Pärast savanni reisi veetsime Cairnsis veel kümme päeva. Selle aja sisustasime peamiselt matkamise, ujumise ja puhkamisega. Saime kokku sõpradega, kes ka Cairnsi avastamas olid, ning ootasime pikkisilmi, et tuul vaibuks ja me saaks juba ookeani peale minna.
Ühel hommikul otustasime, et ronime varakult Walshi püramiidi otsa, et seal päikesetõusu nautida. Walshi püramiid on 922 meetrit kõrge mägi, mis on püramiidi kujuga. Matkarada selle tippu on kolm kilomeertit pikk ning tõus, mida tuleb läbida, on 864m. Korralik ronimine.
Pimedas matka alustades oli üpriski jahe, kuid liigutades hakkas kiirelt palav. Matk ülesse oli väsitav, mitu korda oli ikka kops täitsa koos. Kaks tundi järjest üles mäge ronidaei ole nii lihtne midagi, aga kuna eesmärk oli silme ees, leidsime endas jõu edasi minna.
Kui kella 5 ajal hommikul matka alustades oli selge tähistaevas. Paar tundi hiljem oli aga tipp paksu pilve sees ja puhus tugev tuul. Väga keeruline oli tipus sooja hoida, sest keha oli ronimisest õrnalt higine. Nii me seal pilve sees istusime üksteise kaisus. Ootasime ja ootasime, et päike pilve laiali lööks. Me aga ei jõudnuki päikest ära oodata, kuigi veetsime tippus tunni-kaks. Õnneks andis matk ise nii mõnusa emotsiooni, et ei olnudki väga kurb olla. Alla oli kordades lihtsam ikka minna. Kokku läks meil kogu seikluse peale umbes viis tundi. Keha oli mõnusalt väsinud ja jalalihased värisesid veidike. Ülejäänud päeva veetsime Behana Gorge’is kose all ja infinity pools’ides ujudes ning vette hüpates. Hea lõdvestus peale intensiivset hommikut.
Eelviimasel päeval, enne Cairnst lahkumist viis minu sugulane meid oma perega korallrahu peale. Tuul oli lõpuks vaibunud ning tekkis võimalus, mida me nii kaua oodanud olime. Seekord käisime Sudbury liivasaarel, mis oli rannikust umbes pooletunnise sõidu kaugusel.
Kohe kui ankur paika sai, olin mina vees ja tulin sealt välja alles viimasel minutil. Ma lihtsalt ei suutnud lasta käest seda võimalust, tahtsin nii palju näha kui võimalik. Seal oli nii palju värve, nii palju kalu ja nii selge vesi. Mu uus mask oli mu näole loodud ning uued õige suurusega lestad andsid mulle võimaluse sügavale sukelduda. Ma ajasin igasuguseid kalu taga, ujusin paari meetri sügavusel ja läbi erinevate kalaparvede.
Minu jaoks oli uskumatu kui palju hääli vee all oli. Kuulda oli kuidas kalad koralli sõid ja ringi ujusid korallide vahel. Lõpu poole kui ma ühe kalaparvega kaasa ujusin ja enda alla vaatasin oli sinna ootamatult tekkinud hallhai. Ma pole päris kindel, mis liiki ta oli, aga ma kahtlustan mustuim-hallhaid. Ta oli umbes sama pikk kui mina ja minust vaid kahe meetri kaugusel. Oi, see ehmatas mind ära. Ujusin ruttu paadi juurde, sest ega ma ei teadnud ju, et ta ohutu on. Siis kui kohalikud mind maha rahustasid, läksin ma muidugi tagasi sukelduma, et ta uuesti ülesse leida ja Erkile ka näidata. See aga kahjuks ei õnnestunud.
Cairnsist lahkusime 28. septemberil. Väga kurb oli lahkuda, sest meie Cairnsi perekond on nii tore ning Cairnsis on lihtsalt nii palju teha ja näha. Kahjuks aga hakkas meie puhkuseks võetud aeg täis tiksuma ning aeg oli alla poole tagasi liikuda.
Peatusime paariks päevaks Mission Beachil, mis on kuulus oma palmiste randade poolest, kuid me saime seal ainult vihma. Edasi liikusime Austraalia pikima kose juurde. Wallaman Falls on tervelt 268 meetrit pikk, võrdluseks Eesti pikim juga Valaste on vaid 30 meetrit pikk. Ööbisime rahvuspargis ning hommikul esimese asjana matkasime alla kose juurde. Väga-väga võimas tunne oli seal all olla. Olime valmistunud ka ujumiseks kuid ilm oli tsipa jahe niiet lõime põnnama. Veidi kahetsen seda otsust, aga mis seal ikka. Tagasi matk oli ikka korralik ronimine. Keha oli mõnusalt kuum ja märg ülesse jõudes, siis ei tundunud see ilm küll enam nii külm 😅.
Järgmine peatus oli Eungella rahvuspark, kus saime kokku Geili ja Jevgeniga, kellega veinikas koos töötasime. Nemad olid just teinud pikka reisi läbi sisemaa Adelaidist Darwinisse, nii et jutustada ning muljetada oli palju. Nägime ära ka nokkloomad, mille poolest Eungella rahvuspark eriti kuulus on. Nokkloom on väike arglik poolveelise eluviisiga imetaja. Ta on üks kummalisemaid imetajaid, sest ta muneb. Tal on kopra saba ning pardi nokk ja kõigele lisaks on ta ka mürgine.
Edasi liikusime läbi Bowen, kus jälle ühe öö sõprade juures veetsime, Byfieldi rahvusparki. Erki tahtis seal Big Sandy’it (järsk liivamägi) vallutada ja seda me ka tegime. Väidedavalt olid päeva jooksul paljud autod pidanud ümber keerama ja muu koha telkimiseks otsima, sest ei saanud mäest ülesse, aga meie saime teise korraga tippu välja. Priidu teeb nii mõnelegi uhkele maasturil ikka silmad ette. Õhtul tegime lõket, jõime veini ning jagasime mõtteid viimase kahe kuu kohta. Uskumatu ikka, millist elu saime elada. Ühest imelisest kohast järgmisesse ja nii kolm kuud järjest.
Hommikul telkimisplatsil ärgates oli mul kiiresti vaja vetsu minna, niiet ma võtsin auto võtme, panin kiirelt püksid jalga ja jooksin vetsu. Alles tagasi tulles sain aru, et ma olen teinud suure vea. Kui Priidu uksed puldist avada ja kasutada ainult tagumisi uksi siis lukustab auto end automaatselt ühe minuti möödudes. Mina kasutasin ainult üht tagumist ust ning automaatselt panin ka ukse kohe kinni, mõtlemata sellele, kuhu ma võtme panin. Nii et nii me seal olime väljas pool levi, kaugel igasugusest autoabist, auto lukus, võtmed autos. Ega meil midagi muud üle ei jäänud kui mööda telkimisplatsi ringi käia ja küsida ega kellelgi ühtegi traati ei ole, mida me kasutada saaksime autosse sisse murda. Saime ühe traadi ning hakkasime üritama. Samal ajal sõitis mööda üks noorte poiste grupp, kellelt ka abi küsisime. Tuli välja, et üks neist oli lukksepp ja ta aitas meid hea meelega. Pusisime vist umbes pool tundi ning pärast mitmeid ebaõnnestunud katseid õnnestus meil lõpuks uks lahti saada. Olemine oli kohe kordades kergem. Õnneks auto väga palju kahjustada ei saanud, ukse tihend läks ainult natuke katki. Vot see oli alles korralik seiklus.
Oma kolme kuuse puhkuse lõpetasime Noosas nädalakese puhates. Enne kui me veel Noosasse jõudsime sõitsime läbi Rainbow ja Cooloola rannast, Great Sandy rahvuspargis. Pikkad sirged ilusad rannad.
Ühel hommikul, enne Noosast lahkumist, käsime päikesetõusuga rahvuspargis body board’imas. Ilmselt üks ägedamaid hommkuid üldse ja peamiselt selle pärast, et Geili ja Jevgeni olid jälle meiega. Nii tore on selliseid hetki sõpradega jagada
