Jätkame sealt kus pooleli jäime ehk võtame selle puuvillahooaja kokku. Esimeses osas rääkisime sellest kuidas hooaeg algas meie jaoks, kuidas puuvilla puhastatakse ja mis sellest edasi saab ning natuke elust ja olust.
Viis kuud Dalbys elamist
Täiesti juhuslikult juhtus nii, et me jõudsime Dalbysse 26. märtsil ja lahkusime sealt 26. augustil. See ca 13 000 elanikuga linn sai meile päris koduseks, kuigi meil tiheda töögraafiku tõttu üleliia palju vaba aega tegelikult ei olnud. Tehas töötas 6. augustini, mida oli arvatust mõnevõrra kauem. Märtsis arvati, et lõpetame juuli alguses ja hiljem arvati et juuli lõpus. Viimane tööpäev oli meil aga 23. augustil, need viimased kaks ja pool nädalat töötasime 8-tunniseid päevi 5 päeva nädalas senise 72 tunni asemel. Seda perioodi nimetatakse maintenance’iks ehk hoolduseks. Kõik võimalikud masinad võetakse juppideks lahti ning tehakse põhjalik koristamine masinates ja kogu tehases. Kuna meil oli nüüd vaba aega rohkem, siis saime käia ka mõnes kohalikus söögikohas ja lähimas suurlinnas Toowoombas, mis asub ca 50 minutilise sõidu kaugusel. Mina jõudsin iga õhtu ka jooksmas käia ning Erki käis paar korda nädalas kohalike poistega korvpalli mängimas. Vahelduseks oli jälle tore elu omada.
Meie peamised tööülesanded
Mina töötasin terve hooaja books and bags’is ehk pressialas. Süsteem oli selline, et kokku oli meid ühes vahetuses pressialas kolm tüdrukut/naist ning me kõik olime vaheldumisi koristajad. Kokku tuli niimoodi igal ühel nädalas neli päeva pressialas ja kaks päeva koristajana. Pressialas olid ülesanded jaotatud kaheks. Üks töötaja kontrollis pressist tuleva kaubapalli kaalu, sisestas selle süsteemi, vajutades lihtsalt nuppu, ning võttis kaubapallist näidise ja pani selle näidiste rulli. Teise töötaja ülesandeks oli koti, mis robot kaubapallile automaatselt ümber pani, avasus kinni voltida ning mõlemale küljele triipkoodiga kaubapalli number kinnitada. Kõlab võibolla keeruliselt, kuid peale paari päeva tegid käed kõike automaatselt ning jube igav hakkas. Päevadel, kus olin koristaja, oli minu ülesandeks puhastada terve tehas suruõhuga ning kontrollida, et kõik oleks korras ning puhas. Samuti pidin ma pauside ajal asendama teisi pressiala tüdrukuid nende tööpostidel, et tehas saaks edasi töötada sama tempoga. Kui esimesel nädalal koristamise päevad mulle kohe üldse ei meeldinud, siis paari nädalaga said need mu lemmikuteks, sest koristamist sain ma teha oma enda tempoga ehk planeerida oma aega paremini ning võtta rohkem ja pikemaid puhkepause.
Kui mina tegelesin tehase lõpp-produktiga siis Erki veetis kõik need kuud feeder bay’s ehk siis tehase esimese protsessi juures, kus põllult korjatud puuvilla süsteemi söödetakse. Tema vastutas selle eest, et puuvill otsa ei saaks, sest muidu jääks tehas seisma. Ta peamisteks ülesanneteks oli võtta vastu moonbuggy poolt toodud moodulid, nendelt kile maha võtta ja kiled nende jaoks ette nähtud pressi panna, feeder bay ala puhtana hoida ning kontrollida, et kõik toimiks. Erki arvates läks tal hästi, et selle positsiooni sai. Kuigi kohati oli töö veidi füüsiline siis väga kiireid hetki tuli ette harva ning vaba aega oli üsna palju. Tõstuki või buggy roolis on küll mugav töötada aga neil oli sageli väga kiire kui oli palju veokeid vaja maha või peale laadida.
Paar päeva peale maintenance’i algust tuli uudis, et LDC teises tehases oli pikka aega ühes pressis olnud õlileke. Nende töötajate hooletuse tõttu oli palju puuvillapalle õlikahjustusega, millest ca 180 toodi meile korda tegemiseks. Need pidi käsitsi laiali kiskuma, õlised osad ära viskama ning uuesti kokku pressima. Mina, Erki ja veel üks kohalik tüdruk olime need “õnnelikud”, kes selle ülesande endale said. Õnneks ei pidanud me kõiki palle lahti tegema, kuid kokku tegime neid siiski kuskil 70. Ühe lahti tegemine võttis umbkaudu üks tund, niiet kõikide lahti tegemine võttis meil peaaegu kaks nädalat. Töö iseenesest ei olnud jälle raske, saime istuda ja see ei olnud füüsiliselt koormav, kuid väga rutiinne ja igav. Õnneks lubati meil teha pikemaid pause, niiet kokkuvõttes polnudki hullu. Tegime keskkonnale tegelikult sellega head, sest siis ei pidanud kõike seda puuvilla lihtsalt kuskile hunnikusse mädanema jätma.
Kuidas üksluine töö enda jaoks huvitavaks teha
Kui tehas töötab probleemideta, siis muutub see töö üsna üksluiseks. Ja kuna meeletu lärmi tõttu on kuulmiskaitse kogu aeg peas, siis töökaaslastega vestlemine on üsna tülikas. Omaenese mõtete seltsis veeta 12-tunniseid päevi muutub üsna kiiresti igavaks. Esimene nädal ei olnudki kõige raskem, siis suutsime veel ennast oma mõtetega lõbustada, kuid sealt edasi läks juba keeruliseks. Tehniliselt oli tehases keelatud kõrvaklappidest muusika või taskuringhäälingute kuulamine, kuid kuna me pidime kandma suuri kõrvaklappe, et tehase müra summutada, leidsime me siiski viisi kuidas salaja enda aega veidi sisustada. Ostsime kohe hooaja alguses eBayst endale juhtmevabad kõrvaklapid (inglise keeles true wireless headphones), mille sai ilusti suurte kõrvaklappide all kõrva pista. Nende abil saime oma mõtte viia kuhugi täiesti mujale ja kuulata tundide kaupa podcaste, raadiosaateid, uudiseid, audioraamatuid ja ka muusikat. Ma jään isegi mingil määral seda aega taga igatsema, sest ma jõudsin päeva jooksul kuulata keskmiselt 10 tunni jagu helimaterjali ja sain sealt nii palju huvitavaid ideid. (ps. Kui olete huvitatud postitusest meie lemmikute podcastide kohta, siis antke teada kommentaarides või isiklikult. Hea meelega kirjutaks.)
Ma arvan, et me jäime kokkuvõtteks oma puuvillatehase kogemusega rahule. Õppisime uut nii puuvillatööstuse, inimeste kui ka enda kohta. Tänu podcastidele laiendasime kõvasti oma silmaringi ja teadmisi meile põnevates valdkondades. Samuti suutsime päris palju raha koguda niiet selle üle oleme väga õnnelikud ja uhked. Kuulates nüüd hiljem teiste lugusid ja lugedes teisi blogipostitusi, tunneme, et meil läks tehase valikuga ka väga hästi. Meie ginnerid ehk ülemused olid väga sõbralikud ning leebed. Meid saadeti terve hooaja jooksul ainult üks kord varem koju, sest üks masin andis otsad ja selle parandamine võttis aega 12 tundi.
Dalbyst lahkumine käis meil üpris kiirelt. Neljapäeval öeldi meile, et reede on meie viimane tööpäev. Seni ei olnud me saanud edasisi plaane teha, sest me ei teadnud kui kauaks meil tööd jätkub. Nädalavahetusega panime oma asjad kokku ja esmaspäeval sõitsime juba tuttavasse Noosasse puhkama ning plaane tegema.
