Maastikupõlengud on Austraalias iga-aastane nähtus. Keegi ei tea täpselt millal ja kus põlengud tekivad, aga teada on, et kuskil nad tekivad niikuinii. Eelmine aasta räägiti sellest juba varakult, et järgmine põlengute hooaeg tuleb tavalisest hullem. Üks põhjustest oli järjest süvenev põud enamikes piirkondades. 2019-20 bushfire season oli erakordselt intensiivne ja laiaulatuslik. Hinnanguliselt on laastatud pindala natuke suurem kui Eesti, Läti ja Leedu pindalad kokku. Rahvasuus sai selle hooaja nimeks must suvi.
Meie jaoks oli see kolmas suvi Austraalias ja ausalt öeldes ei mäleta, et esimesel kahel aastal oleks väga midagi põlengute kohta kuulnud. Neid oli, kuid võrdlemisi väikeste tagajärgedega. Nendel kahe aasta jooksul kaotati kokku 130 eluhoonet ja 1 inimelu. Tänavu läks tuleroaks ca 2700 elamut ja 34 inimelu. Kaks viimast märkimisväärselt suurte tagajärgedega tule hooaega olid 2008-09 (2060 elamut ja 173 hukkunut) ja 1982-83 (3700 elamut ja 75 hukkunut).
Tänavune suvi oli ilmselt läbi aegade kõige suurema põlenud pindalaga hooaeg. Aga kahjuks jäi sellest sotsiaalmeedia vahendusel täiesti vale mulje nendele inimestele, kes Austraalias ise ei ela. Levitati erinevaid pilte ja postitusi, mis jätsid mulje, et tule saagiks on langenud pool kontinendist. Tegelikult oli põlengute kogupindala „kõigest“ ca 2% Austraalia pindalast.
Aga see kaks protsenti on siiski ikka meeletult palju, sest tuli levib seal, kus on põlemiseks materjali – metsades. Metsadega koos hukkus hinnanguliselt miljard looma. Arvatakse, et mitmed loomaliigid on nüüd välja surnud. Väga suur mõju oli ka suitsul, mis kattis suurt osa riigist nädalaid. See levis lausa nii kaugele, et Uus-Meremaa oli täielikult suitsu all ja isegi Lõuna-Ameerikas täheldati seda. Oli periood, kus Austraalia suurlinnade õhukvaliteet oli maailma halvimate seas. Isegi hullem kui Indias.
2019-20 suve lühike kokkuvõte
See põlengute hooaeg sai alguse 2019. aasta oktoobri lõpus Sydney lähistel, kui välgusähvatusest tekkis põleng, mis kasvas ajaloo suurimaks. Seda ühte põlengut kustutati mitu kuud. Novembrikuu jooksul tekkis teisigi põlenguid juurde ja esimesed osariigid kuulutasid välja eriolukorra. Detsembrikuu tõi kaasa meeletult kõrged temperatuurid ja valitsus kuulutas välja kriisiolukorra. Sellel ajal tekkis uusi põlenguid nagu seeni pärast vihma. Kõige hullem periood algas natuke enne jõulupühasid ja kestis ligikaudu kuu aega. Veebruaris juba olukord rahunes ja märtsis kuulutati viimase põlengu kustutamisega hooaeg lõppenuks.
Kuidas see kõik meid mõjutas?
Meie viibisime oktoobrist jõuludeni Lõuna-Austraalias. Valdav osa tulemöllust käis Uus-Lõuna-Walesi lõunaosas ja Victoria idaosas. Sellegi poolest toimus ka meil üht-teist. Novembris oli meil ühel päeval kuumalaine, kui õhutemperatuur oli peaaegu 50 kraadi. Selleks päevaks keelati kogu piirkonnas igasugune tuleohtlik tegevus. Aga sellegi poolest puhkes meie poolsaarel paar põlengut. Üks neist oli meist kõigest 5-10km kaugusel ja liikus otse meie poole. Õnneks saadi see kiirelt kontrolli alla. Palju hullem põleng oli meist umbes tunniajase sõidu kaugusel, kus elektrialajaamast alguse saanud põlengu roaks läks kümmekond elamut, palju talutehnikat ja suured viljapõllud. Kaks asulat olid suures ohus, aga tuli saadi õnneks vahetult enne asulapiiri pidama.
Hiljem peale seda päeva läks meil üks kord tööl elekter ära, sest oli jälle väga kuum päev ja jaotusvõrgus läks midagi katki. Meie töökoha kõrval lõi ühest alajaamast tulnud säde posti ümber oleva heina põlema. Õnneks oli see sõidutee kõrval ja sellele saadi minutitega jaole. Selle tulekahju tõttu oli meie sait oli kaks päeva vooluta ning tööd teha ei saanud.
Järgmine kokkupuude tulega oli meil siis, kui me jõulude ajal Adelaide’i jõudsime ja mõtlesime Adelaide Hillsi minna uudistama. Enne kui me kohale jõudsime, oli seal just puhkenud suur tulekahju, mis tegi väga palju pahandust. Mitmed väärtuslikud veinikeldrid ja -põllud põlesid maha ning sammuti ka elamud. Seega me jätkasime oma teed mööda rannikut Melbsi poole ja rohkem meil tulega vastasseisu ei tekkinud. Aga peale Melbourne’ist lahkumist muutus olukord taas.
Otsustasime, et läheme Austraalia alpidesse, kuhu me oleme tahtnud juba pikalt minna. See on üsna lai piirkond, mis hõlmab endas mitmeid rahvusparke. Osa neist jäävad Victoria osariiki ja osa NSWi. Sarnaselt Great Ocean Roadile on mägedes Great Alpine Road. Tahtsime selle esimesena ära teha ja siis peale seda minna Kozciuzsko rahvusparki, et vallutada Austraalia kõrgeim mäetipp.
Melbourne’ist võtsime suuna otse Wangaratta poole, sest seal on väga korralik ja suur turismiinfokeskus ning sealt algab ka Great Alpine Road. Seal lendas meile kodaratesse esimene kaigas. Tulekahjude tõttu oli Great Alpine Road poole peal kinni pandud. Sinnani oleks saanud sõita, aga siis oleks pidanud otsa ringi keerama ja tagasi tulema.
Loobusime siis Alpide teest ning otsustasime, et lähme otse Kozciuzskosse. Wangaratta lähedal asub Mount Buffalo rahvuspark, kust me veel läbi käisime enne, kui jätkasime sõitu põhja poole. Ööbimiseks leidsime vaikse telkimisplatsi Albury lähedal. See oli meie tripi kõige raskem öö, sest öösel oli õhutemp umbes 35 kraadi ja lihtsalt võimatu oli magama jääda. Valasime end veega mitu korda üle ning üritasime nahka kuidagi moodi maha jahutada. Lõpuks kolisime telgist autosse ja panime auto käima, et konditsioneeriga magada. Öösel ukerdades nägime taevas meeletut kuma. Saime aru, et suured põlengud on meist kõigest loetud kilomeetrite kaugusel. Hommikul jätkasime teed rahvuspargi poole. Sõita oli sinna ainult paar tundi. Kontrollisime hommikul veel üle, et park ikka avatud oleks.
Teine kaigas.
Sõidu ajal tuli uudis, et Kozciuzsko rahvuspark pandi kinni ja kõik pargis viibivad inimesed evakueeriti. See päev oli vana-aasta õhtu ja meil oli plaan vana aasta ära saata mäetipu vallutamisega ning uus vastu võtta kuskil telkides. Olime üpris nõutud sel hetkel. Mägede külastamisega oli selleks korraks kõik. Et tol õhtul midagi huvitavatki teha, mõtlesime Canberra aastavahetuse üritusele minna.
Ja siit tuli kolmas kaigas. Peale mõnetunnist sõitu Canberrasse kohale jõudes avastasime, et aastavahetuse programm oli just pool tundi tagasi tühistatud kehva õhukvaliteedi tõttu.
Õnneks olid siiski toitlustusasutused avatud, seega me saime ikka peale (kummitus)linnas ringi jalutamist korralikult kõhtu täita. Rahvast oli üldiselt pubides ja baarides väga palju. Paar tundi mõtlesime, et miks küll õhtune programm tühistati, et pole õhul häda midagi. Ja siis järsku poole söömise pealt kattis suits terve linna silmapilkselt. Paanikat see tänavatele ei tekitanud, aga kerge maailmalõpu tunde andis küll. Üle linna läksid tööle suitsuandurid igas suuremas kontorihoones ning asutustes.
Siit ka viimane kaigas meile kodaratesse. Sellise suitsu käes oleks väga ebatervislik telkida. Õnneks oli hotellides ruumi küllalt ning saime mõistliku hinnaga endale toa.
Suitsu jätkus tegelikult veel päris mitmeks nädalaks. Ka Griffithis oli iga päev õhk suitsune kuigi lähim põleng oli mitmesaja kilomeetri kaugusel. Reeglina oli päeval õhukvaliteet enam-vähem, kuid õhtupoole mattus linn suitsu sisse.
Tulekahju meie tagaaias
Üks tuline juhtum veel siia lõppu, mis pole küll otseselt seotud metsatulekahjudega kuid sellegi poolest tulega. Samal õhtul, kui me Griffithisse jõudsime ja uude elamisse sisse kolisime, süttis naaberaias suur puu põlema. Olime just lõpetanud väga hilise õhtusöögi umbes kell 22. Miina tõstis nõusid pestes korraks pilgu aknast välja ja teatas siis rahulikul toonil, et meil on tagaaias suur tulekahju. Ta oli vist veidi šokis, sest see juhtus nii ootamatult. Helistasime esimese asjana päästekeskusesse ning peale seda asusime ise kohe aiavoolikutega tuld kustutama.
Alguses võttis käed värisema küll, sest polnud kunagi varem sellise asjaga kokku puutunud. Me olime ka esimesed kes seda märkasid, sest naabrid juba magasid. Kuna olime esimest õhtut uues kodus, siis me ei tundnud veel ümbruskonda ja ei teadnud täpselt kelle tagaaiad meil kõrval on. See oli selline veider nurk, kus umbes viis krunti said kõik kokku. Umbes kümme minutit üritasime seda kahekesi kustutada või õigemini puu ümber olevaid hooneid ja aeda märjaks teha, et need põlema ei läheks. Siis märkasid seda ka naabrid ja tulid appi oma voolikutega.
Alles pool tundi hiljem jõudis kohale tuletõrje kuid selleks hetkeks oli tuli juba peaaegu kustutatud. Oli väga huvitav esimene öö uues elukohas. Hiljem jõuti järeldusele, et ilmselt tuli sai alguse varasemalt puu alla pandud niidetud murust. Õnneks jäi see meie viimaseks kokkupuuteks tulega tol suvel.
Lõppu väike lugemissoovitus. Kui oled veel huvitatud veidi lugema selle aasta tulekahjudest Austraalias, siis väga hästi on selle kohta kirjutanud, samamoodi Austraalias elavad eestlased, oma blogisse Seiklevad Suitsupääsukesed. Nemad olid muidugi oluliselt tublimad ja postitus on kirjutatud kohe jaanuaris, mitte nagu meil, peaaegu kuus kuud hiljem.