ja siis vaatame mis saab. Kuna elamine oli meil mõnda aega veel tasuta, siis saab sedasi ka natuke raha säästa. Peale paari päeva oli Erki selle töökohaga rahul ja me otsustasime, et jääme esialgu Sydneysse veel natukese kauemaks. Püüame siin natuke raha säästa, et siis minna juba uutele jahimaadele.
Erki töökoht asus meie elukohast tunniajase sõidu kaugusel ja tööpäev algab hommikul kell 6.30. Tundus et on ainult üks loogiline variant: peame endale otsima elukoha kuskile lähemale. Tegelikult oli selleks ajaks meid juba mitu nädalat kripeldanud see, et me ikka veel Davidi juures olime. Meid on väga hästi võõrustatud ja me ei suuda seda sõnadesse panna kui tänulikud me oleme. Ja mitte mingil juhul me ei tahtnud jätta muljet, et me külalislahkust kuidagi väärkasutame. Erinevaid portaale lapates oli näha, et väga paljud kuulutused otsisid ainult India, Pakistani, Nepali jms rahvuste üürnikke (peamiselt tüdrukuid). Sobilikku korterit või tuba oli raske (kui mitte öelda võimatu) leida. Meile tundus, et Parramatta võiks olla see piirkond kus me võiksime elada. Ühel päeval sõitsimegi sinna ja käisime nelja elukohta vaatamas, millest kolme üürisid välja hiinlased, Kuulutused leidsime Gumtreest ja nimede järgi ei teadnud, kellega tegu – Jason, Kim ja Denise. Ükski neist meile väga ei meeldinud. Neljanda koha leidsime tänu eestlasi Sydneys ühendavale Facebooki grupile. Ilma pikemalt mõtlemata me viimase kasuks ka otsustasime.
Meie uus kodu on kahe magamistoaga korter, mis asub väga mugavalt Parramatta piirkonna keskuses. Rongid on ilmselt peamine ühistranspordi variant siin Sydneys. Rongipeatus on meie majast kõigest paariminutilise jalutuskäigu kaugusel, mis on suur boonus. Sinna nö kesklinna, kus asuvad kuulus ooperimaja, vanalinn ja kaarsild, sõidab rongiga siit umbes 30-40 minutit. Austraalia üks suurimaid ostukeskuseid on vähem kui kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel ning sama kaugel on ka suur hulk kohvikuid ja restorane. Korter ise asub 13. korrusel ja meie kasutada on oma magamistuba ja oma vannituba ning jagame korterikaaslasega suurt rõdu, elutuba ja kööki. Lisaks sellele on majas tasuta maa-alune parkimine, jõusaal, raamatukogu, saun, välibassein ja mullivann. Ainuke halb asi korteri juures on prussakad. Nad on probleemiks ilmselt terves majas. Esimesed paar päeva olid nad väga häirivad ja me tapsime iga prussaka ära, keda me nägime. Ilmselt sai maha löödud mõnisada prussakat. Aga siis me harjusime nendega ära ja enam ei tee nendest otseselt välja. Varsti tuleb meile putukatõrje ka ja siis ei tohiks me enam üldse neid näha.
Miinal ei olnud väga mõtet tööd otsida Sydneys enne kui meil oli teada, kus me elama hakkame. Peale korterisse kolimist on ta tublisti tegelenud tööotsimisega ja vaikselt paistab mingi lootus saada tööle iluvõimlemisklubisse. Samal ajal püüab ta leida ka tööd kuskile lähedalasuvasse restorani või kohvikusse.
Järgmises postituses kirjutame sellest, mida muud põnevat jaanuarikuus teha jõudsime.
This Post Has One Comment
Pingback: Elust Sydneys ja mida toob tulevik – Wondersellid