See aasta (2020) ei avanud peaaegu mitte ükski cotton gin kandideerimist hooajalistele töökohtadele. Farmeritel polnud nii palju vett, et istudada piisavalt puuvilla taimi ning tänu sellele oli vähem tööd tehastes. Ka meie tehas, kus eelmine aasta töötasime, ei palganud sel aastal lisatööjõudu. Seega pidime otsime midagi muud.
Kaasa ei aidanud muidugi tol hetkel maailma neelav koroonaviirus, mis just tuure üles keeras. Tahtsime tegelikult meie kolmnadal aastal Austraalias mingi hetke ookeaniäärses linnakeses veeta, töötades nö poole kohaga ning samal ajal puhata ja elu nautida, kuid see ei tulnud sel hetkel kõne allagi. Ma nägin ainukese variandina leida töö kuskil farmis, sest loomad vajavad ikka söötmist ning vili vajab ikka külvamist. Samuti oleksime siis kaugemal suurematest linnadest ning ohust nakatuda. Sel hetkel polnud veel teada, kui palju uus viirus elu linnades mõjutama hakkab, kuid asi tundus siiski tõsine..
Nagu eelmises postituses mainisime lõpetati minuga (Miina) veinika tööleping märtsikuu alguses, sest ma töötasin valgete marjadega ning valged marjad said otsa. Otsisin pikalt tööd Griffithis, kuid tulemuseta. Lõpuks postitasin kuulutuse Gumtreesse, et otsime kahele inimesele tööd masinate peale. Sain päris mitu pakkumist kuid üks neist jäi eriti silma. Tegime farmeriga telefoniintervjuu ning töökoht oli meie. Ainuke probleem selle juures oli fakt, et Erkil oli ikka veel töö veinikas ning talle väga meeldis seal. Otsustasime kahekesi, et kuna mul ei olnud Griffithis midagi teha, siis ma lähen algul üksi farmi ning Erki liitub paari nädala pärast kui veinikas tempo maha rahuneb.
Farm asus Griffithist kuuetunnise autosõidu kaugusel. Tegelikult töötasime me kahes farmis, mida omab üks ja sama farmer. Üks neist asub Coonamblest (NSW) 50 kilomeetrit põhjas (Warrington) ja teine, põhifarm, asub 60 km Coonamblest idas (Narratigah North). Põhifarm asub Warrumbungles rahvuspargist umbes paarikümne kilomeetri kaugusel niiet aknast ja põllult avaneb ilus vaade võimsatele mäenõlvadele.
Esmaspäeval, 23. märtsil, sõitsime Erkiga Warringtoni, kohtusime farmeriga ning Erki aitas mul sisse kolida. Tee farmi oli üllatavalt roheline, sest neil oli hiljuti olnud suuremat sorti vihm ning kogu loodus oli ellu ärganud. Seda oli nii värskendav näha. Esimene vaade meie toale, köögile ja vannitoale aga ei olnud nii ilus, see oli pigem ehmatavalt kõle. Kõik oli paksu tolmu kihi all ning kärbseid oli väga-väga palju. Tuba koristasime nii palju, et ma suudaks seal natukenegi aega veeta. Võttis oma tund aega vähemalt (tuba oli vaid 2mx1.5m põranda pinnaga). Erki veetis öö farmis ning sõitis hommikul tagasi Griffithisse. Mina alustasin aga oma esimese tööpäevaga.
Kohe esimesel päeval sain sõita mitme erineva masinaga. Esimene pool päevast läks farmiga tutvumiseks ning õpetussõnade kuulamisele. Pärast lõunat alustasin tööd laaduriga, põllu peal oksi hunnikuteks kokku lükates. Eesmärgiks põld okstest tühjaks teha, et sinna saaks vilja külvata. See pidi olema mu töö järgmiseks nädalaks.
Kahjuks aga ilmataat sellega ei nõustund. Järgmisel hommikul jätkasin sama tööga kuid juba paar tundi hiljem pöördus taevas tumesiniseks. Lõuna ajal hakas tibutama ning farmer kutsus mind tagasi elamisse. Kuna Erki sõitis meie auto tagasi Griffithisse ning farmi auto, mis pidi olema mu sõiduvahend, oli tol hetkel põhifarmis, siis oli minu sõiduvahendiks gator/buggy. Põllu pealt elamisse sõit võttis gator’iga umbes 15 min. Poolel tagasiteel muutus õrn sabin tugevaks padukaks. Elamisse jõudes olin ma läbi vettinud ja üleni porine. Ma polnud ammu juba nii tugevat vihma näinud.
Kuna siin kandis on muld kuivalt juba väga pehme siis natuke vihma ja põllule ei saa mitu päeva/nädalat laaduriga enam minna, sest see vajuks lihtsalt sisse sinna või kui ei vajuks siis töö oleks lihtsalt niivõrd ebaefektiivne, et sellel pole mõttet. Selle asemel, et oodata kuni muld kuivab, sõitsin ma hoopis põhifarmi, et seal järgmistel päevadel midagi teha. Sõit sinna ei olnud lihtne. Kuna tee Coonablest North Narratigahsse ei ole mitte sillutis vaid muld-/liivatee oli see vihma tõttu läbimatu. Pidime tegema umbes 100 km ringi ning sisenema farmi teiselt poolt. Ka sealne tee oli raskesti läbitav kuid siiski läbitav. Õnneks ei pidanud ma ise rooli taga istuma, sest siis ma ilmselt farmi kohale poleks tol päeval jõudnud. Läbisime mitu vihma tõttu tekkinud oja, kus veetase oli üle rehvide, ning päris mitu korda sattus auto külglibisemisse. Farmi jõudes avastasime, et välk on kuskile sisse löönud ning elektrit, ja tänu sellele ka vett, pole ei minu majutuses ega ka farmeri kodus.
Õnneks sain end siiski mudast puhtaks pesta farmeri kodus, kus me ühendasime töökoja generaatori nende majaga ja saime sinna tolleks õhtuks elektri. Õhtusööki sain ka süüa koos farmi perega. Kõik olid hästi sõbralikud ja oli tore õhtu. Maja, kus mina ööbisin, asus farmeri majast umbes kümne kilomeetri kaugusel. Sellest umbes kilomeeter oli vähemalt poolemeetrise vee all. Koju saadeti mind vaid kahe küünla ja taskulambiga, et saaksin põhilised toimetused ära teha. Õnneks järgmisel päeval tulid töömehed ja leidsid vea ülesse ning me saime elektri tagasi.
Ülejäänud nädala ja ka järgmise nädala töötasin peamiselt töökojas. Aitasin ehitada metallraami uue kemikaal-treileri jaoks. Valmis metallraami sisse läksid hiljem suured kemikaali mahutid, mis sisaldasid umbrohu mürki ja võibolla midagi veel. Minu peamisteks ülesanneteks oli metalli lõikamine ja lihvimine, kahveltõstukiga sõitmine, metalli painutamine ja puurimine. Ühtegi neist asjades polnud ma varem teinud, niiet ma nautisin uute oskuste omandamist väga.
Ühel päeval jäin üksinda töökotta ja otsustasin teha oma päevast väikese video, mille leiad siit.
Selle kahe nädala jooksul, mis ma farmis üksi veetsin oli minu sissesõidutee asemel jõgi kolm päeva, mul polnud elektrit ühel päeval ja vett umbes kolmel päeval. Tuli välja, et kaks suurt veemahutit, kust minu maja vett sai, olid tühjaks jooksnud/ära kasutatud, sest puurauk, kust põhjavett pumbati, oli kokku kukkunud. Niisiis sain ma teise nädala lõpus uue ülesande – vett vedada farmeri maja juurest nendesse kahte mahutisse. Ühe täispaagi vedamine koos täitmise ja tühjendamisega võttis umbes kaks tundi, sest suurt veemahuti treilerit pidi vedama vana traktor Ellies, mis sõitis maksimum 15km/h. Kahe mahuti täitmine võttis mul kokku umbes kaks ja pool päeva. Nii kaua oli mu majutus ühendatud tuletõrje treileri veepaagiga, et ma saaks ikka vetsus ja pesemas käia.
Tänu vihmale ei olnud farmeril mulle väga palju tööd pakkuda, aga ma sain vähemalt neli täispäeva mõlemal nädalal. Ülejäänud päevad veetsin ma kas maja koristades (põhifarmi maja nägi alguses samuti väga väga jube välja) või siis filme/telekat vaadates. Põhifarmis meie majja telefoni levi enamus ajast ei ulatanud. Vahest harva sain paar tekstsõnumit saata, aga see oli ka maksimum. Uskumatu kui kiiresti tegelikult ära harjub levist väljas olemisega. Lugesin hoopis kaks raamatut läbi ja pesin terve maja põrandad (4 magamistoaga maja) neli või viis korda üle, et nende peal kannataks paljajalu kõndida.
Niimoodi need kaks väga huvitavat nädalat möödusid. Õppisin juhtima väga palju erinevaid masinaid, mille ees mul tegelikult suur hirm oli. Aga kuna mul ei olnud Erkit kõrval, kellele kõik need mind “hirmutavad” ülesanded edasi suunata, sain ma hoopis ise nendega hakkama. Samuti sain selgeks muda sees sõitmise ja metallitöö kohta õppsin nii mõndagi. Täitsa tore oli vahelduseks üksinda olla. Ja mis kõige tähtsam, mul oli vahelduseks midagi uut Erkiga rääkida kui ta lõpuks farmi jõudis!