Kas nüüd oskamegi veini teha?

Peale kahte kuud oma tublide kätega veinitegemist võime nüüd uhkusega öelda, et me oleme betooni pealt veiniplekkide koristamises täitsa osavad.

Meie viimaseks tööpäevaks jäi 22. märts kuigi hooaeg polnud veel päris lõppenud. Kaks nädalat oleksime saanud veel tööl käia, aga kuna meil oli vaja hakata liikuma järgmise töökoha pärast, siis me pidime minema.

Mäletame ise oma esimesi päevi koolitusnädalal, kui veinitehases ringi käies ei saanud üldse aru mis toimub. Me ei saanud aru mis asi mida teeb ja kus asub ja mis pidi asjad käivad ja mismoodi kõik üldse toimib ja miks neid mahuteid kümne erineva kuju ja suurusega on jne. Kõik sai selgeks siis kui me reaalselt nende asjadega tööle hakkasime. Proovime siis kuidagi kirjalikul teel ka oma värskeid teadmisi lihtsal kujul edasi anda. Ehk aitab mingi pildi luua teksti kõrvale.

Veinitehas jaguneb laias laastus kolmeks osaks: crusher ehk purustaja, press ehk press ja cellar ehk veinikelder. Alustame sellest, et viinamarjad tuuakse tehasesse veokitega kohale, ühe veoki peal võib olla 10-30 tonni marju. Esimese asjana käivad veokid kaalusillal ja siis tagurdavad purustaja juurde ning kallavad marjad sisse. Lisaks purustamisele puhastab see masin viinamarjade hulgast osa prügi välja (otsi YouTube-st ‘grape crusher’ kui tahad rohkem teada). Purustajast läheb mahl koos seemnete, viljaliha ja nahkadega mööda 6-tollise diameetriga torusid pressialasse.

Purustajast saab produktiga minna otse pressi sisse. Kui see ei ole võimalik, siis on pressialas marjade hoiustamiseks võimalik kasutada erinevat tüüpi tsisterne, mahuteid, tanke – heal lapsel mitu nime. Lõpuks jõuab iga produkt ikkagi tee pressi, mis pigistab viimsegi mahla marjadest välja ja ülejäänud läheb utiliseerimisele. Meil oli kasutada kolm väikest ja kaks suurt pressi, mis mahutasid vastavalt umbes 60 ja 130 tonni produkti.

Pressidest läheb mahl/vein tankidesse. Kui sissetulev mari on liiga soe, siis vahel on vaja seda jahutada. Selleks ühendasime jahutaja (chiller inglise keeles) pressi ja tangi vahele. General cellar’i ehk üldise veinikeldri töötajad teevad igasugu hookust-pookust nende produktidega. Näiteks liigutavad neid ühest tangist teise, filtreerivad, lisavad lisandeid jms. Peale mõningast veinimaagiat saabki valmis lõpp-produkt, mis pudelisse pannakse.

Selline on lihtsustatud versioon veinitehases toimuvast. Tegelikult on seal kordades rohkem pisikesi vahesamme ja alatasa mingid äpardused või rikked. Meie tööülesandeks sai pressialas töötamine, seega nüüd mõne sõna ja pildiga lähemalt pressialast. Nagu mainitud sai, siis on pressialas hästi palju igasugu mahuteid mahutavusega 60-300 tonni. Näiteks ühed tsisternid on mõeldud ainult valgete viinamarjade jaoks. Need pannakse täis ja neil on sees sõelad, mis lasevad ainult mahla läbi. Sedasi saab enamus mahla saata otse veinitankidesse. Kõik ülejäänud produkt mis tsisterni sisse jäi, tuleb panna pressi. Üldiselt seisis produkt nendes mahutites 4-5 tundi. Eesmärk oli nad võimalikult ruttu tühjaks saada.

Punaste viinamarjadega on aga teine lugu. Nende mahl on alguses väga kergelt punakas. Selleks, et saada mahl tummiselt punaseks ja maitsvaks, on vaja, et mahl ja purustatud viinamarjad istuksid mahutis 4-5 päeva. Meil oli kolme erinevat tüüpi mahuteid punaste jaoks. Ja iga mõne tunni tagant oli vaja pumbaga seda produkti nendes ringi segada. Nende päevade jooksul tõid veinimeistrid meile pidevalt töölehti, kus oli kirjas, missuguseid lisandeid millisesse mahutisse kui palju panna. Osa lisanditest: tammepuru, tanniin, etanool, vääveldioksiid, viinhape, kontsentraat, pärm, filtreeritud vesi jms. Mõned neist haisesid rõvedalt, mõned olid ohtlikud sisse hingates või nahaga kokku puutudes ja mõned olid lihtsalt tüütud. Vahel oli vaja lisada mahutitesse näiteks 200kg tammepuru, üks ämbritäis oli 5kg ja ühe ämbri täitmiseks pidi kühveldama hea 10 kühvlitäit. Peale seda olime alati üleni tammetolmu ja -puruga kaetud. Peale 4-5 päeva nimetati saadust juba veiniks. Kui mahuti oli tühjendamiseks valmis, siis lasime punaste puhul samamoodi veini läbi sõela välja ja mis enam välja ei voolanud läks pressimisele.

Hooaja kulgemisest ka natuke. Valged viinamarjad saavad alati enne valmis kui punased viinamarjad. Ja kuna valgetega on vaja vähem vaeva näha, siis ei olnud töö juures nii palju rapsimist. Suur osa tööpäevadest oli presside puhastamine ja tööala koristamine. Presside puhastamiseks pidi nendesse sisse ronima. Kuna hooaja alguses oli meeletu kuumalaine ja õues oli vahel üle 40 kraadi sooja, siis pressis sees oli korralik saun ikka. 70-80 kraadi ütleks kindlasti. Ja ühe pressi puhastamine võttis pool tundi kuni tund. Hiljem läksid ilmad jahedamaks ja presse oli seetõttu mugavam puhastada.

Kui punaseid viinamarju hakkas tulema, siis läks meil töö juures väga kiireks. Lisaks läksid tööpäevad pikemaks ja tööpäevi oli rohkem ka. Nüüd võis öelda, et the vintage is on. Mingi aeg juhtus nii, et korraga tuli nii valgeid kui ka punaseid. See oli korralik ajude ragistamine, et kümme sammu ette mõelda. Iga päev oli vaja leida kõige optimaalsem tööde järjekord jms. Lisaks pidi kogu aeg mitmele asjale korraga mõtlema, sest pidevalt käis palju protsesse samal ajal ja kõigil pidi silma peal hoidma. Ei ütleks, et see raske oli.

Mahutite juurde tagasi tulles. Selleks, et peale mahla/veini ära voolamist see paksem kraam pressi saada, pidime kasutama väga suurt pumpa. Üldiselt öeldes tegime mahuti all ust vaikselt lahti, produkt kukkus pumpa ja pump saatis selle mööda voolikut pressi. Selle üles seadmine oli üsna raske töö, sest kuuetollised voolikud on sigarasked ja pump kaalub ka üle tonni ning neid peab iga mahuti jaoks eraldi liigutama. Ps. hooaja lõpus suutis Miina juba ise seda pumpa üksinda liigutada. Kui kõik oli üles seatud ja korras, siis oli see ‘mahutite kukutamine’ üsna hea ajaviite töö. Välja arvatud punase veini korral. Siis tulid mahutist sellised aurud, et hingata ei saanud. Vahel oli küll kergelt joobes tunne nendest aurudest. Lisaks aurudele oli suht garanteeritud, et iga kukutamisega said alati mustaks, sest veini ja mahla pritsis kogu aeg.

Lisaks pressimisele pidime ka ehitama liine pressidest tankideni, kuhu mahl või vein siis lõpuks jõudma pidi. See oli ka üks mõnus töö, millega sai alati korralikult ajusid ragistada, et leida kõige optimaalsem tee õige mahutini. Võõrale on raske seletada ilmselt, et mida see liinide ehitamine tähendab. Veinitehases on valmis ehitatud hulk torusid, enamus neist kolmetollised, osad kahetollised. Need torud ühendavad veinitehases erinevaid punkte (inglise keeles manifold) omavahel. Kahe punkti vahel võib olla viis toru, aga võib olla ka üks. Kuna iga viimase mahuti ja tangi juurde pole mõtet eraldi toru ehitada, siis ehitatakse iga mingi hulga tankide kohta punkt, kust tuleb siis vedada voolik vajaliku tangi juurde. Peaaegu alati peab tangini jõudmiseks kasutama kolme või enamat punkti. Sellisel juhul pidi kahe toru vahele panema voolikuid jne. Vahepael tuli ka liinide, torude, voolikute ning ühenduslülide eest võidelda, sest ka teised tahtsid kasutada samal hetkel sama asja. Väga tavaline oli see, et optimaalsed variandid jõuda oma mahutini olid juba kasutuses kellegi poolt. Siis pidi minema mitu korda pikema liiniga, ümber terve veinitehase läbi paljude punktide, et jõuda sinna kuhu vaja.

Tänu sellele, et me pressialas töötasime, saime koguaeg värsket mahla mekkida, mis oli suur boonus. Eriti hea oli jahutajast läbi käinud mahl, mis oli lisaks heale maitsele ka jahutav.

Nagu eelmises postituses kirjutasime, siis hooaega alustasime pärastlõunases vahetuses, kuid kolme nädala möödudes asusime töötama päevasesse. Päevane vahetus tähendas varakult ärkamist, sest töö algas juba kell 6. Lisaks tähendas see rohkem töötegemist, sest enamus pressimist toimus päeval. Päevane vahetus sai ka kõige vähem palka, sest pärastlõunasele ja öisele vahetusele makstakse 15% (esimese 38 tunni pealt) lisaks. Üldise elurütmi poolest meeldis ka pärastlõunane rohkem, sest vaba aega tundus rohkem olevat. Töölt jõudsime koju peale südaööd, enne kella ühte läksime magama. Hommikul üles 8-9 ajal ja jõudis enne tööd käia trennis, poes, istuda arvutis jms. Hommikuses vahetuses aga ärkasime üles ja läksime otse tööle. Töölt koju tulles väsinud olla, sööd võib-olla midagi ja siis juba tukud kergelt. Kui magama võiks minna 21 ajal, siis tihti jäime juba 18-19 ajal magama kui mitte varem. Sellele vaatamata jäime päevase vahetusega väga rahule ja sellel on ainult üks põhjus – meie tiim! Sattusime kokku inimestega, kes olid super töökad ja meie vahetusevanem Mark oli juhiks loodud. Ta oli ainus austraallane meie vahetuses, teised viis olid eestlased. Iga päev sai nii palju nalja ja samas sai väga palju tööd tehtud. See oli väga ehtne ‘käib töö ja vile koos’. Ükskõik, mis probleemid meil ette tulid, need inimesed tegid tuju alati heaks.

Palgast ka siis natukene. Tunnipalk oli pärastlõunases vahetuses 27,6 audi ja päevases 24 dollarit. Esimestel nädalatel saime kätte keskmiselt 700 dollarit, mis ei olnud kohe üldse mitte piisav. Kõige paremal nädalal saime ca 1870 audi kui tegime kokku 74 tundi tööd. Kui hooaeg käis täistuuridel, siis me töötasime reeglina 6 päeva nädalas ja 9,5 tundi päevas.

Ükski töökoht ei ole ideaalne ning ilma probleemideta, nii ka meie veinitehas. Terve hooaja vältel oli väga palju hetki ja olukordi, mis marru ajasid. Kõige suurem probleem oli palga maksmisega. Asi algas juba esimesest nädalast, kui osad inimesed (k.a. Miina) ei saanudki palka. Järgnevatel nädalatel erinesid meie palgad vahel kuni saja dollari võrra kuigi töötasime kõik täpselt sama palju tunde. Põhjus tegelikult väga lihtne – meil oli elektrooniline süsteem ehk lõid kiibi läbi siis kui tulid tööle ja kui läksid töölt. Kuid sellest kellaaegade programmist pidi personalijuht töötunnid käsitsi ümber kopeerima palgasüsteemi. Ja seda kõikide töötajate jaoks. On ju loogiline, et tänu sellele tekib inimlikke vigu, kui töötajaid on üle saja. Kuid samas töötajate palkadega niimoodi mängida ei ole just kõige targem otsus. Me elame aastas 2019 ja ikka veel sisestatakse ühest programmist teise numbreid käsitsi. Jaburus. Teiseks häiris väga kuidas töötajate palgafondi pealt hoiti iga senti kokku, tehti kõik, et maksta täielikku miinimumi kuid samal ajal nägime kuidas mitukümmend tonni täiesti kvaliteetset viinamarja lihtsalt rentslisse lasti. Rõhk on firmas asetatud sellele kuidas töötajate pealt kokku hoida, aga mitte sellele kuidas võimalikult vähe raisku lasta ning efektiivsust suurendada. Me siiralt loodame, et nad parandavad ennast tulevikus.

Samas oli ka häid asju. Peaaegu kõik inimesed olid väga toredad. Saime veinimeistritega väga hästi läbi ja kord kolme nädala jooksul tehti tervele veinitehase meeskonnale grilli lõunaks ning vahel ka hommikuks. Meeldis ka see, et väga ausalt räägiti töötajatega firma hetkeseisust ning tuleviku eesmärkidest. Kaks korda käis kohal ka firma tegevjuht, kelle kõnesid oli väga huvitav kuulata.

Kas jäime siis oma veinitehases töötamise kogemusega rahule? Jah, kokkuvõttes jäi ikkagi positiivne emotsioon ja suurt rolli mängivad selles kindlasti inimesed. Lootsime küll, et õpime rohkem veinide ja veinijoomise kohta, kuid kahjuks oleme siiski sama targad kui jaanuari alguses. Samas õppisime me väga palju uut tehase toimimise kohta ja erinevate süsteemide kohta. Meie arust vägagi väärt ning silmaringi avardav kogemus. Saime endale väga head sõbrad ja tutvused ning Griffith linnana meeldis meile väga. Jääme pühapäevaseid turul käimisi väga igatsema, sest lahkusime Griffithist 24. märtsil.

Sõitsime kõigepealt Sydneysse, et üle pika aja kohtuda ja muljetada Davidi ning Susette’iga. Kahjuks meil ainult ühe õhtusöögi jagu aega oligi, sest järgmine hommik pidime juba teele asuma. Lootsime käia mõnes rahvuspargis puhkamas ja matkamas aga kahjuks sadas igal pool vihma. Seega otsustasime lihtsalt mööda rannikut ülespoole sõita. Seekord võtsime kiirtee asemel vana maantee ja sõitsime läbi väiksemate asulate tehes vahel peatusi ja vaadates natuke ringi. Esimest korda Austraalias olles magasime telgis! Veetsime öö ookeanist 10 meetri kaugusel Arakooni rahvuspargis. Järgmisel päeval sõitsime jälle uut teed pidi, et mitte korrata marsruuti. Seekord viis tee meid läbi mägede ja orgude, kohati olid teeolud väga väga kehvad. Aga lõpuks me kohale jõudsime. Elame nüüd Dalby linnas Queenslandi osariigis. Suhtkoht terve tee siia sõites sadas hoovihma ja esimesed 5 päeva sadas siin kohapeal ka hoovihma ja paduvihma. Täielik masendus tekkis sellest, mingit energiat ei olnud ja blogi polnud võimalik kirjutada, sest pea ei olnud selleks võimeline, kuigi aega oli väga palju. Aga paar päikesepaistelist kuiva ilma ja enesetunne on jälle hea.

Järgmine töökoht on meil puuvilla puhastamise tehases. Jälle midagi uut ja teistsugust. Eelmise nädala lõpus oli meil töökohaga tutvumine ja koolitus. Algse plaani järgi pidime 1. aprillil tööga alustama aga suure vihma tõttu lükkus see nädala võrra edasi. Seega me saime nüüd vaba nädala. Stay cool!

Ootame hea meelega tagasisidet ka blogipostituste kohta. Kas pilte on mugavam vaadata üksikult või mosaiigis, kas on mingeid nüansse millest me võiks detailsemalt kirjutada või hoopis vähem detailsemalt jms.