Kuidas ma sain tööle Austraalia suurimasse ja edukaimasse iluvõimlemisklubisse?

Ehk lugu sellest, kuidas Erkist sai väikeste tüdrukute iluvõimlemistreener Austraalia parimas iluvõimlemisklubis.

Päriselt.

Okei, nali.

Austraalias treeneriks saamiseks on vaja palju erinevaid check’e ja muid pabereid. Kuna algul oli plaan kiiresti linnast ära minna, siis ei näinud ma mõtet treenerina tööd otsida. Kui lõpuks aga otsustasime Sydneysse kauemaks jääda, mõtlesin asja rohkem uurida ja siiski proovida.

Austraalias on ilma soovituskirjata peaaegu võimatu mingit vastust e-kirja kaudu saada, niiet esimese asjana palusin ma Janikalt endale soovituskirja kirjutada. Valisin välja kaks klubi (Pero Gymnastics ja Le Ray Gymnastics) kuhu kirjutada ja sain mõlemalt paar päeva hiljem vastuse. Mõlemast klubist kirjutati, et sooviksid kokku saada ja asja arutada. Täitsa kogemata sattusid mõlemad kohtumised samale päevale.

Kõigepealt sain kokku Pero omaniku ning peatreeneri Racheliga, kes oli nii armas ja sõbralik. Rääkisime peaaegu 1,5h ja mulle jäi väga hea tunne, et võibolla ma tõesti saan hakata treenima tüdrukuid Austraalias. Le Ray peatreeneri Daniga sain ma kokku ühes ilusas kohvikus Queen Victoria Buildingus ja sõime lõunat. Ta ütles, et kuigi enamasti on kõik tema treenerid  klubi endised võimlejad, siis just viimastel aastatel on nad hakanud huvi tundma Euroopast pärit treenerite vastu, et tüdrukutele uusi teadmisi ja kogemusi pakkuda.

Kokkuvõttes sain mõlemast klubist pakkumise, aga kuna Le Ray klubi pakkus mulle rohkem tunde ja suuremaid tüdrukuid, pidin kahjuks Rachelile ära ütlema. Esimesel nädalal käisin ma kõikides Le Ray saalides kohapeal ja tutvusin olukorraga. Austraalias on süsteem selline, et klubid tegutsevad tüdrukute erakoolides, rentides siis nende saale. Le Ray’il on kokku neli asukohta üle Sydney, igaühel on oma peatreener ja igas tasemes tüdrukud.

Kõige parema esmamulje jättis mulle Abbotsleigh tüdrukute erakool. Mulle lubati, et alates järgmisest nädalast saan lepingu alusel tööle hakata, aga me teame kuidas on klubiomanike ja nende lubadustega. Neil on alati nii palju teha, mida ma mõistan, ja nad unustavad enamus lubadusi ära. Lisaks on tegu ka Austraaliaga, kus kogu paberimajandus käib vähemalt kolm korda aeglasemalt. Praeguseks olen juba üle kuu aja trenne käinud andmas ja üleeile sain koosolekul lõpuks teada, et minu andmed on süsteemi sisestatud ja varsti peaks tulema palk kogu tehtud töö eest. Viivitust seletati sellega, et on aasta algus ja väga palju tegemist on olnud uute tüdrukutega ning samuti treeningplaanide paika seadmisega. Lisaks sellele võitis Le Ray Gymnastics kaks pääset Commonwealth Games’ile, mis see aasta toimub Austraalias, Gold Coastil, ja sellega on palju asjaajamist olnud.

Austraalias iluvõimlejate treenimiseks on sul vaja Beginner Coach Accreditation’it (210 aud) ning Working with Children Check’i (80 aud). Ilma nendeta ei saa sind ametlikult tööle võtta. Beginner Coach Accreditation koosnes kahest osast: Online kursus ja Face-to-Face kursus. Ütlen ausalt, et väga palju uut teada ei saanud, aga samas oli huvitav näha ja kuulda, kuidas siin pool maakera asju korraldatakse. Lisakas nendele kahele asjale on soovituslik ära teha ka First Aid kursus, aga kuna see maksab päris palju, siis ma hetkel sellele ei mõtle. Kui ma jääksin pikemaks ajaks treenima, siis oleks see kohustuslik.

Kuna Le Ray võimlemiskoolis ei ole balletiõpetajat ja ükski treener ka asjast väga midagi ei tea, on saanud minu ülesandeks kõikidele vanusegruppidele balletti anda. Alguses lubati mulle suuremaid tüdrukuid, aga hetkel töötan ma Level 2 ja 3-ga ehk peamiselt 10-11aastaste tüdrukutega. Trenne annan ma kaks korda nädalas, aga võibolla, kui ma jään siia ka Term 2-ks, saan ma tunde juurde.

Kuna Austraalia jaoks on rühmvõimlemine üpris võõras, aga nad tahaksid sellega rohkem sõbraks saada, sest see oleks hea võimalus tüdrukuid mitte kaotada tantsimisele, siis minult kui endiselt rühmvõimlejalt ( 😀 ) paluti koostada tüdrukutele rühmvõimlemise kavad. Järgneva paari nädala jooksul saan vast teada kui palju kavasid koostama pean, eks siis näha ole kuidas läheb. Õnneks tüdrukud kuskile otseselt võistlema ei lähe, niiet kavad on mõeldud peamiselt rühmvõimlemisega tutvumiseks ja harjutamiseks.

Üldiselt tunnen ma end peale poolteist kuud inglise keeles trenne andes päris mugavalt ja mulle meeldivad inimesed enda ümber. Tüdrukuid tuleb natuke palju korrale kutsuda ja nimesid on palju, mida meelde jätta, aga samas on täitsa tore ja mõnus on jälle iluvõimlemisega seotud olla.

10 asja, mis on olnud harjumatu või veider:

• Tüdrukutel on kolmetunnise trenni jooksul snäkipausid, kus mõni tüdruk sööb õuna ja mõni lausa pastat?!?
• Neil ole kuskil korralikke vaipasid, isegi mitte Elite tüdrukutel (kes Eesti mõistes oleks siis koondise võimlejad). Nende vaibad on nagu sportvõimlejatel, paksud ja vetruvad.
• Ma pole kordagi näinud, et keegi vaipu puhastaks, ja treenerid kõnnivad vaipadel välisjalanõudega. Praegu tunduvad aleka vaibad mulle ikka väga puhtad 😀
• Saali seavad valmis treenerid, mitte lapsed, ehk üks treener läheb tööle varem, et kõik 12 vaipa lahti kerida ja valmis panna.
• Saalid on väga madalad, madalamad kui Descartes’i saal.
• Austraalia ja nende imelikud reeglid. Minu jaoks on nii harjumatu, et mini, laste jne klasside asemel on levelid ja high performance. Levelid ei jagune mitte vanuse vaid taseme järgi, piir on pandud ainult ülemisele vanusele. Lisaks on siin duod ja triod, mis on harjumatu, ning 15aastased tüdrukud teevad vabakava. Õnneks on alates sellest aastast mindud üle FIG reeglitele (vanasti olid neil veel enda reeglid ka).
• Ainult level 10 tüdrukutel on omad vahendid, kõik ülejäänud levelite võimlejad saavad vahendid klubilt.
• Tüdrukud ilmuvad trenni, siis kui tahavad ja lahkuvad, siis kui tahavad.
• Tüdrukud ei kanna trennis sokke, neil ei ole neid isegi kaasas.
• Iga trenni lõpus saab iga tüdruk kleepsu või auhinna tubli töö eest, isegi kui nad ei pingutanud trennis, ja minu arust on see lihtsalt jabur ja pigem halb lapsele. Siin rõhutatakse seda, et kõige tähtsam on, et trenn oleks lõbus.

Nagu ma üleval pool kirjutasin, et kogu suhtlus ja paberimajandus klubiga on olnud väga aeglane, ning ma käin trenne andmas ainult kaks korda nädalas, siis pidin ma endale otsima veel ühe töö, mida saaksin teha ülejäänud nädalapäevadel. Töö leidmine ei olnud üldse lihtne, eriti kui ma ei ole varem midagi teinud. Kirjutasin mitmetesse kohtadesse ja käisin rääkismas, kuid õnne polnud kuskil. Lõpuks otsustasin endale välja mõelda mingisuguse teenindusalase töökogemuse, et lihtsalt jutule saada. Peale poolteist nädalat otsingut sain jutule kodust 7 minuti jalutuskäigu kaugusel asuvasse mahlabaari ning mind kutsuti proovipäevale. See läks hästi ning ma sain tööle.

Tegemist on Austraalia ühe suurima ja tuntuima mahlabaariga Top Juice. Meie menüüs on erinevad värskelt pressitud mahlad, smuutid, proteiini shake’id, salatid, joguritd ja puuviljasalatid (ja veel palju muud tervislikku). Töö ise on päris keeruline, sest ruum on kitsas, kliente suurtes kogustes ning retsepte palju, mida meelde jätta. Lisaks sellele on muidugi palju koristamist, pesemist ning asjade sättiimist ja tõstmist. Esimene nädal oli väga raske. Esiteks, sest kõik oli uus ja palju oli õppida, teiseks sain teada, et minu esimene nädal oli mitme kuu kõige raskem ja kiirem nädal, kus oli palju kliente, kuid väga vähe töötajaid. Järgmised nädalad on olnud lihtsamad ja ma olen nii palju arenenud ning õppinud. Tean juba praegu nii palju häid uusi smuuti retsepte 😀 Olen üsna kindel, et tulevikus klienditeenindajat minust ei saa, aga praegu ajab asja ära. Tore on see, et peale mahlabaari sulgemist, saab kõik ülejäänud jogurtid ja salatid koju võtta, ning vahepeal saame ka kõrval olevatest kohvikutest muud toitu tasuta nagu sushit, pontšikuid, vahvleid jne. Boss on range ning otsekohene, kuid tegelikult väga siiras ja hooliv.