Meil oli üle pika aja jälle üks tore ja tegus nädalavahetus millest on midagi jagada. Suur uudis on see, et ma sain 21-aastaseks! Väike uudis on see, et me oleme Austraalias olnud juba viis kuud.
Sünnipäeva meeleolu algas juba 4. mail, kui minu suureks üllatuseks oli mahlabaari mänedzer mulle suure koogi teinud ja kõik töötajad mulle üheskoos üle poe sünnipäevalaulu laulsid. Ma olin tohutult õnnelik, et mu sünnipäeva meeles peeti. Pool kooki jagasin teiste töötajate vahel ära ja pool sain koju kaasa. Kook oli nii suur, et viimane tükk sai alles täna pintslisse pistetud.
Peale tööd tõttasin ma ruttu koju, et end valmis sättida ja Erkiga sõita Elsie (Davidi ema) juurde õhtusöögile. Seal olid ka David ja tema õed ja kõik nende pere koerad. Ma teadsin, et tegu on nii öelda minu sünnipäeva tähistamisega, aga ma ei eeldanud, et ma ennast nii erilisena tunnen. Õhtusöök oli imeline, sain üllatavalt palju ja toredaid kingitusi, ning sain puhuda küünlaid tordil. Ma olin taaskord ääretult õnnelik ja meil oli nii tore üle mõne aja nende kõigiga jälle kokku saada. Imelik mõelda, et sugulased ise on tegelikult juba 50-60ndates eluaastates, kuid nende seltskonnas tunneme end nii vabalt ja mõnusalt nagu suhtleks omaealistega.
Laupäeval jõudis kätte see päev kui sain öelda, et ma olen 21-aastane. Hommik algas varakult. Pere oli teinud mulle toreda üllatuse ja üles lindistanud traditsioonilise sünnipäevalaulu. Nii kodune tunne oli. Peale hommikusööki istusime Erkiga autosse ja sõitsime Sydney loomaaeda. Taronga Zoo küsib sünnipäevalastelt sissepääsu eest ainult 1 dollari, seega tundus mõistlik võimalust kasutada ja seal ära käia. Me olime niigi juba ammu tahtnud sinna minna kuigi olime kuulnud kahte sorti arvamusi: 1) loomaaed on imeline ning kindlasti tasub oma silmaga ära näha 2) aja ja raha raiskamine, paljud kohad on suletud ja midagi väga erilist ei näe. Mina ütleksin, et meil oli väga tore, nägime kuidas nahkhiir sõi tavalist hallhiirt tagurpidi rippudes ning nägime lõpuks esimest korda oma silmaga koaalat. Väga lõbus oli ka seal show ehk hüljeste etendus, mida me vaatama sattusime, kuid kokkuvõttes ootasin ma rohkemat. Olen kindlasti käinud paremates loomaaedades ja ootasin, et sellise suure linna loomaaed nagu Sydney jätab suurema vau-efekti.
Peale loomaaeda kiirustasin mina tüdrukutele trenni andma. Meil oli kohutavalt tihe päev, kahe vaiba peal oli kokku vist umbes 80 tüdrukut. Ma olin nii väsinud kui trenn lõpuks läbi sai. Peale trenni sõime treeneritega kooki, sest Angie lõpetas ülikooli ja kolib paari nädala pärast Canberrasse ning see oli tema viimane trenn. Rääkisime ja muljetasime päris kaua ja nii tore oli kuulata kuidas neil on täpselt samasugune maailmavaade nagu mul. Iluvõimlemine ikka seob.. Seda, et minul sünnipäev oli, keegi lõpuks teada ei saanudki.
Õhtu veetsime koduselt. Mingi hetk palus Erki mul pimedasse vannituppa istuda ja mitte liigutada. Tuli välja, et ta oli minu teadmata korterisse ülesse seadnud aaretejahi ning vajas selle lõpule viimiseks, et ma magamistoast lahkuks. Ma ei osanud seda üldse oodata. See oli üks kohutavalt keeruline kuid huvitav aaretejaht. Kokku oli vist kuskil 14 ülesannet/lipikut, mõni raskem kui teised. Mõnda ülesannet lahendasin pool tundi ja kokku kestis mäng umbes 2 tundi. Erki oli nii palju vaeva näinud ja ma olin taas nii õnnelik. Aardeks oli Fitbit Charge 2, mis pärast teisipäeva iga päev mu rannet on kaunistanud.
Pühapäev algas jälle varakult, kuigi mitte nii varakult kui me oleks tahtnud. Ma olin leidnud internetist ühe väikese farmi/puhkekeskuse Sinimägedes, kus toimus sel nädalavahetusel Australian Alpaca Weekend 2018. Ühesõnaga me sõitsime alpakasid kallistama ja vaatama. Alpakad on ikka ülimalt armsad ja pehmed loomad ja kui kellelgi on soovi Eestis alpakafarm avada ja otsib partnerit, siis ma olen käpp.
Peale seda mõtlesin mina muidugi, et võiks ju veel midagi Sinimägedes vaadata, aga Erkil olid teised plaanid, mida ta mulle avaldada ei soovinud. Sõitsime siis tagasi Sydneysse ja lõpuks paar tundi hiljem jõudsime ka meie sihtpaika. Tuli välja, et Erki oli broneerinud meile aja Treetop Adventure seiklusrajale. See oli taaskord üks imeline üllatus, mida ma üldse ei oodanud. Meil vedas ilmaga ääretult ja jõudsime napilt läbi teha kõik neli rada, seal hulgas musta ehk kõige raskema raja. Rajad olid kohati väga suurt pingutust nõudvad, eriti musta raja kolmas takistus, kus kõik trossid ja asjad liikusid igat pidi.. Peale vaadates ei tundunud asi üldse nii keeruline, kuid takistust läbides olime mõlemad täiesti kurnatud ja nii õnnelikud kui see lõpuks tehtud sai. Need rajad olid nii ilusas looduses ja igal rajal oli mitmeid ahviraudteid, mõni neist ka väga pikk. Nii mõnus oli puulatvade vahel liugelda.
Selliseid nädalavahetusi võiks rohkem olla. Selleks me ju siia siiski tulime, et avastada ja uusi asju näha. Loodetavasti kui me maikuu lõpus kõigi eelduste järgi lõpuks Sydneyst lahkume, saame rohkem trippe ette võtta ja uusi kohtasid näha.