Queenslandi rannik ongi üks lõpmatu paradiis!

Nonii, ringreis mööda Queenslandi idarannikut põhja poole alaku! Ilma mingisuguse ajalise piiranguta otustasime, et sõidame mööda rannikut Noosast Cairnsi (otse mööda maanteed sõites umbes 1600 km) ning võtame igas huvitavas kohas mõnusalt aega ja ei kiirusta. Ilmselt saab siia postitusse hästi palju pilte, niiet ole valmis.

Esimesel nädalal läks meil veidi aega, et uue eluviisiga harjuda. Peaaegu iga päev käisime ikka veel matkapoodidest ja muudest kohtadest uusi asju ostmas/otsimas, mis korteris elades üldse pähe ei tulnud. Esimese nädalaga jõudsime Noosast vaid Agnes Watersisse, mis on umbes 360-kilomeetrine sõit. Veetsime paaris kohas mitu ööd. Lemmik neist oli kindasti Deepwater rahvuspark, mis nägi välja nii troopiline ja metsik. Samuti oli väga kaunis ja eriline Burrum Pointi telkimisplats, kus ööbisime sõna otses mõttes rannas. Põhimõtteliselt esimesel nädalal sõitsimegi telkimisplatsist telkimisplatsi ja nautisime lihtsalt olemist. Külastasime ka Bundabergis viinakoda (ing. k distillery, kus tehti igasugust likööri) ning ingveriõlu tehast.

Teisel nädalal veetsime kolm ööd ja peaaegu neli päeva Yeppoonis, kus meile väga-väga meeldis. Külastasime lubjakivi koopaid (Capricorn Caves), kus sügaval koopas asus ka kabel. Selles koopa kabelis toimusid koroona eelsel ajal igasugused kontsertid ning ka pulmad. Meie saime ka kogeda väikest muusikaelamust koos valgusshow’ga.

Käisime ka Yeppooni lähedal asuvas Byfieldi rahvuspargis, kus ujusime ja hüppasime helesinises vees (Stoney Creek). Läksime sinna vaid korraks ujuma, aga kokkuvõttes veetsime vees paar tundi. Kuigi vesi oli umbes 20 kraadi (mis on Austraalia ja nüüd ka juba meie jaoks väga külm, normaalne temperatuur on 25 kraadi umbes) oli meil nii tore ja mõnus, et ei tahtnud veest välja tulla.

Käisime ära ka Great Keppel Island’il, kuhu viis praam Yeppoonist (umbes 30 min). Seal saime snorgeldada korallrahu peal. Minu mask ajas vett läbi, nii et ma olin päeva alguses väga pahane kõige ja kõigi peale. Samal ajal kui mina maailma peale pahane olin, jälitas Erki kilpkonna ja ootas, et ma talle järgi ujuks. Ta tahtis mulle ka teda näidata. Kokkuvõttes mina kilpkonna ei näinudki, sest sain alles siis snorgeldama minna kui Erki tagasi tuli ja mulle oma maski andis. Sama päeva õhtul läksin ma kohe poodi ja ostsin endale uue maski, mis paremini mu näole sobis, sest Erki ülenäomask mulle ka väga hästi tegelikult ei istunud.

Viimasel päeval Yeppoonis käisime ujumas tasuta avalikus veepargis, kus oli infinity pool vaatega merele. Kuna läksime sinna enne keskpäeva, siis oli basseinis peale meie vaid 5 inimest, nii et me saime mõnusalt nautida.

Nädala teise poole veetsime sõprade juures Mackays. Tegime grilli ja muljetasime viimasest poolest aastast, mil me üksteist näinud polnud. Järgmisel päeval käisid sõbrad harpuuniga kala püüdmas samal ajal kui me rannas peesitasime, niiet õhtul saime värskelt püütud kala grillida. Oli väga mõnus. Nädala lõpetasime jälle rahvuspargis telkimisega, seekord siis Cape Hillsborough National Park, kus väidetavalt käivad hommikuti kängurud rannas vetikaid nosimas. Reaalsuses nägi see välja natuke midagi muud. Kohalikud olid pannud kängurudele randa sööta ning rand oli paksult turiste täis. Väike pettumus.

Kolmanda nädala veetsime Whitsunday regioonis, mis on populaarne turismisihtkoht purjetamiseks ning rannas peesitamiseks. Ühe öö veetsime Airlie Beachis, mis meile väga suurt emotsiooni ei jätnud ja neli ööd Bowenis sõprade juures. Telkisime nende elutoas. Bowen on populaarne oma piltilusate randade poolest. Me saime kahjuks ainult ette kujutada kui ilus see ühel ilusal päeval võib olla, sest kõikidel neljal seal veedetud päeval puhus väga tugev tuul.

Käisime koos sõpradega ka jahiga Whitsundays saarte vahel purjetamas. Võtsime päevase paketi, mis sisaldas lisaks purjetamisele ka piiramatus koguses sööki ja jooki. Meie mõlemad jäime rahule, ma isiklikult oleks tahtnud teha mitmepäevast reisi, aga meil ei vedanud ilmaga üldse. Põhimõtteliselt terve meie Queenslandi reisi jooksul oli hästi tuuline, mis tegi kõik tegevused ookeanil veidi keeruliseks.

Bowenist lahkudes veetsime päeva Townsville’i kõrval asuvas Paluma rahvuspargis. Käisime ujumas neljas erinevas ojas/kose all. Õhtu veetsime lõpuks jälle ookeani ääres telkides. Olime nüüdseks jõudnud krokodillide territooriumile. Rannas oli iga sissepääsu juures hoiatussildid, et ujumine ainult enda vastutusel ning ka rannas tasuks olla ettevaatlik. Ega ma siis väga palju veel krokodillide kohta ei teadnud, niiet õhtul oli ikka väike hirm sees.

Järgmise päeva veetsime Paronella pargis. Kunagi 1930ndatel ostis Katalooniast pärit mees selle maa ning ehitas sinna hispaania stiilis lossid. 20. sajandi keskel toimusid seal suured peod ning kõik oli väga-väga luksuslik. Tänaseks päevaks, peale mitmeid üleujutusi ja tsükloneid, on lossidest ja paviljonidest alles jäänud vaid varemed. Pargis ringi käies saab vaid ette kujutada kui võimas see kunagi oli.

Paronella pargist sõitsimegi otsejoones ülesse Cairnsi, kus veetsime endalegi üllatuseks kokku terve augusti. Sellest aga juba järgmises postituses.