Viljakoristus algas sel hooajal umbes samal nädalal nagu eelmine aasta, aga kestis palju palju kauem. Aasta lõpp oli väga vihmane ning tormine, mis venitas hoooaja nädalaid pikemaks. Kui eelmine aasta lõpetasime me Walgettis viljakoristuse novembri esimesel nädalal, siis sel aastal olime detsembris ikka veel seal ning tegelikult lahkusime tsipa enne kui kõik tehtud sai.
Nüüd tagasi algusesse. Viljakoristus hakkas ubade korjamisega. Seda tegid vaid kaks/kolm kombaini, ühe juhiks Erki. Mina sain rahulikult puhata enne kui hooaeg täielikult tuurid sisse sai. Harjutasin drooniga lendamist ning püüdsin natuke hetke olukorda jäädvustada.
Uad sai ilusti korjatud kuid siis sadas vihma ning rapsi niiskus oli ikka veel liiga kõrge. Ootasime ja ootasime, et saaks juba põllule. Nädal hiljem, 17. oktoobril, saime lõpuks rapsiga alustada. Nii mõnus tunne oli jälle chaser binni juhtida. Rapsi koristususega on hea alustada, sest see on palju aeglasem kui nisu. Hea sissejuhatus viljakoristusse.
Rapsi saime tehtud umbes nädalaga. Üks korralikult mutta kinni jäänud chaiser bin ja natuke kinni jäänud kombain. Sel aastal oli rapsi tonni hind enne olematult kõrge ning meie farmis oli saagikus samuti kõrge. Farmerid olid vägagi õnnelikud. Kuna nisu selleks hetkeks valmis veel ei olnud siis jäi meile jälle nädalane paus sisse. Mina käisin muru niitmas ja poisid tegelesid vist masinatega.
Samamoodi nagu rapsil, oli ka nisu saagikus kõrge, keskmiselt 7 tonni hektari kohta, mis selles piirkonnas on väga kõva sõna. See tegi aga chaser binnide töö väga keeruliseks, sest kombainid said nii kiiresti täis. Meil oli põllul kokku kuus kombaini, neli 18meetrise ja kaks 12meetrise esisega. Väiksematega sai veel kuidagi hakkama, aga 18meetrised täitusid iga 10 minuti tagant. Suured kombainid korjasid tunnis üle 60 tonni nisu ülesse.
Nisu koristus venis väga pikale, sest mitu korda tuli vihma pärast pikad pausid sisse. Tegime mitmel päeval suuri tunde, et vihmast ees püsida. Kõige pikem tööpäev tuli aega kikerherneid koristades, kus ühel päeval tegime 20h järjest tööd. Seda peamiselt sellepärast, et jõe tase tõusis ning kui me poleks seda põldu tol päeval lõpetanud, oleks kikerherned jäänud vee alla.
Walgettist lahkusime üpriski ootamatult. Eelneval päeval lõpetasime viljakoristuse keskpäeval, sest padukas peletas meilt põllult. Meil oli vaid umbes 300 ha veel vaja koritstada, et terve farmi kõik põllud tehtud saaksid. Kuna aga vesi jões tõusis nii hoogsalt, siis me pidime kiirelt lahkuma, et mitte lõksu jääda. Pakkisime poole päevaga oma kodu kokku ning lahkusime 7. detsembril farmist. Väga-väga napilt saime välja. Õnneks sattus hea juhus, et farmer oli ka just linna minemas ning tema autol oli snorkel küljes (meie autol pole seda, kuigi Erki väga tahab), nii et me liikusime tema järel läbi pooleteise meetri kõrguse vee. Farmeri auto lükkas täpselt piisavalt vett eest ära, nii et meie autol ei läinud vesi üle kapoti. Kuigi oli tsipa hirmus, siis tegelikult ikka väga äge kogemus.
Ega sellega meie viljakoristus hooaeg veel tegelikult ei lõppenud. Me liikusime edasi lõunasse. Erki leidis meile farmi Griffithi lähedal (linn, kus me kaks aastat veinikat oleme teinud). Jutu järgi tundus kõik väga vinks vonks olevat, aga kohale jõudes pettusin mina peaaegu koheselt. Erkil läks hästi, ta sai oma kombaini (tutika taaskord), millega ainult tema koguaeg sõitis. Mina jagasin traktorit vanema austraalia naisega, nii et ma töötasin vaid poolikuid päevi. Esimene nädal olin ma ikka väga pahur. Esiteks oli see traktor kehva (iga päev läks midagi katki) ja teiseks ma ei läinud sinna farmi passima/poolikuid päevasid töötama. Ja no muidugi ei olnud meil elamises levi, nii et pool päeva kodus passides, ei olnud mul seal midagi väga teha. Kuna aga Erki sai korralikke tunde, siis otsustasime sinna siiski jääda.
Tulles väga korralikult organiseeritud farmist, siis uues farmis saime ikka korraliku vapustuse. Masinate hooldus oli puudulik ning operaatorid olid nagu peata kanad põllu peal. Kombaini juhi elu oli seal farmis okei, aga chaser bini töö ulmeliselt stressirohke ning mõttetult keeruline.
Kokku olime Griffithi lähedal farmis umbes kuu aega. Põlldudelt koristasime rapsi, nisu ning otra (mis oli küll nisu ja odra segu, sest keegi oli teinud korraliku apsaka külvates). Töö sai tehtud, raha sai teenitud, aga tagasi sinna enam ei läheks. Inimesed on head ja ilmselt tahavad ka head, kuid organiseerimatus ajab lihtsalt vihale.
Selle aasta viljakoristus hakkas 7. oktoobril ning lõppes 11. jaanuari varahommikul. Kolm kuud rasket tööd ja lõpuks saimegi jälle tolmust eemale. Tänaseks oleme juba pea kaheksa nädalat puhanud ning tunne on hea. Hetkel veel tööle tagasi ei kipu. Ja tolmu kindlasti taga ei igatse.
ps. tegelt on veel nii palju pilte ja juhtumisi, mida jagada, aga ma ei taha seda postitust ainult piltidega täita. Kui tahad rohkem kuulada/näha/küsida, kirjuta kommentaar või meile otse messengeri 😛
This Post Has 4 Comments
Pingback: Neljas(!!!) aasta Austraalias – Wondersellid
Lugesin kogu blogi algusest lõpuni läbi! Väga äge ja hoopis teistmoodi kogemus kui mul siin maal elades. Väljaarvatud ehk koroona tõttu plaanitust siia väga palju kauemaks jäämine… 🙂
Nii tore, et meie blogi leidsid! Austraalia elu on ikka korralik seiklus olnud ja kuna otsuseid on nii palju erinevaid, mida tuleb koguaeg langetada, siis võimalikke stsenaariumeid on ikka palju 🙂 Mõnusaid seikluseid sulle!
Jah, võimalikke stsenaariume on tõesti mitmeid ja Austraalia on kodust ikka jube kaugel… Eks kõik mõjutab.
Kui Noosale jälle satute, võta ühendust, lähme surfama 🙂