Maailma üks populaarseim reisijuht Lonely Planet reastab iga aasta maailma parimad reisisihtkohad. Lonely Planeti 2019. aasta number üks reisisoovitus on Sri Lanka. Meil oli endal juba ammu olnud mõttes üks reis sinna teha ja nüüd oli selleks sobiv aeg. Alustuseks Lonely Planeti lühike tutvustav videoklipp Sri Lankast:
[youtube https://www.youtube.com/watch?v=PTSvtOOySFA&w=560&h=315]
Video järgi võib jääda mulje, et tegemist on maapealse paradiisiga. On see siis päriselt ka nii?
ENNE REISI
Me teadsime, et Sri Lankale pole mõtet kohvriga minna. Sinna peab minema seljakotiga. Ma olin juba pikka aega teinud uurimistööd erinevate seljakottide kohta ning lõpuks otsustasime koos, et ostame Osprey seljakotid. Tellisin kotid veebipoest, need pidid kohale jõudma umbes nädal enne väljalendu, mis oli 8. detsembril umbes 10 paiku hommikul. Kuna ees oli ca 10 tundi autosõitu, siis plaan oli seitsmendal varakult sõitma hakata ja öö veeta lennujaama lähedal. Kahjuks ei jõudnud meie seljakotid õigeks ajaks kohale. Otsustasin, et ostame Adelaide’ist läbi sõites poest uued ja ma suunan tellitud kotid sugulaste aadressile ning müün need tagasi Austraaliasse tulles maha. Erkil oli siiski veel usku, et me saame oma kotid kätte ning ütles, et ma ootaks nende ümber suunamisega. Ta ütles, et ärme enne välja sõida kui postkontor lahti tehakse, äkki õnn naeratab meile. JA NAERATASKI! Pool tundi enne postkontori avamist sain sõnumi, et pakk on kohale jõudnud. Uskumatu! Otsustasime, et lunastame kotid ja sõidame otse Melbourne’i ning õhtul alles teeme nad siis lahti ja pakime ära.
0. PÄEV
Pikk sõit kulges ilma probleemideta, jõudsime õhtupoolikul lennujaama lähistel asuvasse linnakesse. Seal käisime poes, sõime, ostsime näksi. Supermarketi parklas võtsime kõik oma kotid ja kohvrid laiali ning hakkasime pakkima. Kahjuks ei õnnestunud meil head majutuskohta leida, ainult väga kallid variandid olid. Seega otsustasime, et veedame öö autos. WikiCamps rakendusega võtsime lähima koha, kus camping lubatud on ja läksime sinna. Paraku oli see koht kiirtee ääres, aga kuna me olime väga väsinud ja muid variante polnud, siis jäime sinna.
LEND JA ESIMENE PÄEV COLOMBOS
Hommikul sõitsime lennujaama ja parkisime auto tasulisse parklasse teadmata ajaks. Meil polnud sel hetkel Austraaliasse tagasilennu pileteid ega ka uut viisat. Halvimal juhul oleks meie auto võinud sinna mitmeks kuuks jääda. Esimene lend viis meid kaheksa tunniga Kuala Lumpurisse ja teine kolme ja poole tunniga Sri Lankale. Mõlemad lennud Malaisia odavlennufirmaga AirAsia X, mida on 10 aastat järjest valitud maailma parimaks odavlennufirmaks. Kuna mina ei saanud öösel enne lendu üldse magada sääskede ja kuumuse tõttu, polnud minul midagi hädaldada, sest olin juba esimesel minutil omadega audis. Erki jaoks aga nii meeldivalt lend ei möödunud. Lennu ajal süüa ei saanud, telekat ei olnud ja kõrval istusid paariaastased kaksikud, kes kõige üle kaklesid, nutsid ja vaidlesid. Nende vahel istunud ema oleks peaaegu otsad andnud, sest ta ei osanud enam midagi peale hakata. Tänu tüdrukutele oli Erki terve lennu kannatanud ja ta ei olnud üldse rõõmus.
Teine lend möödus tsipa kergemalt ja hilisõhtul maandusime Bandaranaike rahvusvahelisel lennujaamal, mis asub pealinnast ca 30km kaugusel. Viisakontrolli järjekord lennujaamas oli üüratu. Üleüldse oli kõik väga kehvasti korraldatud ja keeruline orienteeruda. Öösel hotelli sõites saime oma esimese Aasia kultuurišoki kätte – nii kaootilist liiklust nii kitsastel tänavatel ei näe ikka mitte kusalgi mujal.
Kohe järgmisel hommikul sõitsime oma majutuskohast Sri Lanka pealinna Colombosse ja ostsime esmaspäeva hommikuks reserveeritud kolmanda klassi piletid Kandysse. Pärastlõunal avastasime veidi turge ja niisama tänavaid. Turu pealt võis leida kõike – autorattaid, lambipirne, mänguasju, telefoni akusid, duši segisteid, aluspesu jne.
PÄEV KANDYS
Esmaspäeva hommikul tõmbasime endale seljakotid uuesti selga ja suundusime raudteejaama. Raudteejaam oli ikka suht urgas. Mitte ühtegi silti ega juhist, kus rong võiks minna või kus mingi vagun peatub. Me õnneks jäime rongi ootama küll õigel perroonil kuid täiesti vales otsas, niiet kui rong ette sõitis, pidime me suurte seljakottidega teisele poole rongi jooksma. Tänu sellele, et meil olid reserveeritud kolmanda klassi piletid, saime me siiski istekohad ja sõit kulges väga mõnusalt.
Pärastlõunaks olime Kandys. Tahtsime kohe osta piletid järgmiseks päevaks Kandy-Ella rongile, aga kõik reserveeritud kohad olid juba välja müüdud, niiet pidime ootama hommikuni, et siis seisupiletid osta. Kandy asub mägedes ja on oma olemuselt veidi ilusam (võibolla ka puhtam) kui Colombo. Päeva jooksul jõudsime ära käia ühes pargis, traditsioonilise tantsu etendusel ning Sacred Tooth templis. Kõik kohad olid tasulised ja meie kogemusest ütleks, et ainult tantsuetendus oli väärt seda raha. Tempel oli niivõrd ülerahvastatud, et kogu ilu ja võlu jäi tundmata. Õhtust sõime kohalikus gurmee restoranis PizzaHutis.
KÕIGE PIKEM RONGISÕIT ME ELUS
Teisipäev – seitsmetunnine rongisõit Kandyst Ellasse teises klassis. Teine klass võib kõlada päris ilusalt, aga tegelikult oli see täielik košmaar. Kohe kui perrooni juurde jõudsime saime aru,et inimesi on kohe kindlasti liiga palju.. Plaanisime niimoodi, et mina võtan väikesed seljakotid ja trügin esimesena sisse, et kohad saada, ning Erki tuleb suurte kottidega järgi. Nii läksigi, mina olin esimene, kes vaguni peale sai, kuid istekohti me siiski ei saanud, sest Kandy polnud algpeatus. Kõik kohad olid juba täis. Erki oli minust kümme inimest tagapool ja väga-väga napilt mahtus üldse rongi peale. Mõned inimesed otsustasid vabatahtlikult rongist lihtsalt maha jääda.
Me seisime nagu kilud konservis, tihedalt üksteise vastas, kotid jalge all, otse vetsu ees. Hoolimata ruumipuudusele käis iga viie minuti tagant mõni kaupmees oma pirukate ja toitudega ringi. Mul viskasid loksutamine ja vürtsikad lõhnad lõpuks nii üle, et tolle päeva hommikusöök vedeleb nüüd kuskil raudtee ääres maas. Nii palju siis maagilisest rongisõidust. Tänu sellele, et mul halb hakkas, sain ma mitu tundi, pea uksest väljas, värsket õhku hingata. Siis kui sõidu algusest oli möödas juba 2h ja nii mõndagi oli juhtunud, hakkas meie kõrval seisnud tüdruk, kes muidu terve aeg vait oli olnud, meiega eesti keeles rääkima. Nii minu kui ka Erki aju hakkas kiiresti tööle (et ega me ometi temast midagi rääkinud), sest me olime terve aeg kõvasti üle rongi ju eesti keeles rääkinud. Pärast Nuwarya Eliyat saime lõpuks istuma!! Sõidu algusest oli selleks hetkeks möödas 5h.
Maagilisest rongisõidust sai väga pikk ja väsitav meeldejääv seiklus, mis oli küll raske, aga samas omamoodi huvitav kogemus. Ellasse jõudsime pärastlõual. Matkasime 45 min suurte seljakottidega mäe otsas asuvasse hotelli ja kustusime sekundiga.
KOLM PÄEVA ELLAS
Veetsime Ellas kokku kolm päeva – esimene päev ronisime Ella Rocki otsa. Teisel päeval käisime hommikul päikesetõusuga Little Adam’s Peaki avastamas, kõndisime üle Nine Arch Bridge’i, jõime teed 98 Acres Resortis, veetsime viis tundi Chill kohvikus ja käisime Sri Lanka kokkamistunnis, ning kolmandal päeval võtsime rahulikult ja planeerisime edasist reisi. Ella meeldis meile väga. Õhk oli parajalt soe ja kõik oli nii roheline.
UDALAWAWE SAFARI
Järgmine sihtkoht oli Udawalawe rahvuspark, mis asus Ellast lõunas. Tahtsime väga minna taksoga, sest bussiga oleks pidanud jälle 3h, kui mitte rohkem, kauem sõitma kui autoga. Lootsime, et leiame veel paar inimest, kes samas suunas liiguvad, et nendega taksoraha jagada. Kahjuks kõik, kellega rääksime, olid juba kuskil taksos koha leidnud, niiet me kõndisime veidi nördinult bussipeatusesse. Seal samas bussipeatuses käisid taksot pakkumas muidugi ka kohalikud taksoärikad, kes tahtsid meie arvelt kõvasti teenida. Me olime nõus kahe peale maksma 4000 Sri Lanka rupeed (aus sõidu hind oleks olnud 8000 ehk nelja inimesega 2000 näo kohta), mis on siis umbes 20 eurot. Vahemaa oli umbes 100 km. Esimene pakkumine, mis tehti oli, 9000 rupeed, millest me mõistagi keeldusime. See aga ei tähendanud, et ta meid rahule jättis. Iga 15 minuti jooksul, mis me bussi ootasime, langes hind 2000 rupeed, sest neil oli üks tühi auto sõitmas sinna samasse linna kliendile järgi ja nad ei tahtnud tühja autot sõitu lasta.. Me olime selleks hetkeks juba otsustanud, et proovime bussisõidu ära, sest buss pidi kohe-kohe kohalike sõnul jõudma ja pilet oleks olnud alla 500 rupee kahe peale. Lõpuks, kui auto pidi juba sõitu alustama, pakuti meile hinnaks 2000 rupeed kahe peale, ning see oli juba liiga hea pakkumine, et sellest keelduda. Me alguses otsisime ju inimesi, kellega sõitu jagada ja olime valmis maksma 4000. Niiet me istusime autosse ja pooleteise tunni pärast olime uues majutuskohas.
Udawalawe majutuskoha valimisel oli Erki suurepärase valiku teinud! See oli kõige ilusam koht, kus me ööbisime, söök oli imeline ning teenindus ka väga professionaalne. Akna taga jooksid oravad ja kõik oli nii ilus roheline.
Enne kui kohaliku õhtusööki nautida saime, käisme Udawalawe Elephant Transit Home’s vaatamas väikeste elevantide söötmist. Sri Lanka on tuntud oma elevantide poolest, kuid tänu sellele on ka elevantide jaht väga teemas. Varjupaik, kus meie käisime, ongi loodud väikestele vantsidele, kes on oma ema mingil põhjusel kaotanud. Elevandid saavad varjuspaigas elada ja kasvada kuni viieaastaseks saamiseni ehk kuni nad on täiskasvanud ning siis lastakse neid vabasse loodusesse tagasi. Mõni beebi oli seal vaid paarikuune ja kokku oli elevante umbes 100.
Järgmine hommik algas meil varakult kui kella 5 ajal istusime džiipi ja asusime rahvuspargi poole teele. Meil oli majutuskoha poolt organiseeritud wildlife safari ja me jäime teenusega väga rahule. Meie juht teadis parki väga hästi ning leidis ka kõige pisemad kameeleonid põõsastest ülesse. Nägime väga palju elevante, ahve, veepühvleid ja paabulinde, pluss siis igasuguseid muid sulelisi. Kokku kestis safari neli tundi.
NÄDAL RANNIKUL
Udawalawest otsustasime edasi liikuda bussiga, et kogemus siiki kätte saada. Sõitsime kõigepealt Matarasse ja sealt edasi Mirissasse. Üllatavalt okei oli bussisõit. Saime õnneks istuma ja pool teed oli buss pooltühi. Kogu sõit kestis kokku umbes 4h ja sellest vähemalt 3h olime vastassuuna vööndis. Läbisime selle ajaga umbes 100km. Sri Lankal on bussid kõige ohtlikumad sõidukid liikuses ja kui sa näed bussi tulemas on targem lihtsalt tee äärde tõmmata ja loota, et sa alla ei jää. Vahet pole kas oled jalgsi, tuk-tukis või autoga.
Mirissas veetsime me kaks päeva, kuigi algul oli plaan olla seal terve nädal. Käisime rannas ujumas ja päevitamas ning puhkasime. Paraku ei olnud seal väga huvitav ja palju teha, seega otsustasime mööda rannikut edasi liikuda.
Järgmisena peatusime Midigamas ühes hostelis. Meie esimene hosteli kogemus seal. Hosteli omanikeks oli üks eestlasest neiu ja üks itaallasest neiu. Lisaks hostelile olid nad püsti pannud ka väga hea Itaalia restorani, kus peakokaks oli Milano pitsameister. Toidud olid imemaitsvad, küll palju kallimad kui Sri Lankal muidu tavaks, aga kindlasti väärt proovimist. Sõime elu parimat pitsat seal samas väikeses restoranis. Asukoht oli ka väga mõnus ning õhkkond samuti. Rentisime ka rolleri, et ümbruskonda avastada ning käsime surfamas. Nii mõnus oli jälle laineid püüda! Laua laenutamine oli nii odav (1h – paar eurot), et me ei saanud seda võimalust kuidagi käest lasta. Külastasime ka ühte teeistandust, kus sai tasuta tuuri. Olime kokku Midigamas kolm päeva, sest otsustasime Hikkaduwas ka ikka ära käia.
Hikkaduwas oli meil väga uhke hotell katusebasseini ja korraliku vannitoaga!! Käisime mereande söömas ja kilpkonnadega ujumas. Hikkaduwa rand oli võrreldes teiste nähtud randadega väga pikk ning lained olid väga võimsad.
REISI LÕPP
Hikkaduwast õnnestus meil taksoga lennujaama juurde saada. Nägin facebookis, et ühed Saksa tüdrukud, kellega me Ellas tutvusime, otsivad inimesi kellega sõidukulu jagada. Nemad läksid otse lennujaama, aga meie jäime veel üheks ööks transiithotelli.
Kokkuvõttes jäime Sri Lanka reisiga rahule, loodetud odav reis ei olnudki ehk nii odav kui oleks arvanud, aga samas sai päris palju tehtud ja nähtud. See oli meie jaoks esimene Aasia riik, kuid ehk äkki mitte viimane.
MÕTTEID
Lonely Planeti videost jääb mulje, et see on üks ääretult vinge koht, kus saab lõõgastuda paradiisirandades, ammutada kultuuri ja ajalugu ning minna maalilistele rongisõitudele. Ka influencer’ite Instagramidest ja videotest jääb selline mulje, sest keegi neist ei näi tahtvat näidata kogu tõde.
Esimene asi mis kohe silma hakkab on räpasus ja vaesus. Prügi visatakse tänavale, solgivesi jookseb tänavale. Kõnniteid ei ole, pead kõndima tee ääres prügi ja pori sees. Nende teadvusesse ei ole jõudnud see, et reostamine jõuab ringiga nendeni tagasi. Me ei näinud vist ühtegi puhast järve ega jõge, kõik olid solki ja prügi täis. Väga tavaline nähtus oli ka randades ja tänava ääres prügi, sh ka plastiku jms põletamine.
Igal pool on kogu aeg meeletu lärm, liiklus on kaootiline, bussid ainult kihutavad, minutis tehakse mitu eluohtlikku manöövrit. Valge inimene on jalgade ja kätega rahakott. Sa ei saa kõndida paari meetrit ka ilma, et keegi sulle midagi müüa ei tahaks või et keegi sulle taksot ei pakuks. Kindlasti need asjad ongi Aasia maadele omased tunnused ja Aasias kogenud rändaja nendega kindlasti harjunud.
Ei saa mainimata jätta seda, et Sri Lankal on tõesti väga ilus loodus! Meie lemmikuks jäi saare keskel asuv mägine piirkond. Sealne õhk oli väga mõnus ja värskendav ning seal on väga palju teha ja näha. Aga ka rannikult leiab ilusaid kohti, kus aega veeta. Need ongi ehk kaks suurimat plussi meie silmis.
Me väga ei pannud rõhku templite külastamisele. Need on meeletult rahvast täis, väga raske on seal midagi nautida või mingit elamust saada. Ka oleneb palju sellest, mida ise otsid. Meie jaoks need templid erilist väärtust ei omanud. Lisaks templitele on üks populaarsemaid tegevusi Sri Lankal Adam’s Peak’i nimelise mäe otsa ronimine. Meie seda ei teinud aga kohtusime inimestega kes seda tegid ja nende juttude ning piltide põhjal meil on väga hea meel, et me seda tegema ei läinud. Kohutavalt ülerahvastatud!
Sri Lanka toit on väga-väga vürtsikas! Meie kehad ei suutnud seda välja kannatada ja me olime sunnitud hakkama muid toite sööma. Ükskõik mida sa suhu pistad, kõik on meeletult vürtsikas. Isegi hommikusöögis on kõik vürtsikas. Alustadki päeva nii, et pisarad voolavad, nina vesine ja keha higine. Sööd, sest sööma ju peab. Majutuskoha hommikusöögibuffees on näiteks kartulikarri, riisikarri, kalakarri, kookose sambol ja kookose roti. Need on asjad, mida me sööks õhtusöögiks. Alternatiiviks pakuvad nad continental breakfast’i ehk valge röstsai moosiga. Jee!
Lõpetuseks veel paar mõtet ja soovitust Sri Lankal reisimise kohta
- Negombos ja Colombos piisab täiesti ühest päevast. See on lihtsalt nii must ja ülerahvastatud võrreldes ülejäänud riigiga. Seal ei ole mitte midagi huvitavat teha.
- Kui soovid saarel mugavalt ringi liikuda, siis osta endale korralik seljakott. Kohver ei ole soovitatud.
- Rongipiletid proovi võimalusel ette osta, et saada reserveeritud kohad. Piletid müüakse välja paar kuud ette. Kui tahad paremat rongisõidu kogemust, siis vali vastupidine suund ehk Ella-Kandy. Juttude järgi pidi see olema tühjem ja rahulikum.
- Loe blogisid kui tahad kuhugi matkama minna. Kohalikud tahavad sind segadusse ajada ning sind valele teele eksitada. Internet on aga täis väga palju häid õpetusi ja radade selgitusi.
- Kõik toidud on vürtsised, isegi pagarist ostetud saiakesed.
- Kõik on küll odav, aga kui sa hakkad asju tegema, siis raha läheb päris palju.
- Sri Lankal ei ole kraanivesi ohutu, seega kogu aeg peab poest veepudeleid ostma.
- Sri Lanka on (seljakoti)rändureid täis ja enamik järgivad kõik ühte ja sama marsruuti. Pidevalt kohtasime ühte ja samu inimesi erinevates kohtades.
Selleks korraks kõik!
