Kirjutasime selle postituse suures osas valmis juba viis nädalat tagasi, kui me olime Griffithis veetnud umbestäpselt ühe kuu. Aga enne oli vaja lõpuni valmis teha teised postitused ja see jäi ootele. Siis aga läks meil just töö juures kiireks ja polnud üldse enam aega sellega tegeleda. Kogu aeg olime kas liiga väsinud, või kui oligi selline õhtu, et oleks võinud ära teha, siis paar veiniklaasi või õllepudelit hiljem oli pea juba liiga raske. Täna on meil kolmas vaba päev viimase 27 päeva jooksul.
Tõmbasime oma väikesele puhkusele Eestis joone alla ja istusime 11. jaanuaril kell 13 Tallinnas lennuki peale. Kokku kestis lennureis 35 tundi millest 24 veetsime õhus. Maandusime 13. jaanuaril kohaliku aja järgi pool kümme hommikul. Passikontrolli läbimiseks ja kottide kättesaamiseks kulus vähem kui kümme minutit. Sellele järgnes väike jalutuskäik autoparklasse koos kerge närvikõdiga, sest me ei teadnud kas peale viite nädalat auto terve või alles on. Õnneks oli kõik puutumata ja terve. Ainus negatiivne asi oli see, et kaks lõhnaküünalt olid pagasiruumis üles sulanud ja laiali voolanud.
Panime kotid autosse ja asusime kohe 500-kilomeetrisele teekonnale Griffithisse. Tee peal tahtsime esimesel võimalusel Telstraga aastased lepingud teha, sest selliselt oleks saanud kõige rohkem andmemahtu dollari kohta (esimesel aastal kasutasime kõnekaarti). Sellega oli palju jantimist, sest esiteks üks eripakkumine (topelt andmemaht sama raha eest) oli ainult veebist saadav, aga sellisel juhul oleks uus SIM saadetud postiga. See ei sobinud, sest meil oli vaja koheselt saada ühendus, et Griffithisse navigeerida. Siis uurisime võimalust Telstra esinduses teha leping ja saada koheselt SIM-kaart ja ühendus. Esinduses öeldi meile aga, et tegelikult saab veebis oleva pakkumise aktiveerida meie olemasolevatele SIMidele, ehk mingit ootamist ei olekski. Hakkasime seda siis kaubanduskeskuse WiFis tegema kuni selgus, et edasi ei saa minna, sest taheti Austraalia passi numbrit või Austraalia juhiloa numbrit. Kuna meil kumbagi pole, siis jäi asi katki ja võtsime endale ikkagi pre-paid kõnekaardi paketid. Ehk kokkuvõttes raiskasime paar tundi selle peale, mille oleks minutiga saanud ära teha kohe alguses.
Peale Telstraga maadlemist jäi ainult üle Pradol paak täis tankida (180 liitrit ehk valus löök rahakotile) ja aknad puhtaks pesta ning rohkem aega raiskamata teele asuda. Peale sellist pikka lennureisi on 500-kilomeetrine sõit päris raske. Miina küll võitles, mis ta võitles aga jäi siiski magama. Peale 300 kilomeetrit hakkas ka minul väsimus endast tugevalt märku andma. Tahtsin esimeses ettejuhtuvas puhkealas peatuse teha, aga peaaegu 100 kilomeetrit ei tulnud mitte midagi. Tavaliselt on neid ikka iga mõnekümne kilomeetri tagant, aga võib-olla sellel teelõigul ei olnud selle pärast, et see oli kõrvaline tee. Lõpuks ei jäänud mul muud üle kui tee äärde tõmmata ja silm looja lasta. Magasime umbes ühe tunni ja siis sõitsime viimased 70 kilomeetrit ka ära.
Griffithisse õnnestus meil Eestlased Griffthis facebooki grupi kaudu elamine leida. Saime ühe toa neljatoalises majas, mida jagame viie eestlasega. Maja asub ilusas rohelises rajoonis, lühikese jalutuskäigu kaugusel on ilusad pargid kus saab ka sporti teha. Jõusaal on kõigest 800 meetri kaugusel, supermarketid on 2,2km kaugusel ja tööle on 8,9km autosõitu.
Võrreldes eelmise aastaga ei läinud meil üldse kaua, et töötamisega pihta hakata. Kui me pühapäeval alles õhtul kuue paiku maja juurde jõudsime ja õhtu veetsime poes käies, süüa tehes ja asju lahti pakkides, siis esmaspäeva hommikul kell 8 olime juba töö juures, et koolitustega peale hakata. Esimesel nädalal saimegi kohe viis päeva kohal käia, kokku tuli umbes 24 töötundi. Töötamiseks seda küll nimetada päris ei saa, tegemist oli väljaõppega. Pooleldi väljaõpe, pooleldi passimine. Teisel nädalal oli veel kaks poolikut päeva training’ut ja siis saabusid juba esimesed viinamarjad ning hakkasime päriselt vahetustes tööle. Meie saime tööle pärastlõunasesse vahetusse. Esialgu oli see kella neljast südaööni ehk 8 tundi aga järgmisest nädalast nihutati algusaega tunni võrra varasemaks ehk vahetus läks 9 tunniseks. Veinitehase tööst kirjutame lähemalt siis kui oleme siin töötamise lõpetanud.
Nagu mainitud sai, siis elame majas seitsmekesi. Kolm tükki töötavad Casella veinitehases, meie ja veel üks teine paar töötame McWilliam’si veinikas. Me kõik veetsime terve esimese nädala maja koristades ja seda koduseks ning hubaseks tehes. Rasket tööd tähistasime nädalavahetusel soolaleivagrilliga. Tegime traditsioonilist Austraalia barbie‘t (kohalike versioon sõnast barbecue). See kõigile austraallastele südamelähedane toit on sausage sizzle, mis on saia vahele pandud grillitud vorst, kuhu peale pannakse praetud sibulat ja grillkastet.
Järgmisel nädalavahetusel oli Austraalia päev. Kuna õige päev sattus laupäevale, siis töörahvale anti esmaspäev vabaks (võta õppust, Eesti). Riigipüha ja pika nädalavahetuse puhul käisime Griffithi kuumimas öölokaalis Area Hotel. Õhtut alustasime teiste eestlaste kodus, sealt liiguti edasi linna. Mina olin kaine ja autoga ning pakkusin oma majakaaslastele küüti. Area ette jõudnuna me väga ei tahtnud sinna minna aga majakaaslaste survel otsustasime, et natukeseks siis läheme. Paraku unustas Miina dokumendi kaasa võtta. Tasuta sissepääs kehtis veel pool tundi, seega käisime ruttu kodust läbi. Meie suureks üllatuseks öeldi 10 minutit hiljem, et enam tasuta sisse ei lasta. Lõpuks ikkagi maksime ja läksime peole. Mina olin seal umbes tund aega ja siis tulin koju ära, aga Miina jäi sinna päris mitmeks tunniks pidu nautima. See oli meie esimene klubis käimise kogemus Austraalias ja vähemalt Areasse me uuesti ei läheks.
Kuna veinihooaeg oli veel noor ja marjad polnud korjamiseks valmis, siis ei olnud meil ka tööpäevi kõige rohkem. Käisime järgmisel nädalal ainult kolmel päeva tööl. Vaba aega tundus olevat nii palju, et ei osanud sellega midagi peale hakata. Seega otsustasime oma aega sisustada taaskordse grilliga. Seekord tegime veise-sibula-peedi-porgandi burgereid. Need tulid meil megahästi välja, väga maitsev oli. Selliseid poolikuid töönädalaid oli meil päris mitu, seega mina käisin jõusaalis peaaegu iga päev ja kuna õues oli stabiilselt 40+ kraadi, siis väga ei tahtnudki kodust lahkuda. Nokitsesin lisaks ka auto kallal, vahetasin originaalis tulnud maki kaasaegsema vastu välja ning paigaldasin tagurdamiskaamera ja raadiosaatja. Iseenesest oli täitsa mõnusad need rahulikud nädalad.
Griffithist ka mõne sõnaga. Linnas elab statistikaameti andmetel ca 18 000 inimest. Koos ümberkaudsete aladega loetakse Griffithi populatsiooniks 25 000 inimest. Võrdluseks, et Ardrossanis on 1100 inimest, Glenmorganis 150 ja St George’is 2400. Seega meie jaoks on vahelduseks tegemist päris suure linnaga. Eestlasi tundub siin linnas olevat sadakond, võib-olla isegi paarsada. Eesti keelt kuuleb poes, tänava peal, trennis jne. Ka enamik veinikates töötavatest hooajatöölistest on eestlased. Selle piirkonna peamine toodang või tuluallikas ongi viinamarjad ehk vein. Veinitehaseid on siin paarkümmend, nendest 4-5 sellised suuremad. Lisaks viinamarjadele kasvatakse siin ka palju tsitruselisi, riisi ning puuvilla. Kohalikus mäkis on näiteks kõik toorained toodetud Griffithis. Meie jaoks on Griffithis kõik vajalik olemas ja pole üldse sellist tunnet, et oleks kuskil kaugel sisemaal farmitööd tegemas, väga mõnus on siin elada.
Suur osa Griffithi elanikest on muideks Itaalia päritolu. Neid tunneb välimuse järgi siin väga lihtsalt ära. Linna peal avaldub see ka selles, et siin on päris palju Itaalia restorane. Turu peal käies kuuleb vanemaid inimesi (60+ eluaastat) Itaalia keeles omavahel rääkimas. Lisaks kultuurile tõid itaallased ka maffia siia. Calabria maffia on kanda kinnitanud just siin. Nüüd on siin rahulik, aga eelmisel sajandil oli siin tegevus aktiivne. Maffia tegevus oli põhiliselt seotud põllumajandustoodanguga (ma ei tea kuidas). Muidugi toimus ka narkokaubitsemine. Mingi aeg käis üle poole Austraalia illegaalsetest narkootikumidest läbi Griffithi.
Tänaseks on meil teada, et järgmine nädal on meie viimane nädal siin ja siis me asume taaskord elama Queenslandi. Püüame kõigest sellest juba peagi kirjutada!