Kõik on uus augustikuus

Viimasest postitusest on juba möödunud kuu aega. Selle aja jooksul oleme lahkunud puuvillafarmist ja asunud tööle lihaveiste kasvatamisega tegelevasse farmi. Võtame siis kokku kõik mis vahepeal toimunud on.

Juulis muutus olukord puuvillafarmis veidi keeruliseks. Mõlemale ei jätkunud alati töid ja kui üks oli terve päeva traktori peal, siis teine pidi päev läbi küsima tööotsi, mis oli väga tüütu ning ebamugav. Ühel nädalal näiteks sai Miina ainult ühe päeva tööd teha. Tegelesime seega aktiivselt uue töökoha otsimisega ja ühel vabal päeval õnnestuski Miinal leida meile töö kõigest paaritunnise sõidu kaugusel. Uus töö algas alles nädala pärast, niiet otsustasime senikaua veel vanas farmis vastu pidada. Viimane nädal oli töö poolest tegelikult väga hea, aga sellest hoolimata ütlesime reedel peale tööpäeva, et esmaspäeval me enam tagasi ei tule.

Kuigi oli päevi, mil oli tunne, et pakiks kotid ja sõidaks lihtsalt minema, siis kokkuvõttes jäime sealt saadud kogemusega rahule. Õppisime nii mõndagi puuvilla kasvatamise kohta ning saime juurde tehnilisi ja mehaanilisi teadmisi; Miina õppis erinevate traktoritega sõitma ja lisaks tutvusime ja suhtlesime toredate inimestega. Farmis töötades võttis Miinaga ühendust kohaliku balletikooli juhataja, kes pakkus talle võimalust anda lastele võimlemistrenne. Kokku andis Miina trenne neljal laupäeval, aga kui me oleksime sinna kauemaks jäänud, oleks päevi ja tunde kindlasti juurde saanud, sest huvilisi oli väga palju.

Reedel töölt ära tuldud, laupäeval viimased trennid antud, hakkasime pühapäeva hommikul Glenmorgani poole sõitma. Kuna uuest farmist on lähim toidupood enam kui tunniajase sõidu kaugusel, otsustasime minna ringiga, ehk läbi põigata Roma linnast (mis on ümbruskonnas suurim keskus). Seal on näiteks McDonald’s ja KFC, aga meid huvitas lemmikuks kujunenud Woolworths, kust järgmiseks nädalaks toiduvarud kavatsesime soetada. Kohale jõudes avastasime, et Romas on woolies pühapäeviti suletud, seega pidime leppima ikkagi kehvema IGA-ga.

Farmi jõudsime kohale pärastlõunal ja asusime oma uut elamist uurima. Meile on elamiseks antud kolme magamistoaga 200-ruutmeetrine maja, seega ruumipuudust ei teki. Juba mõned minutid peale kohalejõudmist saabus perenaine õuele, et tulla uurima kuidas meil läheb, sest algse jutu järgi pidime paar tundi varem kohale jõudma. Ta viis meid väikesele sõidule, näitas nende endi elamist (mis on mõned kilomeetrid eemal) ning tutvustas koeri ja farmi. Farm on palju suurem kui eelmine, kogupindala on umbes 60 ruutkilomeetrit (võrdluseks taaskord – Tartu pindala on ikka veel 38km2). Ööd on siin samamoodi külmad nagu vanas kohas, temperatuur on kuskil nulliringis, seega öösiti ja hommikuti on majas ka sama ‘soe’. Magame pikkade dresside ja kampsunitega kahe-kolme villase teki all. Meeldiv oli ka see, et esimese nädala käisime vetsus ämbriga, sest lehmad olid õues veepaagi juures vooliku enne meie tulekut katki tallanud ja vihmaveepaak oli tühjaks jooksnud. Pidime kraani ja voolikud välja vahetama ning 150m kauguselt teisest paagist vee ümber pumpama,et vetsus rahulikult jälle käia (kraanides oli õnneks ikka vesi olemas kohe algusest). Selles farmis töötavad peale meie veel ainult farmi omanikud. Neil on kolm last, aga nemad käivad koolis mitme tunni kaugusel ja tulevad koju ainult nädalavahetuseti.

Töömentaliteet on siin palju vabam kui eelmises farmis. Kõike tehakse väga rahulikult ja aeglaselt ning mingist töörabamisest ei taheta kuuldagi. Seni on meie peamisteks ülesanneteks olnud lehmade toitmine ja kontrollimine, et kõik elus ja terved oleksid. Samuti kanname hoolt koduloomade (koerte ja lindude) eest. Oleme saanud tööd teha ka ekskavaatori, laaduri ja traktoriga. Peale kahte päeva töötamist jäeti meid kohe järgnevaks neljaks päevaks üksi, sest Brisbane’is toimus Royal Queensland Show, kus jagatakse igasugu auhindu parimatele loomakasvatajatele. Kuna omanikud olid Brisbane’is, siis sõitsime meie reede pärastlõunal nende lastele järele. Selleks usaldati meile nende isiklik üpris uus ja korralik maastur. Farmi peal töötamiseks on meile antud veel üks teine maastur. Seega jäeti kaks autot ja terve kodu kahe võhivõõra valvata. Samal ajal kui meie farmi eest hoolitsesime, võtsid meie farmi lehmad mitmes kategoorias võidud ja lisaks veel paar poodiumikohta. Üldarvestuses farmile 49 osalejast kolmas koht! Pühapäeval kutsuti meid ka õhtusöögile, et tähistada häid ning edukaid tulemusi.

Tähistamiseks polnud aga kaua aega, sest juba kolmapäeval oli järgmine suur sündmus. Farmis on 1500 lehma, kellest 50-100 on parimatest parimad pullid, kes müüakse suurte summade eest maha iga-aastasel pullioksjonil. Esmaspäeval ajasime kõik pullid põllu pealt aedikutesse kokku, nad said vaktsiini, natuke pügamist ja kammimist ning turja peale numbrid. Teisipäeval pesti nad puhtaks ja viidi veokiga pooleteise tunni kaugusele, kus toimus oksjon. Kuna antud farmi pullid on läbi aastate võitnud kõrgeid kohti ja auhindu, siis nõudlus nende järele on alati olnud suur. Enamasti on maha müüdud 100% pullidest, aga viimased paar aastat on müügiprotsent olnud 80, sest Austraaliat pitsitab põud, mis on see aasta eriti hull. Seega mindi oksjonile lootuses maha müüa enam kui 50% 44-st pullist. Tulemusega sai aga vägagi rahule jääda, sest müüdud sai 75% pullidest hinnaga 3500-9500AUD pulli eest ja ülejäänud pullidele saadi sealt ostjad, kes ostavad oksjoniväliselt, et mitte maksta komisjonitasusid.

Senimaani tööülesanded ja koht meile täitsa meeldivad. See on täpselt selline farm, millist me leida lootsime: hästi kodune. Loodus on siin täitsa kena, koerad on ka väga ilusad ja armsad – must labrador Molly, tema kutsikas Miffy ja 3-kuune Jack Russelli kutsikas Peach, kes tahab kõike koguaeg närida. Selles farmis anti meile ka kordades parem tööauto kui eelmises farmis. Ainuke kehv asi selle farmi juures on peaaegu olematu levi. Mõlemas majas on signaalivõimendi, aga mujal pole absoluutselt midagi. Ka majas pole signaalivõimendist enamasti kasu, sest ühendust ikka pole. Vahel harva läheb mõni sõnum läbi. Öösiti tulevad meilid ja teated läbi, mida saab siis hommikuti lugeda.

Nagu enne juba mainitud sai, siis praegu on Austraaliat pitsitamas suur põud. Kummaski farmis seda väga küll näha ei ole olnud, sest nad on targalt majandanud ja olnud ettenägelikud ning varunud korralikud tagavarad. Lisaks asuvad mõlemad jõe ääres, kust loomadele ja põldudele vett saab. Uudistest on aga näha kui hull tegelikult seis on. Paljud farmerid on raskustes ja abitud. Üle riigi on igasugused kampaaniad ja asjad farmerite toetamiseks ning valitsus eraldab ka toetusrahasid. Väidetavalt on tegemist viimase saja aasta kõige hullema põuaga. Irooniline on, et alles kuus aastat tagasi loputas Austraaliat üks suuremaid üleujutusi. Kuna farmerite jaoks on praegu väga raske aeg, siis selle tõttu on farmitööd ka raskem leida see aasta ja tõenäoliselt veel järgmine aastagi.

Meid ootab nüüd puhkus Põhja-Austraalias troopilises Cairnsis. Sellest kõigest lähemalt järgmine kord!

See ya mate 😉