Kui me eelmise aasta aprillis farmi kolisime ning külvamise hooaeg alguse sai, ei oleks me kunagi arvanud, et me detsembris ikka veel seal oleme. Need üheksa kuud läksid nii kiiresti aga samas väga aeglaselt. Oli korralik emotisoonide karusell.
Esimene kuu-poolteist tegelesime me peamiselt külvamisega. Peale meie oli farmis veel kaks hooaja töölist – poisid Inglismaalt ning Kanadast. Kokku oli farmis kolm külvikut, kaks uuemat ning üks vanem. Erki külviku ees oli ka tutikas traktor.
Esimese asjana alustasime rapsi külvamisega. Kuigi olime varem külvamist teinud, siis ikkagi oli mul väike närv sees, sest igas farmis on omad viisid, kuidas neile meeldib seemned mulda saada.
Kui raps sai tehtud, siis liikusime edasi nisu külvamise juurde. Seal alustasime kohe ka kahe vahetusega, nii et kõik masinad töötasid 24/7. Mina ja Erki olime päevavahetuses (seitsmest seitsmeni) ning poisid tegid öövahetust. Kolmanda külvikuga sõitsid farmerid ise ning ka see oli peaaegu terve ööpäeva töös.
Üldiselt läks kõik väga plaani päraselt ja meile väga meeldis selline elu. Kindel graafik, tasuta elamine ja head ülemused ning töökaaslased. Meil (üldiselt) vedas ilmaga väga. Saime kõik õigel ajal mulda, ainult paar korda ainult tuli vihma. Kokkuvõttes jäime külvamise hooajaga väga rahule. Kokku külvasime umbes 20 000 hektarit, millest 10 000 ha oli meie farmis ning ülejäänud 10 000 ha pakkusime külvamise teenust kolmele piirkonnas tegutseval farmerile. Maha panime rapsi, nisu ja kikerhernest.
Külvamisega lõpetasime umbes juuni keskel ning soov oli kohe farmist lahkuda ning Northern Territory avastama minna. Kuna meil oli aga uus auto, siis kõigepealt pidime me ehitama sinna mingisuguse sahtlisüsteemi, et oleks mugavam reisida. Sellega läks kordades kauem kui me oleks tahtnud, sest raske oli algust teha ja kui sai hoo sisse oli juba jälle töönädala algus käes. Lõpuks võtsime me nädalase puhkuse ja ehitasime iga päev.
Kui sahtlid valmis said siis tuli uus koroona laine ning piirid ja osariigid pandi lukku. Alguses oli meil ikkagi lootus üle piiri saada, sest meie maakond asus Queenslandi piiril ja oli tehniliselt veel lahti. Kuid siis jõudsid esimesed juhtumid ka Walgettisse ning meie maakond pandi täielikult lukku. See kuidas see juhtum Walgettisse jõudis on muidugi tore lugu. Piirkonna elanik sai rannikul vanglast välja, kus andis positiivse testi tulemuse. Koju tulles külastas ta aga kõiki sõpru ja sugulasi. Vahepeal oli veel lootus, et saame läbi ühe farmi end QLDi smuugeldada, aga jäime sellega ka natuke hilja peale.
Ega siis midagi teha polnudki kui farmi edasi jääda. Suureks lohutuseks ja abiks olid 40 minuti kaugusel elavad sõbrad, kellega koos olukorra üle nuriseda ning toredaid seiklusi ette võtta. Lockdown kestis vist umbes kuu aega. Otsest mõju me tegelikult ei tundnudki. Töö farmis käis edasi nagu ikka, poes käisime ikka korra nädalas, ainult kohvikus ei saanud enam käia.
Peamised tööd, mis tehtud said järgmise nelja kuu jooksul, olid kikerherneste puhastamine hiiresitast, uurea (väetise) laotamine, muru niitmine ja farmi ette valmistamine viljalõikuseks. Nende tegevuste alla kuulusid viljahoidlate tühjendamine ja pesemine, masinate hooldamine, puhastamine ja poleerimine, teede hooldamine ja hiiremürgi laotamine. Töötasime keskmiselt viis päeva nädalas kümme tundi päevas. Tööd olid üsna füüsiliselt koormavad või mentaalselt kurnavad. Kuna ilmad olid üsna jahedad, siis hommikul 0 kraadiga välja tööle minek oli ikka korralik eneseületus. Vahepeal oli ikka väga raske hommikul end tööle sundida. Ja vahepeal me lihtsalt ei läinudki.
Tänu lockdownile tehti meie kodulinnas kõikidele elanikele vaktsineerimine väga-väga lihtsaks. Walgettisse saadeti suur tiim arste, õdesid ja kaitseväelisi ning suur kogus Pfizeri vaktsiini. Sutsu saamiseks pidi vaid päeval linna minema, 5 minutit järjekorras seisma ning olidki vaktsineeritud. Selle üle oli meil hea meel, sest see annab meile rohkem võimalusi Euroopasse lendamiseks ning ka Austraalias ringi käimiseks (mingi hetk ei saanud isegi vaktsiini passita poodidesse sisse…). Pluss muidugi kaitseb see meid endit raskelt haigestumast. (Tänaseks päevaks (27. 01) oleme saanud ka juba kolmanda doosi)
Nende nelja hooaja välise talvekuu jooksul, püüdsime me ka natuke midagi põnevat teha. Külastasime paari rahvusparki (Mt Kaputar ning Warrumbungles) ja Pilliga State Forestit. Käisime päris mitu korda bore bathis linnuteed ning langevaid tähti vaatlemas. Ostsime drooni ja mängisime sellega. Ronisime meie tütarfarmis asuva üle 1000meetrise mäe otsa, kuhu ei viinud ühtegi inimeste poolt loodud teed. Küpsetasime palju porgandi-, banaani- ja õunakooki ning kaneelirulle.
Kokkuvõttes muutus see farm ikka väga koduseks ning mugavaks, kuigi elamine ei olnud päris see, kus oleks tahtnud pikemalt olla. Samas tuba oli soe, vesi oli puhas ja enam-vähem normaalne köök oli samuti olemas. Me peaks selles juba päris osavad olema, aga ikkagi on raske lahkuda kohast, kus meile väga meeldis. Ilmselt me sinna enam tagasi ei lähe. Samas, kes teab, meie senist Austraalia seiklust vaadates siis võib väga tõenäoline olla ka, et me leiame end varsti jälle Walgettis.
