Eelmise aasta veinihooaja lõpus mõtlesime, et kui meil oleks võimalus, siis tahaksime DeBortolisse uuesti tööle minna. Kahjuks kehvade asjade kokkulangemisel me teiseks hooajaks tagasi ei saanud. Selle uudise saime teada septembris peale Cairnsist lahkumist. Alguses olime väga löödud, sest see oli üks koht, kuhu me väga oleks tahtnud tagasi minna. Paar päeva oli mõru maitse suus, kuid siis liikusime edasi ja hakkasime uusi variante kaaluma.
Me teadsime, et Griffithis ühtegi teist veinikat ei ole, kuhu me minna sooviks, nii et hakkasime uurima sealt väljapoole. Kandideerisime paari veinikasse nii Lõuna-Austraalias, NSWis kui ka Victorias.
Oktoobrikuus saime ühelt Mudgee (NSW) veinikalt huvitava pakkumise ning peale paari emaili ning telefoniintervjuud andsime neile jah-sõna. Tegu on Mudgee suurima veinikaga, aga mis meie kogemusi arvesse võttes oli ikka pisi-tillu. Sama kogus marju, mis neil prognoositi koguks hooajaks, tehti DeBortolis ühe-kahe päevaga.
Me otustasime sinna veinikasse tööle minna, sest nende tööpakkumine tundus esmapilgul väga hea. Elamine tasuta, vähemalt 60 töötundi nädalas, väike meeskond ning rohkem kokkupuuteid erinevate protsessidega. Kui suuremates veinikates on igal inimesel oma koht, nt press/RDV, siis seal väikses veinikas pidime me kõike tegema. Ainuke nõrk koht oli palk, mis oli meie jaoks viimaste aastate madalaim.
Nagu eelmises postituseski sai mainitud siis viimases farmis tehti meile väga hea pakkumine, et sinna jääda. Samas mõtlesime, et ei tohi jääda ühte kohta kinni nagu esimesel aastal juhtus. Tuleb ikka näha ja kogeda nii palju kui võimalik. Veinikas alustasime tööd jaanuari teisel nädalal. Esmamulje oli hea. Tore seltskond ning mitu korda käisime veinika kulul väljas söömas terve tiimiga.
Veinikas ise osutus aga natuke teistsuguseks kui me arvasime. Me eeldasime, et tuleme veinikasse, kus on väiksed mahutid ja kõik on väga puhas. Tegu oli ikkagi üpriski suure veinikaga, mis oma ülesehituselt on täpselt sama nagu suured veinikad ikka, lihtsalt asju oli vähem ning need olid tsipa väiksemad. See veinikas protsessib ainult kümme protsenti sellest, mida nad on võimelised tegema. See oli vist esimene pettumus. Meie arvasime, et tegu on väikese veinikaga kuid tegelikult oli see suur veinikas, mis lihtsalt võttis sisse vähe marju.
Peale meid, võeti hooajaks tööle veel kuus töötajat. Kolm Argentiinast, üks Tšiilist, üks Itaaliast ning üks kohalik. Kõige paremini saime läbi Argentiina tüdrukutega ning Itaalia poisiga.
Maja, kus me kõik kaheksakesi elasime, oli väike ja vana. Neli tillukest magamsituba, millest Argentiina tüdrukud said kolmekesi suurima toa ja meie paremuselt järgmise toa. Alguses kohe üldse ei meeldinud seal, kuid kui esimese nädala lõpus tuba veits riiulite ning valgustusega täiendatud sai, oli juba täitsa mõnus. Köök oli hästi tillu ning kaheksa inimesega oli seda keeruline jagada. Eriti kui mõni koristada ei osanud või keeldus oma toitu kappidesse panema, et teistel oleks ruumi süüa teha. Võõrastega koos elamise rõõmud.
Maja ümber olid meil viinamarja põllud ning mäed. Aias elasid meil küülikud, umbes paarkümmend isendit. Paar täitsa beebit oli ka, neid oli nii tore jälgida. Tööle sõitis vaid üks minut ja linna kümme minutit. Mudgee oli linnana väga tore. Kuna see on suur turisimi sihtkoht, siis seal oli hästi palju kohvikuid ja restorane. Käisime ikka üks-kaks korda nädalas väljas söömas. Lõpuks ometi saime hakata ka jälle trenni tegema. Liitusime kohaliku jõusaaliga – CountryFit. Jõusaal ise oli täitsa okei ja kõik asjad, mida me tahtsime teha, sai tehtud. Saali hoovis olid hobused, kes vahepeal uudishimulikult aknast sisse piilusid.
Tööst ka siis nüüd. Esimene nädal nagu ikka venis pikalt, sest peamiselt koosnes see sissejuhatusest ning õppimisest. Õnneks saime peaaegu iga päev kaheksa töötundi.
Mida me siis peamiselt tegime? Pesime kümmekond mahutit, tegime paar transferit ja meie lemmik Confined Space koolitus. Me oleme neid nüüd kolm aastat järjest teinud ja no see viimane oli ikka täielik aja ja raha raiskamine. Mitte midagi uut ei õppinud ning koolitus ise oli väga pinnapealne.
Teisel nädalal tempo väga ei kasvanud, mingid marjad vist juba tulid sisse, kuid väga vähe ning meil ei olnud palju teha. Me sattusime päeva vahetusse ning öö-/hommikuvahetus jõudis enamus ise ära teha. Meie tegelesime peamiselt tammevaatide tühendamisega. Mina tühjendasin neid mahutidesse ning Erki liigutas ja pesi neid. Esimene päev oli tore, siis muutus tüütuks ja igavaks, sest pidevalt hingasime vääveldioksiidi sisse, millest koguaeg pea valutama hakkas. Teise nädala lõpus saime aru, et me kohe üldse ei viitsi seda tööd teha, aga kuna öeldi, et tempo peaks kohe-kohe tõusma, siis me ei teinud rutakaid otsuseid.
Lõppkokkuvõtteks võib öelda, et tempo ei tõusnudki kunagi. Ootasime ikka pikalt ja koguaeg räägiti, kuid midagi ei muutunud. Tunnid jäid alla neljakümne nädalas ja motivatsioon oli ikka väga madal. Mingi hetk said supervisorid ka aru, et neil on liiga palju inimesi ning lõuna-ameeriklased lasti lahti. Meil oli kahju, sest nad olid mega toredad. Loodsime, et kuna nüüd siis oli poole vähem inimesi, et ehk tempo tõuseb, aga ei mingit muutust. Marja ennustus oli sellel hooajal neil ikka täiesti untsu läinud. Päevadel kui pidi sisse tulema 100 tonni, tuli 15 tonni jne.
Selle kogemusega sai meil vist nüüd veinika tööst küllalt, enam me ilmselt sellist tööd tegema ei hakka. Jääme praegu oma traktorite juurde. Vähemalt praegu tunneme nii. Veidi ikka kahetseme, et eelmisesse farmi jaanuaris ei jäänud, kuid samas jälle kogemuse võrra rikkamad. Ning Mudgee linnana oli väga-väga tore.