Kui me juulikuu keskel farmist lahkusime ei olnud meil tegelikult mitte mingisugust kindlat pikaajalist plaani. Me teadsime, et meil on umbes kümme päeva aega, et üle piiri Queenslandi jõuda. Nimelt olime lubanud Sunshine Coastil kahe koera eest hoolitseda samal ajal kui nende omanikud mesinädalaid nautisid. Peale seda nädalat oli kõik veel lahtine. Võtsime päeva korraga.
Nendesse kümnesse päeva mahtus tegelikult palju:
- külastasime meie farmi mehhaaniku kodulinna Gunnedah’d ja ööbisime tema pere juures
- käisime Wolgan Valley’s, kus asub mu sugulaste suvila
- Leidsime tunnelist jaanimardika moodi ussikesed (Wollemi rahvuspark, Glow Worm Tunnel)
- külastasime Sydney’t ning saime üle pika aja kokku kõikide sugulastega, kes seal elavad.
- käisime ATV’dega liivatüünidel rallimas (Port Stephens, Sand Dune Adventure)
- sõitsime paadiga ookeanile vaalu vaatama ja nägime mitut vaala (Port Macquarie), hiljem nägime ka vaala rannikult
- sõime uhkes restoranis
- käisime shoppamas
- ööbisime Brisbane’is kõrges kortermajas, kus oli katusel saun ja bassein
Saime üle NSW ja Queenslandi vahel oleva piiri põhimõtteliselt viimasel hetkel. Piirid olid lahti vaid nädal-kaks. Kuid kuna Victorias tekkis uus suur koroona kolle, siis teadsime, et kohe-kohe otsustab Queensland ilmselt piirid taas sulgeda. Piiri peal oli kontroll ning iga piiri ületav auto pidi taotlema eelnevalt auto ja reisijate jaoks loa. Luba kehtis alates taotlemisest nädal aega ning pidi olema välja prinditud. Lugesime ja kuulsime jutte, et piiri ületamine pidi väga palju aega võtma. Selleks, et meil igav ei hakkaks ning nälg peale ei tuleks, otsustasime lõunaks osta kaasa sushit ning planeerisime seda aega, piirikontrollis istudes, kasutada edasise reisi planeerimiseks. Reaalsuses läks meil tegelikult ainult viis minutit. Nii palju siis edastiste plaanide tegemistest.
Koerte eest hoolitsesime me nädal aega kohas nimega Cooroy. See asus vaid poole tunni kaugusel meie lemmik rannakuurortist Noosast. Koerte eest hoolitsemise pakkumise võtsime me vastu tegelikult juba aasta alguses kuid siis oli juttu ühest kuust. Koroona tõttu jäi aga omanikel reis ära ning me olime selle peaaegu juba unustanud. Kuskil juulikuu alguses kirjutas omanik meile jälle ja küsis, kas me oleme huvitatud koerte eest hoolitsema, aga kuu aja asemel hoopis nädalakese. Kuna sel hetkel oli meil farmist juba vaikselt kopp ees, andis see meile hea põhjuse farmist lahkumiseks.
Esimene nädala pool sadas meil kõvasti vihma, nii et me nautisime koos koertega diivani peal lebotamist ja Netflixi vaatamist. Avastasime “Sex Education” seriaali, mille kaks hooaega me algusest lõpuni paari päevaga ära vaatasime. Kerge ning naljakas vaatamine, mis on täis äratundmisrõõmu. Teisel nädala poolel käisime paar korda rannas ning rahvuspargis matkamas. Koerad olid üldiselt tublid. Soov endale koera võtta kasvas veelgi. Varsti-varsti.
Pärast nädalat koerte eest hoolitsemist, mõtlesime, et tahame veel natuke Noosas olla, et matkavarustust täiendada ning auto pikaks seikluseks ette valmistada. Aasta alguses otsustasime, et kõige odavam Kingsi katusetelk, mis meil tol hetkel oli, ei ole enam meie jaoks piisav/sobiv ning müüsime selle maha. Kuna me ei tahtnud väga suurt väljaminekut teha, et paremat katusetelki osta, siis jäid meile valikuteks tavaline matkatelk või swag. Olime juba peaegu telki ostmas kui lõpuks ikkagi swagi kasuks otsustasime. Telk oleks olnud kompaktne kuid raske ülesse seada – ideaalne lühemateks reisideks. Swagis on aga korralik madrats ning voodipesu saab kokku pakkides sinna sisse jätta, kuid samas võtab see väga palju ruumi, mida meil väga ei ole. Tundus, et pikaajalise reisimise jaoks on mugavus ja lihtsus üles seadmisel tähtsam. Lisaks swagile soetasime ka katuseraami (kuhu swag panna), batwing varikatuse ning uue lisapatarei laadimise süsteemi. Ehk siis kulutasime päris palju raha selle peale, et meil oleks mugav seigelda. Plaanin mingi hetk kirjutada* postituse meie kämpingu set up’ist, niiet kunagi hiljem kõigest sellest täpsemalt.
Noosas veetsime, peale Cooroyst lahkumist, veel kümme päeva. Proovisime iga päev vähemalt korra ka surfamas käia, meie nö surfi laager. Koerte omanikud olid lahked ja lubasid meil kasutada nende surfilauda. Tegu oli aga fiiberklaasist surfilauga mitte pehme algaja lauaga. Püsti saamine oli ikka paras katsumus. Pehme lauaga saime juba peaaegu iga lainega püsti, kuid fiiberklaasiga õnnestus see kahe nädala jooksul vist vaid üksikud korrad.
Mingismõttes kadus vahepeal surfamise vastu huvi ära, sest see olnud enam üldse nii lihtne ja nauditav, nüüd pidi ikka päriselt vaeva nägema. Samas nüüd, kuus kuud hiljem seda postitust kirjutades, ei jõua ma ära oodata, et jälle laua peale saaks. Loodetavasti, kui me üks päev Eestisse tagasi jõuame, leiame endale viisi surfamist edasi harrastada, kas siis lauasurfi, lohesurfi või wakeboardimise näol.
Viimasel päeval enne Sunshine Coast’ilt lahkumist käisime, nende samade koerteomanikega, paadiga jõe peal kalal. Ma peaaegu püüdsin oma esimese kala! Peaaegu, sest kala otsustas paadist kiirelt välja hüpata enne kui me ta ämbrisse jõudsime panna.
Noosast lahkusime 11. augustil, valmis uuteks seiklusteks ja kogemusteks. Esimene puhkuse kuu oligi juba läbi, aga nii palju ootas veel ees.
*Lasta/paluda Erkil kirjutada 😀