Meile on jäänud selline mulje, et Austraalias reisivatel eestlastel on kombeks teha ‘üllatusvisiite’ Eestisse. Ka meil oli see idee mõtetes juba aasta tagasi. Paratamatult tekib igatsus pere, sõprade ja koduse keskkonna järgi.
Kuna me teadsime, et meie viisa kaotab kehtivuse 8. detsembril, siis tundus väga hea mõttena teha kodustele ‘jõulukingitus’ ja ilmuda ette teatamata ukse taha. Lennupileteid detsembrisse hakkasime vaatama juba sügisel (Austraalias märts-mai). Hoidsime hindadel regulaarselt silma peal peaaegu pool aastat ja kahjuks hinnalangust ei märganud. Üldiselt jäi mugav edasi-tagasi reis kahele 4000 AUDi kanti. Lootuses, et äkki tulevad ikka mingid head pakkumised (internetiotsing ütles, et parimad hinnad on keskmiselt 52 päeva enne väljalendu) ootasime piletite ostuga novembrini. Ostsime üheotsapiletid ja lendasime Melbourne’ist Sri Lankale ning sealt lennutas meid Aeroflot läbi Moskva Tallinnasse.
Saladust oli väga raske hoida, sest me olime omavahel harjunud seda plaani arutama ja vahepeal kodustega rääkides tahtis see ka lihtsalt üle keele lipsata. Igatsus oli suur, kuid samas ei lugenud me kordagi päevi taaskohtumiseni. Nautisime igat hetke ikka samamoodi. Alles viimasel õhtul, enne Sri Lankalt äralendu, hakkasid kõhus liblikad lendama ja ootusärevus läks suureks.
Ütlesime kõigile, et läheme Austraaliast välja, et siis taotleda uus working holiday viisa ja naaseme siis kui oleme uue viisa kätte saanud. Viisataotlused tegime tegelikult ära Austraalia pinnal olles. Me olime lennujaamas juba passikontrollist läbi käinud ja sisenenud transiiditsooni. Ootevärava juures enne lendu täitsime kiirelt avaldused, maksime riigilõivu ja vajutasime nupule. Mõned sekundid hiljem olid mõlemal uued viisad juba meilboksis. Aga seda infot hoidsime me enda teada, Sri Lankal olles ütlesime ikka kodustele, et ootame veel viisasid.
Colombost Moskvasse lendasime pooltühja lennukiga (3+4+3 istmeread), seega võtsime mõlemad endale oma rea ja saime mõnusalt lendu nautida. Söök oli väga maitsev ja külluslik. Moskvas maandudes olime me väga elevil, sest nägime lõpuks lund!
Moskvas ümberistumine oli ikka korralik segadus. Peale lennukist väljumist tuli läbida mingisugune passi- ja turvakontroll. Aga kuna saabuvaid lende oli väga palju, inimesi oli tuhandeid ja ametnikke käputäis, siis hakati seal inimesi lihtsalt turvakontrolli suunama ilma passikontrollita (mingi seitsmest passikontrolli letist oli ainult üks avatud). Aga see tekitas sellise lehtri, sest nüüd üritas tuhat inimest ühest väiksest uksest sisse minna, kust edasi tuli turvakontroll. Kuna puudus konkreetne järjekord, siis ei toimunud mingit ühtlast liikumist. Kõik inimesed olid minemas jätkulendudele ja paljudel oli: a) pardaleminek alanud; b) pardaleminek algamas 10-30min jooksul; c) pardaleminek algamas 1+h pärast. Meie olime õnneks selles viimases grupis, aga seal oli paljusid, kes olid väga närvilised. Ja siis mingi hetk tuli kuskilt jaapanlaste reisigrupp, kelle reisijuht arvas, et just neil on vaja esimesena minna turvakontrollist läbi. Kui nad hakkasid rahvamassist läbi trügima, siis pandi neile käsi ette ja öeldi, et siin on kõik lendudele hiljaks jäämas, et nad peavad minema järjekorra lõppu. Selle peale ütles see reisijuht, et aga neil on väga kiire. Lõpuks tuli välja, et neil oli pardaleminekuni mingi poolteist tundi aega… Aga see situatsioon näitas ehedalt kultuurilist erinevust eurooplaste ja aasialaste vahel. Ülejäänud inimesed selles ‘lehtris’ olidki näiteks itaallased, prantslased, sakslased, portugallased, hispaanlased ja võib-olla mõni eestlane ka.
Lehtrist saime välja umbes 45 minutiga ja olime kenasti enneaegselt oma värava juures. Korra muudeti ka meie värav veel ära ja siis lükati meie väljalendu veel kahe tunni võrra edasi. Samuti lükati edasi paljusid teisi lendusid, seega ilmselt enamus inimesed sealt lehtrist jõudsid siiski oma lendudele.
Peale lühikest lendu jõudsime Tallinnasse 21. detsembri hilisõhtul. Õhutemperatuur oli karastavad 10 miinuskraadi. Passikontrollist läbi minnes luges masin Miina algul miskipärast iraaklaseks, kuid õnneks teisel korral tunnistati ta siiski eestlaseks ja meid lasti kodumaale. Ootasime pagasilindi juures päris pikalt kuni saime aru, et meie kotte küll selle lennu peal ei olnud. Rääkisime pagasiteenindusega ja tuli välja, et tol päeval olid sajad pagasid erinevatelt lendudelt maha jäänud. Jõulueelne aeg, mis seal ikka. Öeldi, et ilmselt järgmise või ülejärgmise lennuga tulevad kotid järgi ja siis nad saadavad need meile Tartusse. Kõige naljakam oli olukorra juures see, et Erki oli lühikeste pükste ja t-särgiga. Soojad riided oli plaanis välja võtta alles Tallinnas. Miinal olid õnneks pikad retuusid ja pusa seljas. Naersime ja rääkisime veel natuke juttu nende meestega ning lõpuks asusime lennujaamast oma suviste riietega teele. Lennujaamas vaatasid inimesed meid veidi imelikult ning heitsid nalja. Antud situatsioonis paraku ei olnudki muud teha.
Kuna kell oli Tartusse minekuks hiline, siis otsustasime, et veedame öö Erki ema juures, kes elab Tallinna lähedal. Kutsusime lennujaama takso järgi ja sõitsime Jürile. Kohale jõudes astusime taksost välja ja mõtlesime, et laseme kella ja siis saame tuppa sooja. Tuli aga välja, et nende kortermajas helistamine ei tööta. Päris kiirelt hakkas sel hetkel juba külm ja tegutsema pidi kiirelt. Proovisime lumega Erki õe aknasse visates tähelepanu saada, aga temal olid kõrvaklapid peas ja ta ei kuulnud midagi. Lõpuks helistasime telefoniga emale ja ütlesime, et me oleme tal ukse taga, et kas ta palun saaks meid tuppa lasta, meil on väga külm. Kuna kell oli juba väga hilja ja ta arvas, et me oleme Sri Lankal, siis ta ei saanud aru kas ta näeb und või on see päris. Ta ei saanud aru, kes ja miks talle helistab ja mis nali see on. Läks paar minutit enne kui ta meid uskuma hakkas, et me õues oleme ja siis ta lõpuks lasi meid tuppa.
Emotsioon meie üllatusest oli muidugi positiivne ja meil oli kõigil väga hea meel üksteist näha. Pikalt me ärkvel ei olnud, sest olime kõik väsinud ja hommikul oligi emal plaan varakult ärgata, et Tartusse sõita, mis sobis meile väga hästi. Sõidu ajal suhtles Miina veel oma vanematega ja rääkis kuidas tal Sri Lankal läheb ja kuidas viisa ning lennupiletitega seis on. Veel natukene oli vaja ära kannatada, et ei peaks enam luiskama. Nii tore oli mõelda, et juba mõne tunni pärast näeme kõiki. Tartusse jõudes käisime kõigepealt Erki vanaema üllatamas. Ehtsa vanaemana oli tal muidugi esimene probleem kohe see, et tal ei ole meile süüa valmistatud. Midagi ta siiski kiirelt valmistas ja lõpuks oli ka temal hea meel, et vanaema kohustused täidetud ja lapsed kodus.
Spioonifilmiliku skeemiga saime Miina venna uue kodu aadressi, kuhu nad alles paar nädalat tagasi sisse kolisid, kätte ja läksime järgmiseks neid üllatama. Helistasime alt kella ja seekord, meie õnneks, telefon töötas. Teesklesime, et oleme Eesti Postist ning et toome pakki. Moorits jooksis alla vastu ja tal läks ikka päris mitu sekundit, et aru saada mis toimub. See oli nii naljakas ja tore. Tuppa jõudes pistis Miina pea ukse vahelt sisse ja Merilynil läks peaaegu minut, et olukord reaalsusega kokku panna. Alles kui Miina rääkima hakkas, siis hääle järgi tundis ära. Rääkisime natuke juttu ja mängisime pisikese Makiga, kellega kohtumist oli Miina juba 10 kuud oodanud. Pikaks ei jäänud ja liikusime edasi, sest nad kõik olid veidi tõbised ja väsinud.
Peale seda saime lõpuks oma koju! Seda tunnet, kui me korterisse jõudsime, on raske kirjeldada. Ülevoolav rõõm ja rahutunne. Koristasime, käisime poes ja nautisime seda eufooriat. Terve päeva üritasime Miina vanemate käest teada saada nende plaane, et neid üllatama minna. Lõpuks saime teada, et nad on umbes kella viieks kõik kodus. Kogemata sattus nii, et kui me välisukse juurde jõudsime (mis on klaasist ja otse köögi kõrval), siis terve pere oli koos õhtusööki valmistamas. Koputasime uksele ja itsitasime kahekesi. Neid rõõmsaid nägusid, mis teisel pool ust vastu vaatasid, oli nii hea meel näha. Miina väikevend jooksis kohe kallistama ja kõik teised ka. Terve õhtu jooksul, mis me Raadil veetsime, olid kõigi näod rõõmust lõhkemas. See sama tunne oli põhjus, miks me otsustasime peredele mitte öelda, et me tuleme. Peale õhtusööki käis veel Erki oma sõpru üllatamas, kes samuti ei teadnud, et me Eestisse tuleme.
Järgmisel päeval, pärast seda kui Miinal perega kuusk metsast toodud, käisime Erki teist vanaema üllatamas. Samamoodi vanaemale omaselt pandi kohe suur ports praadi lauale. Õnneks olime eelmiste üllatamistega juba selleks valmis ja olime kõhtu jätnud piisavalt ruumi. Üks asi, mis üllatamise üleüldiselt veidi keeruliseks tegi, oligi see, et igal pool pandi kohe sööma. Õnneks igatsesime me kodust eestipärast toitu väga, niiet sõime kartuleid, praekapsast, kotlette ja verivorste hea meelega.
Samal päeval käisime veel ka Erki tädi üllatamas. Nende pere oli vist ainuke, kes kahtlustas, et me midagi sellist võime teha, aga sellegipoolest oli üllatus suur. Sõime kõik koos pitsat ja rääkisime Sri Lankast ja Austraaliast. Väga-väga tore õhtu oli.
Samal õhtul saime veel viimase Miina venna ka üllatatud, kes rongiga Tallinnast jõuludeks koju tuli. Tema teadis, et issi läheb talle raudteejaama vastu, kuid ülla-ülla, järgi läksime hoopis meie. Laurits seisis seljaga meie poole, niiet me jooksime ja kallistasime teda selja tagant. Ta muidugi ehmatas, kuid oli samas väga rõõmus ja veidi vapustuses.
Jõululaupäeva pidasime Miina perega Raadil. Lisaks oli kohal ka Miina tädi perekond, kes veel ei teadnud, et me Eestis oleme. Nii tore oli vaadata, kuidas terve Miina perekond oli samamoodi äksi täis, et üllatus tuleks ideaalne ja keegi midagi välja ei räägiks. Üllatus kukkus välja umbes samamoodi nagu Miina peregagi, kõik seisid all ukse juures ja näod läksid naerule kui meid ukse taga nähti.
Jäänud oli veel üks üllatus – Miina vanaema Valgas. Traditsiooniliselt peab Miina pere jõuluõhtu Tartus ja esimesel jõulupühal on õhtusöök Valgas vanaema juures. Vanaema reaktsioon oli väga rõõmus. Kartsime, et ta võib väga ehmatada, aga ta võttis uudist väga hästi ning oli väga väga õnnelik! Ei suutnud kallistamist lõpetada.
Eestis olime kokku täpselt kolm nädalat ja aeg läks nii kiirelt. Saime paljude sõpradega kokku, käisime matkamas, kinos, sõime palju jõulutoite ja kohukesi, nautisime lund ning veetsime palju aega peredega. Olime väga rahul oma otsusega Eestisse minna, sest see tekitas meile nii palju positiivseid emotsioone.
Lennupiletid Austraaliasse naasemiseks ostsime peale aastavahetust ja väljalennu kuupäevaks sai 11. jaanuar. Lendasime Tallinn -> Stockholm -> Doha -> Kuala Lumpur -> Melbourne. Esimesel lennul teenindas meid Lot, järgmisel kahel Qatar ja viimasel AirAsia X. Qatar oli väga mõnus ja mugav, kindlasti lendaks nendega veel. Lot oli keskmine ja AirAsia oli seekord rahulik, kuigi lend oli 100% täis.
Lõpetuseks pilte meie tegemistest Eestis.
