Lisaks puhkamisele tegelesime Noosas ka oma edasiste tegemiste planeerimisega. Me teadsime, et hiljemalt oktoobri keskpaigaks tahame jõuda Ardrossanisse, kus me ka eelmine aasta olime. Viterra viljahoidlas peaks tööd olema jaanuarini seega me saame sealt minna otse edasi veinikasse. Selle saidi juhataja ütles, et me võime juba septembri keskel alustada, aga siis oleks tööd kõigest 3-4 päeva nädalas kuni viljakoristus pihta hakkab. Me soovisime natuke rohkem tööd teha ning õnneks oli meil sõprade kaudu variant asuda koheselt tööle viinamarjaistanduse rajamisel. Meile väga meeldis see idee, sest esiteks me pole varem sellist tööd teinud. Kuna meil veinitehase kogemus on olemas, siis oleks huvitav näha ka viinamarjade kasvatamise poolt. Teine hea asi selle töö juures oli asukoht – Barossa Valley, mis on Austraalia ilmselt kõige prestiižem veinipiirkond. Ja kolmandaks see, et Barossast on Ardrossanisse vähem kui kaks tundi sõitu ehk ühe töö pealt järgmisele on väga lihtne minna.
Paraku ei läinud kõik nii sujuvalt nagu me lootsime. See istanduse ehitaja (Rob) ei vastanud meie kõnedele ega sõnumitele. Niimoodi möödus poolteist nädalat ja lõpuks me lõime käega ning otsustasime, et läheme otse Ardrossanisse. Noh niivõrd-kuivõrd otse. Üks mõte oli ette võtta ligikaudu 3500-kilomeetrine teekond mööda rannikut Brisbane’ist Adelaide’i. Põhimõtteliselt sõidaksime mööda National Route number ühte.
Kuna me soovisime ikkagi 16. septembriks olla Ardrossanis ja töövalmis, siis see sõit oleks liiga pikk olnud ning me pidime valima midagi lühemat. Optimaalsem variant on sõita Brisbane’ist Sydneysse ja sealt pöörata läände Adelaide’i peale. Meile meeldib käia kohtades, kus me pole käinud ja sõita mööda teid, mida mööda me pole sõitnud. Paraku oleme seda marsruuti mõlemat pidi juba korduvalt sõitnud. Siiski oli veel üks variant meil tegemata ja selleks oli New England Highway, mis kulgeb mööda sisemaad Newcastle’ist Toowoombani ja on osa Sydneyt ning Brisbane’i ühendavast maanteesüsteemist.
Me alustasime sõitu Noosast ja liikusime lõunasse, mis vastupidiselt Euroopale tähendab külma poole sõitmist. Olime saanud Päikesepaiste rannikul juba korralikku suve tunda 30+ kraadiste ilmadega. Tee peal tegime peatuse Brisbane’i lennujaama juures asuvas DFOs (Direct Factory Outlet), mis on meie meelest üks parimaid kohti Austraalias kust soodsalt kvaliteetset rõiva- ja jalatsikaupasid osta. Sel päeval oli Brissis meeletu kuumus, peaaegu 40 kraadi! Igatahes me uhasime aga edasi ning esimeseks ööbimiskohaks oli väike plats 300 elanikuga asulas nimega Dalveen. Midagi erilist seal ei olnud, tegime õhtusöögi ja pugesime telki, kus me filmi saatel uinusime.
Peale hommikust kõhutäidet oli esimeseks sihtkohaks Girraween National Park. Huvitava maastikuga kena rahvuspark, kus on mitmeid jalutus- ja ronimisradasid. Me valisime küll ühe lühematest jalutuskäikudest aga see-eest oli tegu ühe ohtlikuma rajaga. Vallutatud sai hiigelsuur graniitkivi, mis kannab nime Pyramid’s Peak ehk püramiidi tipp. Girraweeni kõrval on veel mitu rahvusparki: Sundown, Boonoo Boonoo ja Bald Rock. Neist viimases on lõunapoolkera suurim graniidipaljand.
Peale matkamist jätkasime sõitu Sydney poole. Et mitte liiga palju järjest sõita, siis oli plaanis üks öö veel telgis veeta. Leidsime sobiva telkimisplatsi Wallabadah-nimelises asulas. Meie üllatuseks asub seal First Fleet Memorial Garden. First Fleet ehk esimene laevasitk koosnes 11st laevast, mis 1788. aastal Austraalias ca 1500 inimesega maabus ja siin esimese eurooplaste asustuse lõi. Nende maabumise päeval, 26. jaanuaril, tähistatakse ka Austraalia päeva. Selles memorial gardenis mälestatakse esimese laevastikuga saabunud inimesi ja nende järeltulijaid. See on ühtlasi ka kokkusaamiskoht nendele inimestele, kelle esivanemad olid seal laevastikus.
Järgmine päev sõitsime ilma peatusteta Sydneysse. Ja sellega saigi meie jaoks New England Highway läbitud. Maastik ja loodus oli sellel teekonnal väga ilus. Samuti jätsid hea mulje tee peale jäänud linnad nagu Armidale, Tamworth ja mõned muud. Jääb vaid ainult ette kujutada kui ilus võiks see kõik olla siis kui Austraalia ei vaevleks selle meeletu põua käes.
Sydneysse meil tegelikult ei olnudki väga asja, oleksime ajaliselt isegi võitnud kui oleksime Sydneyst mööda sõitnud. Aga me tahtsime kokku saada oma sugulaste ja sõpradega, keda me polnud üle viie kuu näinud. Lootsime, et äkki saame isegi Bondi rannas kiire supluse teha või kuskil jalutada aga need plaanid jäid katki, sest parasjagu jõudis Austraalia idarannikule torm, mis tõi endaga kaasa 100+km/h tuule ja veits vihma. Positiivse poole pealt nii palju, et me täiendasime Sydneys olles ka oma matkavarustust. Nimelt ostsime autosse lisaaku ja akulaadija. Siis saab kasutada külmkappi ja inverterit lisaaku pealt ning ei pea muretsema, et põhiaku võiks tühjaks saada.
Peale kahte ööd Sydneys sõitsime edasi Canberrasse, mis on umbes kolm tunni kaugusel. Lähima tasuta ööbimiskoha leidsime ligi poole tunni kauguselt Canberrast. Olime sel ööl seal ainsad telkijad, tegime süüa ja lõket. Temperatuur langes öösel nulli lähedale ja natuke sadas vihma ka nii et magada väga hästi ei saanud. Canberras soovisime peamiselt näha kahte asja: Austraalia parlamendihoonet ja sõjamemoriaali. Viimast olid kõik inimesed soovitanud külastada, kellega Canberra jutuks on tulnud. Pealtnäha tavaliselt platsist ja väikesest hoonest ei osanud väga suurt oodata. Mõtlesime, et jalutame natuke seal ja siis liigume edasi. Meile üllatuseks oli tegemist hiigelsuure muuseumiga, kus oli nii palju erinevaid väljapanekuid ja nii palju huvitavat sisu. Kõige selle läbi vaatamiseks võiks kuluda ikka paar päeva. Me veetsimegi seal kokku vist ligi neli tundi ja pea oli selleks hetkeks infost paksult täis. Kõike korraga ei ole võimalik seal hoomata, seda on lihtsalt liiga palju. Kui tavaliselt Austraalias igal pool maksad külastuse eest, siis Austraalia sõjamemoriaali külastamine on tasuta!
Peale memoriaali külastust vaatasime ilmateadet ja nägime, et järgmiseks ööks lubati mitut miinuskraadi ja tugevat tuult. Kehvast ilmast ja magamata öödest räsituna otsustasime, et jääme Canberrasse ja ööbime hotellis. Saime 120 dollariga päris peenes 4,5-tärnises hotellis toa. Peale väikest kasimist läksime uuesti linna jalutama, et ära näha ka parlamendihoone. Tegelikult on neid isegi kaks tükki: uus ja vana. Viimases on nüüd Austraalia Demokraatia muuseum. Lisaks parlamendihoonetele nägime erinevaid ametihooneid, ilusaid parke, saatkondasid jne. Jalutuse lõpetasime Canberra keskel asuva järve ümber kõndides. Leidsime sealt lehvimas ka Eesti lipu! Üleüldiselt meile Canberra väga meeldis, seni ilmselt üks lemmikuid linnasid Austraalias. Meile jättis ta väga euroopaliku mulje. Ja ta pole väga suur ka, rahvaarv on sama nagu Tallinnas aga kuna Austraalia linnad on rohkem laialivalguvad, siis pindalalt on ta ca neli-viis korda suurem. See pole võrreldavgi näiteks Sydneyga, mis on kolm korda suurem kui terve Harjumaa.
Õhtul hotellis olles saime järsku kõne Robilt, kes meid nüüd tööle tahtis. Tema tahtis meid muidugi tööle kohe järgmisel hommikul, aga me ei olnud selleks päris valmis. Esiteks oli meil Barossasse kaks päeva sõitu ning teiseks meil polnud seal isegi elamist. Ütlesime talle, et paari päeva pärast saame alustada ning see sobis talle. Hakkasime hommikul kohe sõitma ja otsustasime, et kui saame Barossasse elamise, siis jääme sinna ja kui ei saa, siis sõidame otse edasi Ardrossanisse. Pissipeatuste ja tankimiste ajal proovisime Facebooki ja Gumtree kaudu elamist leida ning õhtuks näkkaski. Sellega langes suur kivi südamelt ning saime rahumeeli õhtut nautida väga ilusal telkimisplatsil jõe ääres.
Järgmine päev oli veel mõned tunnid sõita ning siis jõudsime Barossasse Angastoni-nimelisse linna. Sellega saigi meie väike kaootiline ja spontaanne roadtrip läbi. Katsumusi oli omajagu. Mina nende nelja telgis veedetud öö jooksul väga hästi magada ei saanud. Iga natukese aja tagant ärkasin üles ja pidin asendit muutma. Jube külm oli ka. Ostsime küll magamiskotid aga isegi selles oli külm. Mulle oleks ilmselt pikemat magamiskotti vaja kuna mu jalad olid täiesti lõpus ja need külmusid alati ära.