Neljas(!!!) aasta Austraalias

Periood: 1. jaanuar – 31.detsember 2021

Elukohti: 4

• Mudgee, NSW – neljatoaline maja koos kuue inimesega (2 kuud) – tasuta
• Gold Coast, QLD – tuba Palm Beachil paarismajas (4 nädalat) – A$600 kokku
• Walgett, NSW – soojak kahe magamistoa, köögi ja vannitoaga (8 kuud) – tasuta
• Ranking Springs, NSW – suur maja (1 kuu) – tasuta

Lemmikelukoht: Väga suurt valikuvõimalust see aasta polegi, nendest neljast kindlasti kõige parem oli Palm Beach. See aasta on olnud eriti raske leppida elamistingimustega. Tahaks nii-nii väga juba enda kodu, kuhu saaks kõik vajaliku soetada ilma, et kõik autosse peaks mahutama kui on vaja jälle kolida. Oma kodu on üks puuduv lüli meie elustiili juures. Lüli, millest me väga puudust tunneme.

Lemmiklinn: Sel aastal hakkas kullakas (Gold Coast) väga meeldima, just Palm Beach ja Coolangatta piirkond. Suhteliselt rahulik ja väga mõnus vibe. Pole liiga palju kõrgeid ehitisi. Ilusad pikad rannad, rahvuspargid-loodus lühikese autosõidu kaugusel, poed jalutuskäigu kaugusel, pakid jõuavad paari päevaga kohale (maakohas läheb nädal kuni kuu) ja no kui on isu kolida siis elamiskohti ja töökohti on ilusti saadaval. Noosat päris üle ei trumpa kuid kullakas oleks kindlasti kättesaadavam kui Noosas/Sunshine Coastil elamine.

Töötamisest

Töökohti: 3

• Veinitehases hooajatööline, Mudgee (2 kuud)
• Farmi abikäsi külvamisel, talvetöödel ning viljakoristusel, Walgett (8 kuud)
• Farmi abikäsi viljakoristusel, Ranking Springs (1 kuu)

Meeldivaim töökoht: Walgetti farm. Ajapikku muutus väga koduseks ning mugavaks. Eks ikka oli raskeid hetki ja mitmeid-mitmeid päevi, kus tahtsime lihtsalt minema saada juba, kuid tegelikult oli see rahaliselt väga hea koht, kus töötada ning inimesed olid toredad ja töö oli väga rahulik.
Tulusaim töökoht: Ranking Springs viljakoristus (tunni palk 35-40aud)
Ebameeldivaim töökoht: Minu jaoks Ranking Springsis viljakoristus, liiga palju häirivaid faktoreid. Alustuseks kohe kehv esmamulje. Peale seda tuli välja, et töökorraldus polnud selline nagu meile lubati. Lisaks üleüldine organiseerimatus ja kogenematus. Pikemalt sellest eelmises postituses
Erki jaoks oli Ranking Springsis olukord palju parem seega tema hääl läheb veinitehasele. Ka seal jäid meile antud lubadused ja ootused täitmata (seda küll pigem ilmast ning aastast tulenevatel põhjustel). Palk oli ka üsna nadi meie jaoks ja töö suht igav.

Tunnetest

Meeldejäävaim positiivne mälestus: Päev Geili ja Jevgeniga Byron Bays. Nende kahega on alati tore, aga see päev oli erakordselt tore! Käisime turul ja nautisime kohalikus pruulikojas head ja paremat. Õhtu lõpetasime päikese loojudes meres suplusega.
Meeldejäävaim negatiivne mälestus: Kui detsembris mõlemad kaalule astusime ja kolme kuuga oli kaalunumber umbes 10 kg võrra tõusnud. Kindlasti on uue aasta üks suurimaid eesmärke end uuesti vormi saada ja natuke lihast tagasi kasvatada, et jõud tagasi saada.
Madalaim hetk: See hetk kui saime aru, et NT reis jääb sel aastal tegemata. See oli ainuke põhjus, miks me üldse neljandaks aastaks Austraaliasse jäime. Oleme seda reisi juba kolm aastat planeerinud ning iga aasta jääb see mingil põhjusel ära. Mingi osa meist ütleb, et savi, lähme koju ära, mis me ikka proovime ja ootame, aga samas me oleme seda nii pikalt oodanud, et nüüd tundub, et meil pole enam valikut, me peame selle ikka ära tegema. 2022, palun ole meie vastu hell ja lase meil lõpuks see reis ära teha!
Tipphetk: Elamine kullakal, sest mõlemad saime trennis käia ning samas ka elu nautida. Sinna minek oli kindlasti üks parimaid otsuseid. Kõik loksus kuidagi paika ja me suutsime teha täpselt seda, mida soovisime.
Suurim õppetund: Traktoritöö on tore, aga mitte pikaajaline eluviis, mida me sooviks jätkata. See on väga istuv ning tervisele kahjulik. Pikad tööpäevad (12-20h) ja kauge asukoht teevad trenni tegemise väga keeruliseks. Võibolla ainult siis kui olekski oma kodu, kuhu saaks ehitada/üles seada mõnus kodu jõu-/treeningsaali. Hooajatöölisena seda teha ei saa.
Mida oleks saanud paremini: Mõnes mõttes võib ju öelda, et varem farmist lahkuda, et oleks saanud NT reisi teha, kuid samas läksid kõik kohad nii või naa lukku ja me oleks ilmselt kuskile mujale lõksu jäänud. Meie jaoks parim otsus oli siiski farmi jäämine, kus oli turvaline olla.

Kokkuvõte

Neljas aasta Austraalias on olnud üpriski keeruline vaimselt. Esile on kerkinud väga palju tundeid, millega toime tulla. Me oleme kuidagi väga kahe vahel hetkel – me pole enam üldse seotud Eestiga (Eesti tundub pigem võõrriik) aga samas Austraalia pole ka päris kodu. Me tunneme end siin väga koduselt ja järjest enam näeme võimalikku tulevikku siin, kuid samas pereigatsus närib sees nii-nii tugevalt. Neli aastat on pikk aeg. Me ise oleme palju muutunud aga ka maailm meie ümber on palju muutunud. Hetkel on veidi raske aru saada, mida me päriselt elult ootame.

Neljanda aasta kokkuvõtteks oskan vaid öelda, et mingismõttes võtsime nädal korraga, elasime hetkes ning püüdsime igas hetkes positiivset leida. Oli asjalik ning töökas aasta, kuhu mahtus ka natuke puhkamist. Me väga loodame, et 2022 tuleb seiklusrohke ning loodetavasti jõuame lõpuks ka kodumaale.