Nagu eelmise postituse lõpus sai öeldud, mõned päevad enne jõulusid jäime taaskord kodutuks ja töötuks. Midagi ootamatut selles tegelikult ei olnud; teadsime seda juba paar kuud ette, et peame selleks ajaks oma elamisest välja kolima. Aga seda, et meie viimane tööpäev satub samale päevale, saime alles paar päeva ette teada. Lootsime oma viljahoidlas töötada jaanuari alguseni, et saada kolmanda aasta viisa jaoks võimalikult palju tööpäevi kokku (sellest järgmises postituses pikemalt), kuid kehva aasta tõttu ei olnud ülemusel võimalik meile rohkem tööd anda.
Meil oli kaks nädalat ja paar päeva aega, et jõuda Griffithisse, kus oli algamas veinihooaeg. Otsustasime, et veedame selle aja ringi reisides, kuid mingit masterplani meil ei olnud. Idee oli umbes selline, et lähme kõigepealt läände Eyre’i (Eyre hääldatakse iiõr) poolsaarele. Pärast seda liigume pool tuldud teed tagasi ning siis pöörame põhja, et minna Flinders Ranges rahvusparki. Sealt võtame suuna Adelaide’i poole ja avastame lõunarannikut Adelaide’i ning Melbourne’i vahel.
Eyre’il ootasid meid sõbrad Karl ja Martina, kellega me eelmisel veinihooajal koos elasime ja töötasime. Nemad töötasid seal samuti ühes viljahoidlas ja olid ka värskelt töötuks jäänud. Oma elamisest oli neil veel paar päeva aega välja kolida. Me olime Eyre’ile juba ammu tahtnud minna, sest olime näinud nii palju imelisi pilte ning videosid. See on nagu võimsam versioon Yorke’ist. Põhiline tõmbenumber on seal rannik. Ning seda on seal väga-väga-väga palju. Eyre’i rannik on väga mitmekesine. Seal on mitmeid rahvusparke ja väga palju eriilmelisi lahtesid. Enamus neist on üldiselt inimtühjad või on seal ainult mõni inimene ning vesi on kaunilt helesinine.
Linnulennult oli meie sihtkoht ainult 150km kaugusel, aga kuna kahte poolsaart eraldab pikk laht, siis oli meil vaja sõita peaaegu 600km. Sõidupäeval oli õhutemperatuur 49 kraadi ning tuul väga-väga tugev. Miskipärast on katusetelgiga sõites tunne, et kogu aeg puhub tuul vastassuunas. Miks ei võiks ta vahel pärisuunas puhuda ja aidata vähem kütust tarbida? Midagi ilusat selle sõidu juures ei olnud. Tugeva tuule tõttu oli õhk väga tolmune ja olustik üsna post-apokalüptiline. Taevas oli küll pilvitu aga sinist värvi ei näinud.
Eyre’i poolsaarel veedetud paari päeva jooksul oli ilm tavatult kehv. Üleni pilvine, võrdlemisi jahe ja kergelt vihmane ka. Paaris rahvuspargis käisime aga peale vaatamise suurt midagi ei teinud. Tore oli ikka, sest saime sõpradega jälle kokku. Tegime šašlõkki, piparkooke ja mängisime kaarte. Karli ja Martina plaanid viisid nad kaugele Lääne-Austraaliasse reisima, aga meie kaugemale läände ei soovinud minna. Seega jätsime nendega hüvasti, küll ainult mõneks nädalaks, sest nemad tulevid samuti Griffithisse tagasi ja meist said taas majakaaslased. Peale laialiminekut külastasime Coffins Bay rahvusparki ja siis hakkasime tagasi sõitma. Öö veetsime üle mõne kuu jälle oma katusetelgis. Meil olid suured ootused Eyre’i poolsaarele kuid kahjuks ei leidnud me seda, mida otsisime. Ilmselt mängis ilm selles suurt rolli. Oleks tahtnud veel kauemgi seal aega veeta, kuid ilmateade ei lubanud midagi head.
Peale väikest uurimist selgus, et Flinders Rangesi külastamiseks ei olnud hea aeg. Esiteks, sest oleks seal kuumuse tõttu olnud ebameeldiv olla. Teine põhjus see, et pikalt kestnud põua tõttu pole seal põhimõtteliselt mitte midagi vaadata ega teha. Kõik, kes hiljuti seal käinud olid, soovitasid oodata seni kuni seal korralikult vihma on sadanud. Võtsime siis suuna otse Adelaide’i poole ja plaanisime seal ümbruses midagi toredat teha. Wikicampsist Adelaide’i läheduses tasuta telkimisplatsi otsides taipasime, et võiks hoopis Adelaide’i Eesti majja minna, kus rännumehi ja -naisi tasuta majutatakse. Tegimist on nö kultuurimajaga, kus all korrusel on suur saal ning pubi ja ülemisel korrusel on suuremat sorti saali moodi tuba, kus reisisellid saavad oma madratsi peal magada, köök ja üks vannituba. Kui õigel päeval sinna sattuda, siis saab seal ka eestipärast toitu väikse raha eest mekkida.
Jõudsime sinna küllaltki hilja 23. detsembri õhtul ja kuna see oli meie esimene kord selles asutuses, siis me ei teadnud mida oodata. Inimesi oli seal väga palju, eranditult ainult noored rändajad. Neid oli nii palju lausa, et magamiseks mõeldud ruumis kohtasid enam ei jätkunudki. Õnneks oli parklas parajalt ruumi, et saime oma telgi seal lahti teha ja selles magada. Õhtu jooksul tutvusime mõndade eestlastega ja seda Eesti maja vedava Eesti juurtega mehega. Vaatasime kõik koos filmi ning jagasime muljeid Austraaliast. Järgmisel päeval korraldati seal ka jõululõunasöök, millest oleks tahtnud küll osa võtta aga otsustasime, et liigume hommikul edasi.
Otsustasime, et sõidame mööda rannikut rahulikult Adelaide’ist Melbourne’i. Rahulikult ehk paneme rõhku vaatamisväärsuste/looduse nautimisele ja ei kiirusta kuhugi. Jõululaupäeval oli väga ilus ilm, seega seadsime sammud Anaconda matkapoodi ning tegime endale jõulukingitused. Ostsime mõlemad endale snorklid, millega kohe Port Noarlunga veealust maailma avastama läksime. Nägime väga palju kalu. Pisikesed kalad olid nii uudishimulikud, et tulid isegi näksama.
Peale snorgeldamist sõitsime mööda Fleurieu poolsaare rannikut edasi. Käisime ära selle tipus, kust paistab Kangaroo Island ehk Kängurusaar. See saar on väga ilusa loodusega ja me oleme mõelnud, et võiks seda avastada kunagi, aga kuna see on üsna kallis ettevõtmine, siis oleme seda edasi lükanud. Vähemalt oleme sellele võimalikult lähedal käinud.
Jõululaupäeval ööbisime kuskil vaikse tee ääres tasuta telkimisplatsil suurte puude vahel. Kiviviske kaugusel teisel pool teed oli viinamarjaistandus, kuhu me raksu läksime, kuid pidime pettunult auto juurde tagasi kõndima, sest marjad ei olnud valmis veel.
Järgmise päeva tippsündmus oli Little Blue Lake (eesti keeles väike sinine järv), mis asub Mt Gambieri lähedal. See on ringikujuline 20-meetrise läbimõõduga järv, mis on tekkinud sellest, et keset põldu vajus maasse 50 meetri sügavune auk. Veetase on maapinnast umbes 10 meetrit madalamal, ehk järve sügavuse võib igaüks ise välja arvutada. Nagu nimest võib välja lugeda, siis järv oli sinist värvi. Kahtlesime pikalt, kas minna sinna ujuma. Vesi oli väga kutsuv, aga see auk oli natuke hirmutav ja vesi pidi külm olema. Lõpuks saime hirmust üle ja hüppasime vette. Vesi oli väga mõnusa temperatuuriga ja nii vahva oli vettehüppeid teha, et me veetsime seal lõpuks paar tundi. Alguses olime seal ainsad inimesed, aga mingi hetk oli seal mitukümmend inimest, kellest ujus kümmekond. Julgemad hüppasid kõige kõrgemate äärte pealt alla, aga meie piirdusime paarimeetriste kõrgustega. See vees möllamine tegi meid väga õnnelikuks ja aitas väga palju selle tunde vastu, et me ei saanud jõulusid veeta oma lähedaste inimestega. Mt Gambieris on veel üks Blue Lake aga seal ujuda ei saa. Käisime ja vaatasime selle üle ikkagi.
Järgmisel päeval sõitsime Grampiansi rahvusparki, mis oli meil pikalt juba radaril olnud. Jõudsime sinna alles poole päeva pealt, niiet võtsime ette paar lühemat jalutuskäiku erinevate vaatepunktide juurde. Üks jalutuskäik viis meid McKenzie kose juurde, kus voolas päris korralikult vett. Me ei olegi sellist asja väga näinud Austraalias. Kuigi seal oli ujumine keelatud/mitte soovitatud, olid mõned inimesed ikkagi vees. Me otsustasime ka vette hüpata ja peale mõningast julguse kogumist (ja nähes kuidas mõned poisid seda tegid) ujusime täitsa kose alla, et veejoa all istuda. Kolmandat päeva järjest ujumas käia oli väga mõnus tunne. Jõulutunnet küll erilist ei olnud, aga oma väikese reisiga olime seni küll väga rahul.
Järgmisel hommikul võtsime peale päikesetõusu ette kõige ikoonilisema matka selles rahvuspargis, mis kannab nime The Pinnacles. 10-kilomeetrine rada viib matkaja läbi mitmekesise looduse teravate eenduvate kaljunukkide otsa, kust avaneb väga võimas vaade rahvuspargile ja selle ümbruskonnale. Meie poolt sellele matkale 5 tärni ja kindel soovitus seda teha, kui kellelegi tee peale jääb.
Edasi viis meid tee Austraalia ühe kuulsaima (ilmselt Victoria osariigi kõige kuulsama) vaatamisväärsuse juurde. Great Ocean Road on 243-kilomeetrine ahhetamapanev sõit mööda Austraalia lõunarannikut, täis võimsaid vaateid. Kõige tuntum neist on 12 apostlit. Kuna oli jõulude aeg, siis sellel sõidul oli meeletult rahvast ja iga vaate juures oli paras tunglemine. Näiteks apostleid oli vaateplatvormil imetlemas tuhatkond inimest. Vaated olid küll võimsad aga nii suurt elamust me sealt ei saanud kui me ootasime.
Meie saime kõige parema elamuse hoopis Great Ocean Roadi idapoolses otsas asuvas Otway rahvuspargis. Sealsetes võimsates metsades elab nii palju koaalasid, et isegi meil õnnestus peale kahte aastat otsinguid lõpuks neid näha. Olime tollel päeval nii õnnelikud. Meil läks lausa nii hästi, et leidsime enam kui tosin koaalat. Nende seas nii suuri kui ka väikeseid.
Lisaks rahvuspargile jätsid meile väga hea mulje erinevad väikesed linnakesed, millest see sõit läbi kulges. Koondavalt nimetatakse neid Surf Coastiks. Seal oli surfirandasid rand ranna järel. Meile meeldisidki kõik need linnad sellise rannikuäärse elustiili pärast. Elu on nendes kuidagi nii rahulik ja inimesed näivad õnnelikud. Loodetavasti saame ka mingi aeg kuskil sellises kohas pikemalt viibida. Me ise seekord surfama ei jõudnud, aga käisime Austraalia Surfimuuseumis. Muuseum oli oodatust isegi veel sisukam ja huvitavam, julgeme soovitada. Õppisime nii mõndagi.
Edasi suundusime Melbourne’i, kus saime üle kolme kuu jälle kokku oma sugulastega Sydneyst. Nad olid pühade perioodiks Melbourne’i tulnud ja see oli hea võimalus nendega natuke aega veeta. Selleks hetkeks olime maha sõitnud umbes 3000 kilomeetrit kümne päevaga. Meil oli veel üks nädal aega enne kui Griffithis pidime olema, seega proovisime nüüd mõelda kuidas ülejäänud aega sisustada. Kuna seni olime kõik tegevused, käimised ja ööbimiskohad jooksvalt otsinud, siis polnud aega midagi pikemalt ette planeerida.
Sõit Adelaide’ist Melbourne’i sujus meil ideaalselt. Hea meelega oleks paaris kohas päeva kaks kauem veetnud, nt Fleurieu poolsaarel, kus meil jäi avastamata nii mõnigi rand ja veinistandused. Kokkuvõttes jättis lõunarannik meile väga hea mulje.