Austraalias on meile teadaolevalt kolm Eesti Seltsi ja nendega seotud Eesti Maja. Üks neist on Sydneys, teised kaks on Melbourne’is ja Adelaide’is. Iga kuu esimesel pühapäeval toimub Sydney Eesti Majas kinoõhtu, kus näidatakse mõnd Eesti filmi. Jaanuarikuu kinoõhtul näidati 2017. aasta filmi “Minu näoga onu”. Me siis otsustasime ka sinna minna, et näha ära Eesti Maja ja võib-olla tutvuda mõne huvitava inimesega. Maja on iseenesest päris suur ja asub väga heas asukohas. Inimesi tuli sel õhtul kohale vist umbes 10 ringis. Tagasihoidlike ja vaiksete inimestena ei osanud me kellegagi kuidagi juttu ka teha seal seega vaatasime filmi ära ja läksime oma teed. Film oli omamoodi huvitav ja tuntuid näitlejaid oli üpris vähe.
Peale seda otsustasime veidi linnas ringi uidata ja jõudsime omadega Darling Harbourisse. See on üks väga suur ja ilus koht, erinevate muuseumite ja kultuuriasutustega. Lisaks on seal suur vabaõhuala, mänguväljakud, restoranid ja Sydney messikeskus. Sydney festivali raames oli parki üles pandud tasuta välikino ja kuna väljas oli väga mõnus ning soe ilm, siis me otsutasime võimalust ära kasutada ja veel ühte filmi vaadata. Saime ära vaadatud filmi “Arrival”, mis niikuinii meil watchlistis oli. Sellel nädalavahetusel oli muideks Sydney viimase 80 aasta kuumarekord – üle 47 kraadi Celsiuse skaalal. Õnneks need piirkonnad, kus me viibinud oleme on mere ja lahe vahetus läheduses (Central Business District, Northern Suburbs, Eastern Suburbs), seega seal see kuumus on talutavam.
Darling Quarter 
Darling Quarter 
Sydney Eesti Maja
Järgmisel pühapäeval käisime jälle kesklinnas, seekord kõndisime üle Sydney Harbour Bridge’i, kust sai nautida väga uhkeid vaateid lahele, ooperimajale, kõrghoonetele jne. Sealt edasi läbi Observatory Hilli jälle Darling Harbourisse. Seal uudistasime Austraalia meremuuseumi tasuta näitust merekonteineritest. Tahtsime minna vaatama ka näitust, kus vanadest plastmassist mänguasjadest oli ehitatud Jurassic Park, aga pühapäeva tõttu oli järjekord nii pikk, et me ei hakanud seal ootama. Tagasi koju sõitsime mööda Parramatta jõge praamiga. See on ikka nii vahva, et ühes linnas saab praamidega sõita nagu bussidega. Sydney ühistranspordi juures on see tore, et pühapäeviti maksab pilet ainult 2.60$ ja saad sõita terve päev nii palju kui tahad. Võrdluseks: teistel päevadel on praami üheotsapileti hind 5.40$ ja bussi- ning rongipileti hinnad 2-4$ kanti. Perioodipileteid Sydneys ei ole, iga sõidu eest maksadki eraldi ja hind sõltub distantsist.
Sydney kuulus lõbustuspark 
Kaarsild alt 
Kesklinn taustaks 
Näitus, mida me uudistamas käisime. 
Vana tutvub uuega
Järgmisel nädalavahetusel otsustasime ronida selle kuulsa ja siin juba mitu korda mainitud, Sydney ühe ikooniliseima vaatamisväärsuse, Sydney Harbour Bridge’i tippu! See on olnud aastakümneid väga populaarne tegevus Sydney noorte seas, kuigi see on alati olnud illegaalne ja vahelejääjaid on karmilt karistatud. Üles ronimine on suur ohutus- ja turvarisk nii ronijale kui ka allpool liiklejatele. David on rääkinud meile mitmeid vahvaid lugusid oma silla otsa ronimistest. Need jäid küll eelmisse sajandisse, siis kui asjad praegusega võrreldes natuke leebemad veel olid. Õnneks on ühel ettevõttel alates 1998. aastast luba korraldada sillakaare peal kõndimist. Ja see turistide seas ilmselt populaarsuselt teine tegevus Sydneys ooperimaja pildistamise järel.
Meie saime kaare peal kõndimise jõulukingitusena. Ise me poleks seda raatsinud hetkel teha, sest see maksab 300 dollarit inimese kohta. Kogu kaarel käimise protsess on väga range ja läbimõeldud. Enne kaarele minekut toimus tund aega ettevalmistust. Selle jooksul seletati meile tingimusi ja reegleid, paluti kõigil grupi liikmetel (14 inimest) ennast lühidalt tutvustada (nagu 1. septembril koolis), jagati kätte windsuit’id ja ronimisvarustus ning tehti väike redelil ronimise test, selleks et instruktor saaks veenduda, et me kõik aru saame kuidas kaarel käituma peab. Windsuit’ide alla tuli jätta ainult aluspesu, kuna ilm oli kuum, ja kaarele ei tohtinud võtta kaasa mitte ühtegi isiklikku eset peale päikeseprillide. See tähendab, et ühtegi pilti ja videot me seal ise teha ei saanud. Grupijuhil oli kaamera, millega ta ettenähtud kohtades igaühest pilti tegi ja neid pilte sai pärast kõndimist osta (me ei ostnud, sest need olid jaburalt kallid).
Sydney Harbour Bridge
Ronimine oli iseenesest vahva, giidiks oli vaimukas noor neiu. Ilmaga meil ka vedas, oli kena päikesepaisteline päev, aga õnneks puhus mõõdukas tuul seega liialt palav ei hakanud. Kõndisime lisaks kaarele ka veel silla all ja silla sees. Raske on hoomata kuidas sellist ehitist sada aastat tagasi tollase tehnoloogiaga ehitati. Ei suuda isegi tänapäevases kontekstis ette kujutada sellise silla ehitust. Peab tunnistama, et tipust avanes väga kena vaade igas suunas. Kokkuvõttes jäime selle käiguga väga rahule. Sooviks ainult, et saaks oma tehnikat kaasa võtta aga mõistame sellega seotud turvariske. Näiteks võib keegi oma kaamera alla pillata, mis siis 100 meetri kõrguselt mõne auto esiklaasi maandub või hoopis õnnetule jalakäijale vastu pead. Pärast ronimist käisime laupäevasel tänavalaadal, kust ostsime kehakinnituseks Türgi traditsioonilist toitu Gözlemet ning mingit India traditsioonilist vürtsikat kokteili.
26. jaanuaril tähistatakse siinmail Austraalia päeva, mis on võrreldav eestlaste 24. veebruariga. Sel päeval, aastal 1788, saabus esimene Inglise laevastik Port Jacksoni sadamasse umbes 1500 inimesega. See kuupäev tähistab Austraalia koloniseerimise algust. Port Jackson asub tänapäevase Sydney südames. Esimesed asunikud 26. jaanuaril 1788. aastal maabusid sellel alal, kus praegu asub Sydney ooperimaja. Kuigi Austraalia koloniseerimist alustati 230 aastat tagasi, siis Austraalia kui riik iseseisvus alles 1. jaanuaril 1901. aastal.
Sadu uunikume oli vaatamiseks väljas
Austraalia päev on vastuoluline riigipüha, sest pärismaalaste jaoks tähendas see põhimõtteliselt genotsiidi algust. Seetõttu kutsutakse Austraalia päeva ka Invasion Day’ks ehk okupatsiooni päevaks. Hetkel on see väga kuum teema, mille üle on palju poliitilist vaidlust. Üks osa näiteks tahab seda püha tõsta mõnele teisele kuupäevale, aga sobiva kuupäeva osas pole leitud konsensust.
Nagu kõige suurema rahvusliku püha puhul ikka kombeks, tähistatakse seda suurelt. Meie käisime hommikul jalutamas Parramatta pargis, kus toimus palju erinevaid tegevusi. Siin on lühike video küll eelmise aasta Austraalia päevast Parramatta pargis, aga tundub, et sisu oli enam-vähem sama mis sellel aastal. Parramatta on Austraalia teine vanim asustus Sydney järel. See rajati 10 kuud hiljem kuna Sydney asustuse ümber polnud piisavalt toitu ja haritavat maad enam kui tuhandele inimesele, siis sõideti mööda jõge sisemaa poole, et otsida sobivat kohta uueks asustuseks.
Õhtupoolikul läksime Davidi poole, sest nad korraldasid Austraalia päeva puhul õhtusöögi oma sõpradele. Toit oli väga hea, olustik oli väga lõbus ja me saime rääkida paljude toredate ja huvitavate inimestega.
Lisaks kõigele jõudsime jaanuaris lõpuks selleni, et hakkasime jälle trenni tegema ning oleme käinud palju ujumas ja paar korda rannas. Üleüldiselt on elu mõnus ja suurlinna elu meie jaoks omamoodi kogemus.
Tõmbasime basseinist sellise sõbra välja 
Ja merest tõmbasime sellise looma välja 
Käisime IKEAs paar korda šoppamas ja ega ilma söömata IKEAs ei käi ju 
Meie asjadele sai kenasti turvaring ümber ja valmimas on ka esimene kaitserajatis 
Selline emotsioon kui peale maratonjalutuskäiku lõpuks süüa saab