Munapühade roadtrip!

Vaikselt ongi juba aprillikuu kohale hiilinud ja me oleme Austraalias nüüdseks olnud neli kuud ehk kolmandiku aastast. Vahepeal on ka üht-teist juhtunud, näiteks käisime hiljuti väikesel väljasõidul ja lisaks on ka blogi pidamine täitsa unarusse jäänud. Selles postituses kirjutame oma pisikesest kahepäevasest autoreisist.

Erki on üldiselt töötanud esmaspäevast reedeni, aga Miina annab trenne ka laupäeviti ning on vahel pühapäeval tööl mahlabaaris. Seega sellist ühist vaba aega on meil väga vähe olnud, kui siis ainult mõni laisk pühapäev. Munapühasid tähistatakse Austraalias suurelt seega tänu sellele ei olnud ka Miina nädalavahetusel tööl. Otsustasime seda võimalust ära kasutada ja sõita Sydneyst mööda rannikut lõunasse ja avastada tee peale jäävaid kohti.

Esimene sihtpunkt oli peale suurt metsapõlengut äsja taasavatud Royal National Park. Seal oli jaanuaris ulatuslik metsatulekahju mille tõttu oli rahvuspark üle kahe kuu külastajatele suletud. Esimene peatus: National Falls. Seni me pole Austraalias ühtegi võimast koske näinudki, sest vähese sademetehulga tõttu on enamus kuivad või mannetud. See kosk eelmistest selle poolest kuidagi ei erinenud, kuid ümbritsev loodus oli see-eest väga kena.

Edasi liikusime Wattamolla randa, kus tegime väikese jalutusmatka ja uudistasime niisama ringi. Seal on rand eraldanud merest sellise väikese järvekese. Soojematel päevadel sõidavad paljud sinna, et kaljuservalt alla hüpata. Ka tol päeval oli seal paar hüppajat aga ilm ei olnud parim. Me pikalt kaalusime kas tahame ka proovida aga jätsime seekord hüppamata.

Wattamollast sõitsime mööda Grand Pacific Drive’i Wollongongi poole. Wollongong on suhteliselt suur linn, mis jääb Sydneyst lõunasse. Seal peaks elama umbes 300 000 inimest ja see on pigem tööstuslik linn. Kuid ei tasu arvata et see on musta suitsu ja söetolmu täis, tegelikult on Wollongong väga ilus linn ja seda ümbritseb väga kaunis loodus. Tee peale jäi meile rajatis nimega Sea Cliff Bridge, mis oli täiega äge. Liiga julma rannikuprofiili tõttu on olnud soodsam viia maantee mere kohale. Kindlasti oli seal ka mingi turismikaalutlus.

Päeva lõpuks jõudsime välja kohta nimega Gerringong, mis oli ühelt poolt piiratud pika liivase ookeanipiiriga ning teiselt poolt mõnusate roheliste mägedega. No selline tunne tekkis, et sealt ei tahakski lahkuda. Suhteliselt pisike koht aga see loodus on seal lihtsalt nii kaunis. Seal saaks elada sellist rahulikku vaikset elustiili nagu meile meeldiks. Hommikul jooksed või jalutad koeraga mere ääres, või lähed hoopis päikesetõusuga laineid püüdma. Õhtul istud koduaias ja imetled neid loodusvorme, mis sind ümbritsevad.

Öö otsustasime veeta autos. Leidsime seal parkla, mis oli mõeldud RV’dele ehk ratastel elamutele. Parkla oli merest umbes 10 meetri kaugusel. Kahjuks meie autos ei saa mingit mugavat magamisaset taha tekitada, seega magasime esiistmetel. Miina magas sügavalt nagu kodus aga Erki vaevles une püüdmisega. Hommikul ärkasime natuke enne päikesetõusu, et minna seda kaljunuki peale vaatama. Ei oska seda kuidagi kirjeldada, aga väga ilus päikesetõus oli. Nägime ka varajaseid surfareid ning koerajalutajaid. Oleks pidanud küsima neilt millega nad tegelevad, et sellist elustiili seal elada saavad.

Edasi liikusime veel rohkem lõuna poole. Pühapäevaks oli meil planeeritud paaritunnine jalutusmatk Gurrarongi kõrval asuvas Abraham Bosomi looduskaitsealal. Sealne maastik oli väga huvitav ja me leidsime paar armsat ning rahulikku randa kus ennast jahutada. Matka tipphetk oli kindlasti Gosang’si tunnel, mis on umbes 20-meetrine tuule poolt uuristatud tunnel, kust mahub läbi ronima. Kohati on seal nii kitsas, et peab neljakäpukil läbi roomama, aga lõpus avaneb uhke vaade.

Currarongi lähedal asub mõningate allikate sõnul maailma valgeima liivaga rand – Hyams Beach. Kas ta on valgeim või ei ole, ei omagi tegelikult tähtsust, sest see rand on sellest hoolimata väga-väga hea. Samanimelises külas elab aastaringselt vaid 112 inimest, kuid kuumadel suvepäevadel külastab randa üle 4000 inimese. Ka sel pühapäeval oli inimesi väga palju ja parkimiskohta oli peaaegu võimatu leida. Kui me lõpuks randa jõudsime, oli vaade lihtsalt võrratu! Täiesti valge ning jahune liiv ja mõnusate lainetega helesinine vesi. Tõdesime mõlemad, et pole kunagi varem nii ilusat randa näinud. Kahjuks ei osanud teha head pilti, mida teiega jagada, sest seda vaadet oli väga raske samamoodi jäädvustada nagu silm seda nägi. Kindlasti kohustuslik sihtkoht, kui peaks piirkonda sattuma. Kuigi inimesi oli päris palju, näis rand ikkagi nii rahulik ja puhas välja. Ime pole, et inimesed sinna nii väga kipuvad. See rand on ka väääga pikk, seal oleks võinud olla 10 korda rohkem inimesi ning ikka oleks igaüks saanud seal oma privaatse rannajupi.

Kuna meie nädalavahetus hakkas läbi saama, siis oli aeg end liivast puhtaks pühkida ja alustada tagasisõitu kodu poole. Kojusõit oli pikk ja väsitav. Kiirteedel, kus muidu oleks saanud sõita 110-ga, sõitsime ummikutes 30-50 km/h, niiet sõit venis kolme tunni asemel enam kui neljatunniseks. Kokkuvõttes oli üks võrratu nädalavahetus ja nii mõnus oli suurest linnast natukeseks eemal olla. See 200km Sydneyst lõunasse oli väga pisike jupp Austraalia idarannikust, aga juba see andis aimu kui palju oleks näha ja teha kui teha üks väga-väga pikk reis. See eeldaks ka mingisuguse matkabussi vms olemasolu ja korralikke sääste.