Aeg lendab nii kiiresti, et juba ongi pool aastat möödas sellest kui De Bortoli veinitehasesse tööle asusime. Praeguseks hetkeks oleme omadega üldse Queenslandi puhkama jõudnud kuid enne muude muljete jagamist võtaks selle aasta veinihooaja kogemused paari sõnaga kokku.
Kuigi McWilliamsis oli tore, otsustasime see aasta uues veinitehases töötada ja valituks osutus De Bortoli. See asub samuti Griffithi külje all nagu mitmed teised veinitehasedki. Olime kuulnud selle kohta nii head kui halba, kuid siiski tundus see meie jaoks olevat parim valik. Üks peamistest põhjustest oli see, et nad töötavad kolme vahetuse asemel kahes vahetuses ehk ainult öö- ja päevavahetus. Selline süsteem tähendas rohkem töötunde ning vähem informatsioonikadu vahetuste üleandmisel, mis eelmine aasta veidi probleeme tekitas.
Esimene nädal algas tavapäraselt koolitustega. Esimesel päeval õppisime tundma firmas töötavaid inimesi ning firma põhimõtteid. Kõige enam meeldis nende keskkonnateemaline ettekanne, kus nad rääkisid, mida nad on ära teinud, et olla keskkonnasõbralikumad. Enamik veinitehasest saab elektrit päikesepaneelidest ning neil on üles seatud korralik veepuhastamissüsteem. Samuti sorteerivad nad oma jäätmeid, mis läheb nii hästi kokku meie põhimõtetega.
Esimesel päeval saime kätte ka oma tööriiete komplekti, mis sisaldas kahte särki, kahte paari lühikesi pükse, saapaid, pusa, vihmakeepi ning -pükse, isikukaitsevahendeid (kindad, prillid, müts), joogipudelit ning hiljem saime ka raadiosaatja, mille võisime peale hooaja lõppu endale jätta. Ühesõnaga ise ei pidanudki midagi töö jaoks ostma, kõik vajaliku saime tööandjalt. Ainuke asjad mille hiljem ise soetasime olid pikad tööpüksid, sest ilmad muutusid öösel päris jahedaks hooaja lõpu poole, ja taskulamp.
Järgmised kaks päeva läbisime confined spaces koolituse. Kuigi me olime selle juba eelmine aasta läbinud, siis otsustasime seda korrata. Võrreldes eelmise aasta koolitusega oli De Bortoli oma palju põhjalikum. Rohkem teooriat ning praktikat. Lisaks confined spaces koolitusele tegime läbi ka esmaabi- ning tuleohutuskoolituse. Õppisime kasutama hapnikuballooni ning pidime sellega läbi takistuste roomama. Oli väga põnev.
Confined spaces koolitusele järgnes paaripäevane veinitehases toimuv koolitus. Õpetati erinevaid tööalaseid tegevusi, õppisime orienteeruma suures veinitehases ning läbisime ka erinevaid toiduhügieeni koolitusi. Kokkuvõtvalt ütleks, et teooria osa oli väga tugev, aga ilmselt esimest korda veinitehase tööga kokku puutuvate inimeste jaoks jäi praktika osa veidi katkendlikuks.
Esimene töönädal oli väga-väga aeglane, sest midagi veel otseselt ei toimunud. Teisel nädalal hakkasid alles esimesed marjad sisse tulema. Poole nädala pealt jagati meid kahte vahetusse. Meie saime öövahetusse, mida me ka tahtsime. Esiteks ei ole öösel nii palav hooaja alguses nagu päeval oleks olnud, teiseks alguses toimub töö põhiliselt öösel ning kolmandaks on öösel tsipa kõrgem tunnitasu.
Miina tööpostiks sai jälle pressiala, mis oli küll ülesehituselt väga teistsugune, kuid põhimõttelt sama. Erki asus seekord tööle RDV peale, mille eesmärk on mahla ja veini filtreerimine.
Ei hakka seekord nii üksikasjalikult kogu veini tegemise protsessi kirjeldama nagu eelmise aasta postituses, kuid tooks välja paar erinevust. Võrreldes eelmise aasta veinikaga oli De Bortoli palju rohkem läbi mõeldud, vähemalt pressiala. Samuti oli pressialas palju rohkem ülesandeid, mis McWilliamsis olid üldtööliste (general cellar hand) ülesanded ja meie nendega väga kokku ei puutunud. Kui eelmine aasta lõppes meie töö sellega, et vein jõudis mahutisse, siis selle aasta veinitehases tegime lisandeid ning tegelesime veiniga veel pikemalt edasi. Iseenesest oli see tore, sest tänu sellele oli rohkem ka teha.
Oleme omakeskis hiljem siin arutanud, et võrdleksime selle aasta veinitehases töötamise kogemust kooliga. Just selle poolest kuidas inimesed omavahel läbi said ja kuidas see süsteem toimis. Veinikas oli jaotatud kaheks alaks – lõuna- ja põhjapool, mida me võrdleme nagu kahte paralleeli, kes omavahel võistlesid. Iga kolme tunni tagant olid “söögivahetunnid”, kus siis paralleelid kokku said. Jagasime nii muljeid kui ka infot, mis tujus “õpetajad” täna on ning kas “direktor” on saidi peal või ei. Muidugi käis ringi ka väga palju kuulujutte. Mis teha, inimestel oli “tunnis” järelikult liiga igav. Kui hooaeg läbi sai, siis oli täpselt selline tunne nagu oleks kooli lõpetanud ja nii kahju oli oma kaaslastega hüvasti jätta.
Nagu eelminegi aasta saime tuttavaks nii toredate inimestega, kellega ilmselt eestis poleks kokku puutunud, kuid me oleme nii õnnelikud, et me nad leidsime. Iga vaba öö, tegime me midagi koos. Käisime bowlingus, vaatasime filmi, mängisime lauamänge, jõime veini või lihtsalt jutustasime.
Miina jaoks lõppes hooaeg juba varakult, siis kui valgete marjade pressimine läbi sai märtsikuu keskel. Erki töötas veel kuu aega edasi. Isegi kui vahepeal tundus, et kõik on halvasti ja üldse tööd teha ei saa, sest ilm oli kehva ja igast muud probleemid, siis tegelikult oli see väga hea töökoht ning me suutsime nii mõndagi oma palgast kõrvale panna.
