Nagu eelmises postituses sai jagatud, saime Canberras olles kõne uuelt tööandjalt Robilt, kes tegeles viinamarjaistanduse ehitamise projektiga Barossas, ja ta kutsus meid tööle.
ESMAMULJE
Kahe päevaga jõudsime Canberrast Angastoni, mis on üks linnadest Barossa orus. Leidsime sinna ühe kohaliku juurde toa. Kohale jõudes polnud omaniku kodus, kuid ta jätis meile võtme. Maja oli vana, esmamulje ei olnud kohe hea. Toas oli meil küll olemas korralik voodi ja suur usteta garderoobikapp, kuid köök oli väike, vannituba väga minimaalsete võimalustega ning terves majas oli mingi imelik lõhn. Positiivse poole pealt oli meil siiski elukoht olemas ja õnneks olime töökohale ka küllaltki lähedal. Kuigi maja oli vana ja kõik selline second-hand ja diy stiilis, muutus see meie jaoks siiski vaid paari päevaga väga koduseks. Kolmapäeva õhtul (samal õhtul kui Barossasse jõudsime) kohtusime ka majaomanikuga.
Vaadates majas ringi, eeldasin, et tegu on üksiku vanamehega. Tegelikult oli meie võõrustajaks hoopis keskealine väga muhe veinimeister. Rääkisime esimesel õhtul mitu tundi juttu ja saime maitsa tema enda veine, mida ta maja kõrval garaažis valmistab. Ma julgen ausalt väita, et need olid ühed parimad veinid, mida ma üldse kunagi maitsnud olen. Ilmselt mängib maitse juures rolli ka see, et need on orgaaniliselt kasvatatud, traditsiooniliselt pressitud ja valmistatud ning sinna sisse on pandud väga palju pühendust. Ta on teinud seda juba kakskümmend aastat ning tema veine, nime all Edenflo, saab nautida Austraalia suurlinnade gurmee restoranides ning osta päris paljudest suurematest bottle shop’idest Austraalias.
ESIMENE NÄDAL
Samal päeval, peale seda kui olime asjad autost tuppa kolinud, käisime enne päikeseloojangut veel tulevase tööandja ja tööga tutvumas. Selleks hetkeks olid põllul juba postid püsti ning käimas oli istanduse ehitamise viimane etapp – viinamarja väätide istutamine. Töö lihtne küll ei tundunud – lauspäikese käes, käsipidi mullas ja kümme tundi iga päev. See-eest oli aga ümbrus väga maagiline. Barossasse saabudes oli tunne nagu oleksime sattunud täiesti uude riiki või isegi uuele mandrile. Kõik oli nii-nii roheline, ümberringi maagiline künkaseljandik ning palju värvilisi kevadlilli. Viimati nägime vist rohelist loodust aasta tagasi Sri Lankal.
Kohe järgmisel päeval kell seitse hommikul olime põllu peal platsis. Esimeseks ülesandeks sai nii mulle kui ka Erkile trimmida äsja töökaaslaste poolt istutatud vääte. Eesmärk oli lõigata ära kõik väikesed oksad ning jätta alles ainult üks tugev, kõige sirgem paari sendimeetri pikkuseks trimmitud pungadega oks.
Töö ise ei valmistanudki algul väga palju raskust, kuid hommikused tormituuled, päike, eelmisel õhtul joodud vein ja puudulik hommikusöök tegid esimesed paar tundi väga raskeks. Mõtlesin terve hommiku, et mina küll siia homme enam tagasi ei tule. Heal juhul pean paar päeva vastu. Pärast esimest pausi läks aga enesetunne kõvasti paremaks. Tuul vaibus, toit sai kõhtu ja meiega liitus veel üks eestlane, kes muidu oli istutamise tiimis. Jutuajamine tegi töötamise kordades lihtsamaks. Kuna väädid on lühikesed ja koguaeg peab kummardama või kükitama, siis pärast lõunasööki oli keha jube kange. Kohe üldse ei tahtnud uuesti lõikama minna. Selg valutas, käsi valutas, pöial ei tahtnud liikuda ja kõndida ka enam ei jõudnud. Päeva lõpuks tegime Erkiga vist mõlemad kuskil 9 rida, mis tähendab, et trimmisime ja kummardasime umbes 2700 korda. Tol õhtul ei tahtnud mina mitte midagi muud kui ainult voodit ja und.
Järgmine hommik oli keha väga kange, kumbki meist ei tahtnud liikuda. Veidi tulid meelde päevad kui sai suviti 45+ tundi nädalas trenni tehtud ja lihased olid mõnusalt põletikus, kuid muud valikut ei olnud kui uuesti saali trenni minna. Samamoodi oli ka nüüd. Kell seitse hommikul olime tagasi põllul ja alustasime väätide trimmimisega. Sel korral oli tormituulte asemel maas kaste niiet hoolimata korralikest töösaabastest olid sokid märjad juba esimese kümne minutiga. Kohutavalt raske oli alustada, kuid pärast paari tundi liikus keha kõvasti kiiremini ning sujuvamalt. Kuna sokid said märjaks kohe hommikul ja vahetamise võimalust ei olnud, siis päeva lõpuks oli lisaks lihasvalule põletikus ka päkad. Võite nüüd ette kujutada, kuidas me end tööpäeva lõpus autosse aeglaselt rullisime ja sealt otse voodisse.
Samamoodi jätkus töö ka järgmistel päevadel kuid õnneks olime nii palju õppinud, et vahepeal tuleb vahetada kätt ehk trimmida ka vasaku käega, sest muidu parem käsi lihtsalt ei liiguks enam, ning pärast esimest kahte rida tuleb vahetada sokid ning võimalusel ka jalanõud.
Meie trimmimise tiimis oli esimesel nädalal kokku neli inimest niiet päevas tegime keskmiselt kõigi peale kokku 40-42 rida. Kuid kokku on neid ridasid sadu niiet tööd oli veel palju.
TEINE NÄDAL
Esmaspäeval tööle minnes valutasid lihased ikka veel. Jõudsime vist ainult tunnikese tööd teha kui tugevalt padukat sadama hakkas. Kuna aga kõik teised jätkasid töö tegemist, siis nii ka meie. Riided olid läbimärjad, saapad kaalusid 10 kg, sest talla all oli 5cm mulla kiht, ja jube külm hakkas. Paar tundi tegime niimoodi ja kuna vihm ei jäänud järele, siis boss lasi meil koju kuiva ja sooja minna.
Alguses ütles boss, et me alustame trimmimisega ja siis hiljem annab ta meile mingid muud ülesanded. Lootus oli suur uue nädala algul, et saab seljale natuke puhkust anda. Muutust aga ei tulnud. Teine nädal möödus samamoodi trimmides ja kummardades. Erki tegi paaril päeval mõnda muud ülesannet ja ma sain ka pool päeva postide peale traadi kõrgust kriidiga märkida, kuid peamiselt tegelesime ikka trimmimisega. Kui eelmisel nädalal oli trimmimas neli inimest, siis teisel nädalal oli ka päevi kui ma trimmisin täiesti üksinda ja siis läks aeg ikka väga aeglaselt. Kui muidu tegime kamba peale päevas umbes 40 rida, siis üksinda tegin ma heal juhul vaid 9 rida, mis oli väga demotiveeriv.
KOLMAS JA NELJAS NÄDAL
Kolmandal nädalal sai istutajatel kõik põllud tehtud, niiet nad sõitsid poole nädala pealt kuskile muudele objektidele, mis tähendas, et me jäime Erkiga kahekesi. See oli veidi naljakas, sest hommikul olid kõik töötajad põllu peal ja järsku olid kõik läinud. Meile ei öeldud midagi, sõideti lihtsalt minema. Mõnes mõttes oli see hea, sest see tähendas, et saime eriti rahulikult võtta ja keegi ei kontrollinud meid. Olime kokku üksinda 4 päeva ja nende päevade jooksul nägime bossi ainult kaks korda ja siis ta sõitis ka ainult korraks mööda.
Samal päeval kui teised saidi pealt kadusid andis boss Erkile uue ülesande, niiet ma jäin üksinda lõikama jälle. Erki pidi nüüd traate postide külge naelutama. Ma proovisin ka seda paar korda teha, kuid ei tulnud väga välja. Mõnusam oli küll püstise seljaga liikuda, kuid käsi väsis veel rohkem ära.
Neljanda nädala algul jõudsid kõik teised tagasi saidile. Kõik tüdrukud tulid mulle appi trimmima ning kõik poisid liitusid Erkiga, niiet töö käis 15 korda kiiremini. Niimoodi mitmekümnekesi töötades sai projekt paari päevaga lõpetatud ja sellega üheskoos lõppes ka meie Barossa elu.
KOKKUVÕTE
Taaskord oli see omamoodi huvitav kogemus. Uskumatu on mõelda kui palju tööd tuleb teha, et nende väätide küljest saaks lõpuks korjata marju, millest veini teha. Samuti on uskumatu kui suur investeering selline ettevõtmine on. Istandus, mida me ehitasime, oli umbes 45 hektarit suur ning maksis 20 miljonit austraalia dollarit. Sinna tuleb juurde arvestada veel igapäevane hooldus ja taimede kasvatamine ja korjamine jne. Antud viinamarja istandus oli tellitud Treasury Estate veinitehase poolt ja nende vineyard manager ütles, et see on tegelikult veel tagasihoidlik projekt. Samas tuleb arvestada, et nad loodavad vähemalt 30 kuni 50 aastat sealt marju korjata.
Oma majaomanikuga saime ka väga heaks sõbraks. Ta õpetas meid punast veini jooma ja jagas meiega oma teadmisi veinitegemise kohta. Kindlasti õppisime veinikultuuri kohta rohkem kui kahe kuuga veinitehases ja me oleme selle eest väga tänulikud. Just sellised elamused ja kogumesed teevadki Austraalia seikluse eriti eriliseks.