Ma olen alati arvanud, et ma näen ennast tulevikus kindlasti Eestis elamas, aga praegu ei ole ma enam selles nii kindel. Me oleme mõlemad terve oma täiskasvanu elu Austraalias elanud. See on väga suur samm tagasi Eestisse kolida ja mida lähemale see päev jõuab, seda rohkem ärevust esile kerkib. ÜMBERLÜKE: see on puhtalt minu, Miina, mõtete põhjal kirjutatud postitus.
Me kolisime Austraaliasse kui Erki oli 21aastane ja mina 20aastane. Küllaltki noor suhe ning elukogemuste pagas väga väike. Me hüppasime pea ees sellesse suurde teisel pool maailma asuvasse riiki ning õppisime siin vaikselt ujuma. Alguses oli nii mõningaid hetki, kus pea veepinnal hoidmine oli väga väga raske. Kuidagi moodi saime jalad alla ning nüüd aasta aasta järel on elu järjest põnevamaks läinud. Me oleme loonud endale siin väga ägeda elu ja sellest on väga kahju lahti öelda. Kõige raskemaks teeb selle arusaam, et üks suur etapp elus saab läbi ja meile mõlemale on see eluetapp nii väga meeldinud.
Meie elul Austraalias pole häda ju midagi, miks me siis ikkagi Eestisse minna tahame? Viisat on meil mõlemal veel aasta jagu, selles osas oleme me väga õnnega koos olnud ning selles probleem ei seisne.
Kuigi nii meile endale kui ka ilmselt kõrvalt vaatajale võib tunduda nagu meil oleks just kui kõik olemas, siis midagi on nagu ikkagi puudu. Meil on oma kodu, hea palgaga ning hüvedega töökoht, ilus loodus, võimalus ringi reisida ja avastada. Paar väga head sõpra ka siin seal, kellega kord poole aasta tagant ikka kokku saab. Aga puudu on pere. Vähemalt see on järeldus, millele mina tulnud olen. Iga nädal, iga kuu ma igatsen oma pere ja eesti sõpru ning see tunne ei lähe kergemaks ega kao ära ja see närib. Teisalt ei taha ma ka oma tuleviku lastelt röövida võimalust teada kõiki oma ägedaid tädisid, onusid, vanavanemaid ning lähedasi sugulasi. Kindlasti saaksime kahekesi kasvatamisega hakkama, aga nii palju abi oleks sellest kui pere oleks kolmekümnetunnise lennureisi asemel paari tunni kaugusel.
Ja see viib mind mu dilemma juurde. Kas see igatsus ja soov on piisav, et öelda lahti vabadusest ning ilusast elust Austraalias? Mis siis saab kui me lähme Eestisse ja see ei vasta meie ootustele? Kas see saabki olema nüüd meie elu, igavene igatsus millegi järele? Kas me oskame enam kunagi kuskil täielikult õnnelikud olla? Need on kõik need osaliselt eksistentsiaalsed küsimused, mis mu peas viimased paar kuud keerelnud on ja ma tean, et ma ei saa nendele enne vastust kui me Eestisse kolime.
Viimased kolm aastat oleme peamiselt tegelenud teraviljakasvatusega, mis on olnud tore ja väga proovilepanev. Kuigi meile meeldib see elustiil ja töö väga, siis me ei ole kindlad, et see on valdkond kus me terve oma ülejäänud elu töötada tahame. Farmis elamise juures on nii palju plusse – vabadus, elamine looduse järgi ning töö tulemuse kohene nägemine. Samas mina isiklkult olen väsinud igapäevasest ninast tolmu välja kaakimisest ning sõrmede ja näppude määretest ning mudast puhtaks küürimisest. Ma leian end unistamast kontoritööst, kus ma töötan 9-5ni ning jõuan koju puhtana. Kas mulle see ka tegelikkuses meeldib, ma ei tea. Võib-olla meeldib, võib-olla ei meeldi.
Samuti oleme harjunud Austraalias pikkade puhkustega. Eelmine aasta me puhkasime/reisisime kokku kaheksa kuud, aga tulime nelja kuu palgaga ilusti kuludega tasa. Ma ei näe, et see oleks kuidagi võimalik Eestis elades. Kuidas me peaks toime tulema 35 puhkepäevaga aastas? Saab olema katusmus.
Samas kui raske see Eesti elu nüüd ka olla saab? Kõik teised saavad ju hakkama ja enamus tunduvad vist nagu õnnelikud ka. Äkki me suudame ka. Me lohutame ennast sellega, et meil on alati võimalik Austraaliasse tagasi tulla. Me tunneme riiki ning oleme piisavalt noored veel, mis tähendab, et meil on veel aega enne kui viisade saamine meie jaoks keerulisemaks muutub. Ja tegelikult on maailmas veel nii palju kohti ning riike, mis meile huvi pakuvad. Miks piirata end ainult ühega kui saab rohkem!
Kuna meil kummalgi erialast haridust pole, siis hetkel on plaan ikkagi ülikooli minna. Mis on omaette hirmutav. Samas ka nii põnev! Tagasi koolipinki peale kuute-seitset aastat. Eks poole aasta pärast saate teada, kuidas see läheb.
Mis saab sellest blogist? Ma pole päris kindel. Tegelikult on ju teemasid veel nii palju, millest kirjutada, ja hea meelega jagaksin ma Austraalia teemadel edasi. Blogi nime valides tegime me kunagi ammu väga strateegilise valiku mitte siduda seda Austraaliaga, mis annab meile vabaduse kasutada sama kodulehte edasi ka peale siit lahkumist. Ma ise arvan, et ilmselt oleks tore lugeda ka selle kohta, kuidas Eesti elu meil välja tuleb, peale viite aastat Austraalias elamist. Kui sul on ideid, tagasiside või küsimusi, kasuta võimalust ning jäta meile kommentaar või kirjuta meile instagrammis. Alati on tore kuulda, mis emotsioone või küsimusi meie postitused lugejates esile kutsuvad.