Jõudsime Cairnsi septembri alguses, mis on Austraalia kevade esimene kuu. Troopilise Cairnsi jaoks tähendas see aga täpselt parajalt mõnusat ilma. Päeval oli enamasti 25-35 soojakraadi ning öösiti 20-25 kraadi. Ega meil Cairnsi jõudes mingit kindlat plaani ei olnud. Teadsime ainult, et kui me 2018. aasta augustis seal viimati käisime, jättis see meile imelise tunde ning väga palju jäi veel avastamata. Kindla tunde tagasiminekuks andis ka teadmine, et meil on seal olemas perekond ja kodu, kus saame rahulikult plaani pidada ning seikluste vahel puhata.
Esimesel nädalal veetsime vaid paar päeva minu sugulaste juures, pakkisime auto natuke ümber ning suundusime Cairnsist põhja poole jäävat ala uudistama. Päris Cape Yorke’i tippu me välja ei sõitnud, mis on Austraalia maismaa põhjapoolseim punkt, kuhu pääseb vaid mööda raskesti läbitavaid kruusateid. Meie kõige põhjapoolsemaks tipuks jäi linn nimega Cooktown, kus 1770. aastal kapten Cook oma avastusretkel peatus seitsmeks nädalaks, et laeva parandada.
Cairnsist Cooktowni oli umbes neljatunnine sõit, aga meie tegime sellest kahe ööpäeva pikkuse reisi. Enne kui me omadega Cooktowni jõudsime, külastasime krokodillifarmi/loomaaeda, kus õppisime ja nägime nii palju uut. Saime teada, kuidas krokodillid saaki varitsevad ning kuidas ennetada ohtu. Peamine põhjus, miks krokodillid inimesi ründavad, on siiski inimeste enda lollus – nt krokodillidega võidu ujumine, jõesuudme läheduses öösel meres ujumine, krokodillide enda ründamine või kaameraga nende taga ajamine. Kuna soolavee krokodillid ehk harikrokodillid on suured ja pirakad, siis nad jahivad oma saaki peamiselt vees. Maismaal nad pikalt väga kiiresti liikuda ei suuda.
Samas kohas saime ka näha ning külastada krokodillifarmi, kus kasvatakse krokodille naha ja liha jaoks. Austraalias hakati krokodille farmides kasvatama 1970ndate teises pooles, et looduses elavaid isendeid kaitsta. Varem saadi nahka ja liha vaid metsikutelt krokodillidelt ning nad olid üle küttimise tõttu välja suremise ohus. 1974. aastal võeti krokodillid, küttide enda algatusel, Austraalias kaitse alla ning nüüdseks on nad tagasi piisavates numbrites. See on vaid väike osa sellest, mida meile seal räägiti. Meie jaoks oli see kogemus hindamatu ning kindlasti üks lemmik tegevusi Cairnsi ümbruses.
Krokodilli farmist liikusime edasi Daintree vihmametsa, et läbida CREB (Cairns Regional Electricity Board) rada, mis on kuuekümne kilomeetri pikkune savitee läbi vihmetsa, kus tuleb läbida nii ojasid kui ka (autoga) ronida ülesse järskudest mägedest. Kuna tegu on saviteega, on rada ka pärast väiksemat vihma läbimatu. Raja alguse läheduses ühtegi tasuta telkimisplatsi ei olnud, nii et me alustasime õhtul rada ning leidsime ühe natuke laiema teeperve, kuhu end sisse seadsime. Päris kihvt tunne oli, sest olime keset võimast vihmametsa, ilma levita ning ootusärevus eesoleva päeva ees oli suur.
Ootusärevus muutus kiiresti hirmuks, sest kesköösel hakkas tibutama ning vihma sadas kuni hommikuni. Pidime mitu korda öösel markiisilt vett kallutamas käima. Hommikul mõtlesime pikalt, et mida teha, sest olime üksinda ja kui me peaksimegi kuskile kinni jääma vms, siis meil pole mitte kedagi appi kutsuda ning võibolla peame seal veel päris pikalt passima enne kui keegi mööda sõidab. Olime just otsustanud, et mis seal ikka, me oleme nii kaugele tulnud, proovime ära teha, toitu on meil piisavalt, et vähemalt nädala peab halvimal juhul vastu. Ootamutult sõitsid mööda viis autot. See oli täpselt see, mida me vajasime, et seda sõitu nautida, niiet me liitusime nende grupiga ja alustasime oma seiklust.
Kahjuks meil sel päeval rada läbida ei õnnestunud, vihm oli ikkagi oma töö teinud. Pärast esimest oja tuli ka esimene järsem nõlv, kust esimene auto sai küll ülesse, sest tee ei olnud veel nii ülesse songitud, kuid juba teine auto jäi kinni ning samuti ka kolmas proovija. Paar inimest meie grupist olid seda rada ka varem läbinud ning teadsid, et edasi tuleb veelgi raskemaid mägesid, nii et kui me sealt ülesse ei saanud, siis edasi minnes oleks veel keerulisem. Pöörasime kõik ümber ja sõitsime tagasi algusesse. Sellegi poolest jäime oma kogemusega mega rahule, loodus oli kirev ja särav, pluss meil oli ilus ilm ja nii eriline päev.
Selleks aga, et lõppuks ikka Cooktowni jõuda, võtsime ette hoopis Bloomfieldi raja. Savitee asemel oli see kaetud kruusaga ning kulges mööda rannikut, läbides maailmakuulsa Cape Tribulationi, kus kohtuvad korallrahu ning vihmamets. Seal ei olnud meil mingit probleemi, rada sai läbitud ilma mingisuguse raskuseta. Oma uue telkimisplatsi seadsime ülesse otse ookeani ääres. Imeilusa vaatega tasuta telkimisplatsil.
Järgmise päeva veetsime Cooktowni ja selle ümbrust avastades ning liikusime tagasi alla poole.
Õhtu ja öö veetsime järgmisel super ilusal telkimisplatsil, otse väikese jõe kaldal. Kahjuks me ei olnud ainukesed, telkimisala oli paksult inimesi täis, aga õnneks me leidsime päris mõnusa platsi endale. Kuigi meie plats ei olnud otse jõe ääres, siis meil vedas väga naabritega. Istusime päikeseloojangul jõe ääres ja nägime kuidas naabrid valmistasid suurt pidurooga – küpsetasid siga vardal ning camp oven’is valmisid köögiviljad. Camp oven on Austraalias väga populaarne viis lõkkel toidu valmistamiseks. See on malmist suur pott, mis asetataks kuumale sütele ja enamasti kaetakse ka sütega. Mainisin just Erkile, et “oh vaata, mis neil õhtuks on, tundub nii isuäratav, me peaks ka hakkama õhtusöögile mõtlema”. Kaks minutit hiljem tuli üks mees nende grupist ja pakkus, kas me soovime ka süüa, et neil paar inimest jäi tulemata ja muidu läheks toit lihtsalt raisku. Oi, see oli nii ideaalne. Ilus koht, hea söök ja imeline õhtu.
Enne kui me tagasi Cairnsi jõudsime käisime ka kuumaveeallikates ujumas, matkasime kõige ilusama kose juurde, kus tipus ka ujumas käisime, ning nautisime veel paari kaunist vaadet.
Mulle tundub, et ma pean siin pausi tegema, sest muidu läheb üks postitus liiga pikaks ja Erkile see ei meeldi, sest keegi ei viitsi ju siis lugeda. Järgmises postituses siis juba septembrikuu edasitistest seiklustest.