Millal see talv juba läbi saab?

See postitus oli tegelikult valmis kirjutatud juba enam kui kuu aega tagasi, aga erinevatel põhjustel on selle postitamine aina edasi lükkunud.

Kumbki meist ei osanud ette näha, et Austraalia talv võiks nii külm ja vastik olla. Siin pidi ju aasta läbi olema palav rannailm?! Saabusime siia mandrile detsembris, kui suvi oli just alanud. Meid kostitasid kohe 40+ kraadised päevad. Alles maikuus saime tunda esimest külma, kui hommikuti tööle minnes oli ehk 10 kraadi ringis sooja. Päeva peale tõusis õhutemperatuur siiski 25-30 kanti. Suur oli meie üllatus kui juunikuus läksime farmi tööle ja öösiti (ning hommikuti) oli temperatuur nulli ringis. Ei olnud meil korralike talveriideid ja mis kõige hullem – majaseinad ka soojust ei hoidnud. Selliselt kannatasime kaks ja pool kuud kuni Cairnsis käiguni, kus jälle mõnusalt soe oli. Me oleme natuke aeglased olnud blogi uuendamisega, sest kohe-kohe on käes november aga blogi järg on alles augusti lõpus. Püüame seda parandada!

Kui augusti lõpus tagasi lehmafarmi naasesime, siis hakkaski ilm juba natuke mõnusamaks muutuma. Öösiti oli temperatuur umbes 10 kraadi ringis ja päeval oli 30 kraadi ringis sooja. Enam ei pidanud magades olema seljas mitu kihti riideid. Tagasi farmi jõudes pidime omanikele kurbusega teatama, et nelja nädala pärast meid enam seal ei ole. Nimelt saime Cairnsis olles teada, et meid oodatakse oktoobri alguses Lõuna-Austraalia osariiki teraviljahooajaks tööle. Sinna olime me tegelikult kandideerinud juba juuli alguses. Juuli esimeses pooles saime ühe saidi juhatajalt kõne, mis pidi olema küll telefoniintervjuu, aga tegelikult mingit intervjuud ei olnud ja ta ütles lihtsalt, et ootab meid väga sinna tööle ja et meile kindlasti meeldib seal. Enne ametliku kinnituse saamist pidime aga läbima tervisliku kontrolli, mille jaoks oli vaja minna Brisbane’i. Tervisliku kontrolli läbisime hommikul enne Cairnsi lendamist.

Viimased nädalad farmis möödusid lõbusalt. Töö oli ikka lehmade toitmine ja karjatamine, aedade püstitamine ja parandamine ning muud nipet-näpet farmitöid. Kuna farmi perenaine on kohalikus koolis õpetaja, siis on tal ümbruskonna koolides tutvuseid. Sedasi organiseeris ta Miinale lisatööd võimlemistreenerina kolmes erinevas koolis, niiet 1,5 päeva nädalas andis Miina lastele trenne. Viimase paari nädala jooksul hakkasid lehmad järjest rohkem vasikaid sünnitama ja üks suur töö oli vasikate ja emmede aedikusse ajamine ning siis nende eraldamine, vasikate sildistamine ja lõpuks nende kokku sobitamine (ehk pidi üles kirjutama milline vasikas on millise ema oma). Ükskord oli vasikaid kokku üle 60, niiet õige emme leidmine võttis päris kaua aega. Kui meil poleks olemas olnud järgmist tööd, siis me oleksime kindlasti sinna farmi jäänud veel mõneks kuuks, sest meile meeldisid need inimesed ja loomad, kellega me töötasime.

Queenslandist me siiski otse Lõuna-Austraaliasse ei põrutanud. Esmalt võtsime suuna Sydney poole. 1200 kilomeetrisel teekonnal külastasime muu hulgas:

• Warrumbungle rahvusparki, mis on väga mägine, roheline ja liigirohke ala keset võrdlemisi lamedat ja kuiva Austraalia sisemaad. See loodusvorm on vulkaanilise tekkega ja seetõttu on seal väga viljakas maapind. Warrumbungle on ökoloogiliselt väga suure tähtsusega, sest on koduks paljudele loomadele ja taimedele, kellel muidu poleks võimalik sellises piirkonnas elada. Mõned aastad tagasi laastas rahvusparki ulatuslik metsatulekahju, aga õnneks olevat park teinud edusamme taastumisel.
• Dubbo loomaaeda, mis on väga suur atraktsioon. Kuu aega pärast meid külastasid sama loomaaeda ka kuninglik paar Henry ja Meghan. Tegemist on rohkem safari stiili loomaaiaga. Parki saab läbida ühte pidi, selleks on tehtud kuuekilomeetrine ringrada, mida saab läbida autoga, jalgrattaga või jalgsi. Iga mingi distantsi tagant on võimalik auto parkida ja siis minna loomi lähemalt uurima. Ringraja ääres on üsna suuremõõdulised aedikud loomade jaoks, kus neid vaadata saab. Aga nendesse tuuakse igast liigist ainult osa loomi, tegelikult on neil loomi palju rohkem ja ülejäänud on aedikust väljas väga suurtel maa-aladel vabalt ringi liikumas ja siis iga mingi aja tagant vahetatakse aedikus olevad loomad välja. Dubbo loomaaed teeb väga palju tööd ohustatud liikide aitamisega.
• Dubbo observatooriumit. Me saime vaadata mitmeid planeete meie Päikesesüsteemis, erinevaid galaktikaid jms. Selles piirkonnas asub veel maailmakuulus Siding Spring observatoorium, lisaks on seal ka väga palju hobiobservatooriumeid, sest seal puudub valgusreostus ja seal on aasta läbi väga head taevavaatlustingimused.

Sydneysse läksime mitmel põhjusel. Üks põhjus oli see, et Trudy emme ja issi läksid Jaapanisse puhkusele, aga Trudyl oli mõned nädalad tagasi olnud põlveoperatsioon. Seetõttu vajas ta personaalset ööpäevaringset tähelepanu, mida ta koerahotellis poleks saanud. Me pakkusime siis, et võime Trudy eest hoolt kanda kaks nädalat. See sobis meile hästi ka selle pärast, et me soovisime maha müüa oma väikese luukpära ja selle asemele soetada maasturi. Sydney on selleks väga hea koht, sest seal elab peaaegu veerand Austraalia elanikkonnast. Lisaks soovisime me muu hulgas külastada muuseumeid ja Sydney ooperimaja, mille jaoks meil võimalust ei tekkinud sel ajal kui me Sydneys elasime. Erki soovis läbida kahveltõstukijuhi koolituse, mille hind Sydneys on ka odavam kui mujal Austraalias. See võiks loodetavasti aidata edaspidi leida paremini tasustatud tööd.

Kokkuvõttes olid meie Sydneys veedetud kaks nädalat väga edukad:

• Trudyga ei olnud ühtegi muret.
• Nägime Sydney ooperimaja seest poolt. Sinna küll ise niisama uitama minna ei saa, kui just etendusele piletit pole ostnud. Meie võtsime giidiga tuuri ja jäime väga rahule!
• Külastasime Sydney Powerhouse Museumit, mis on midagi sarnast Tartu AHHAA keskusega. Seal oli üle kümne erineva väljapaneku ja selle kõige läbivaatamine oleks võtnud paar päeva. Me piirdusime ühe päevaga.
• Veel külastasime Australian Museumit, kus oli samuti väga palju erinevaid väljapanekuid. Teema oli rohkem Austraalia kontinenti puudutav ehk siin elanud ja elavad loomad-linnud-dinosaurused-inimesed. Taaskord väga mahukas ja vajaks enam kui ühte päeva, et põhjalikult läbi vaadata kõiki väljapanekuid.
• Erki läbis kahepäevase tõstukijuhi koolituse ja omab nüüd tõstukijuhiluba.
• Saime maha müüdud oma armsa Ford Focuse. Mingi hetk tundus see plaan juba veidi lootusetuna. Kuulutuse panime ülesse esimesel päeval ja viie päeva jooksul oli seda vaadanud vist ainult paar inimest. Esimese nädala lõpuks tekkis üks huviline, kes tuli ka autot vaatama. Kahjuks kadus ta nagu tina tuhka. Teise nädala keskpaigaks ei olnud teist huvilist veel tekkinud, aga ime kombel saime järgmise paari päevaga huvilise, kellest tegime ostja ja eelviimasel päeval müüsime auto maha.
• Ostsime endale maasturi. See ei kulgenud kuidagi sujuvamalt kui Focuse müümine. Kasutatud autode portaale sai läbi kammitud mitmeid kordi päevas, tundide kaupa. Valikuid oli palju: Toyota, Mitsubishi, Nissan, Subaru? Kas võtta võimaluste piires võimalikult värske masin või võtta midagi võimalikult odavat? Sobiva auto leidsime lõpuks samal päeval kui leidsime Focusele ostja ehk eeleelviimasel päeval. Auto ostsime ära oma viimasel päeval Sydneys.

Miinuspoolelt ainult nii palju, et kahjuks ilmaga meil ei vedanud, pidevalt sadas vihma ja puhus kõva tuul, seega randa ei õnnestunud minna see kord. Lisaks suutis Erki korvpalli mängides vigastada saada niimoodi, et tal oli nägu kolmest kohast katki ja vajas kahes kohas õmbluseid. Aga lahkumise ajaks olid õmblused väljas ja haavadest järel vaid armid.

Sydneyst lahkudes oli meil ees 1500 kilomeetrine teekond Yorke’i poolsaarele, mis järgmised paar kuud meile koduks on. Sõit kulges probleemideta, poole tee peal tegime peatuse ja magasime autos umbes seitse tundi. Väike närvikõdi oli sees küll sõites autoga, mida olime omanud vähem kui 24 tundi aga õnneks midagi ei juhtunud. Paar päeva hiljem viisime auto Toyota esindusse hooldusesse, kus öeldi, et auto on väga heas korras ja probleeme pole – seda oli väga hea kuulda.

The end.