Me ei teinud eelmises postituses nalja, sest me olemegi päriselt Sydneyst lahkunud ja elame nüüd kaugel-kaugel Austraalia sisemaal asuvas talus. Me lahkusime Sydneyst 4. juunil ja talunikuga sai kokku lepitud, et jõuame kohale 11. juuniks. Sellega jätsime endale nädal aega seiklemiseks. Külastatud sai näiteks Byron Bay, Mt Tamborine, Gold Coast ja Noosa. Enne kui me nendeni jõuame, kirjutame veel viimastest päevadest Sydneys.
See päev, kui tüdrukud trennis teada said, et ma vaid viimaseid päevi neile trenne annan, oli päris huvitav. Rõõmus, aga samas ka kurb. Ma poleks kunagi arvanud, et ma neile nii korda olen läinud vaid paari kuuga. Mitu tüdrukut tulid trenni jooksul minu juurde ja palusid, et ma ei läheks ära või uurisid, miks ma ikka ära pean minema. Viimases trennis, kus kõik tüdrukud kohal olid, kingiti mulle suur kaart, kuhu iga tüdruk oli midagi sisse kirjutanud. Ma olin tohutult õnnelik ja nii tänulik. Lisaks sellele sain veel klubiomanikult suure kimbu, kui me treeneritega minu ja Angie lahkumise puhul brunchi söömas käisime. Tundsin end nii erilisena. Mis mind kõige rohkem liigutas, oli see kui Song-Hee, klubi peatreener, minuga hüvasti jättes peaaegu nutma hakkas. Ma olen nii rahul, et ma selle teekonna treenerina ette võtsin. Oma treeneritöö jooksul koostasin ma kaks rühmvõimlemise kava, ühe iluka rühma ja ühe rõnga kava. Lisaks sellele oli nii hea näha, kuidas tüdrukud nii palju arenesid. Jään seda väga igatsema!
Alates 2009. aastast toimub mais ja juunis Vivid Sydney nime kandev kolmenädalane valguse festival. See on aastatega kasvanud ja hõlmab nüüdseks mitut linnaosa. Üritus koosneb valgusinstallatsioonidest, valgusskulptuuridest, interaktiivsetest töödest ja hoonetele kuvatud projektsioonidest. Seda kõike on parim nautida siis kui õues on pime. Festivali külastamine on tasuta ja seda külastab hinnanguliselt üle 2 miljoni inimese. Me veetsime oma eelviimase õhtu linnas ja meile see kõik väga meeldis. Pildile ja videole on seda üritust väga raske õiglaselt jäädvustada, oma silmaga on ikka kordades parem.
Pühapäeval, oma viimasel päeval Sydneys, otsustasime Erkiga, et läheme Sydney Toweris asuvasse 360 Bar and Dining nimelisse restorani sööma. Sydney Tower on Sydney teletorn ja see restoran asub teletorni tipus. Uhkeks ja luksuslikuks teeb selle restorani just selle erakordne vaade ja fakt, et kogu söömisala pöörleb niimoodi, et sa näed tervet linna 360 kraadi ulatuses. Üks tiir oli umbes 75 minutit. Läksime sinna päevasel ajal seega otsustasime proovida kolmekäigulist lõunasööki. Eeldasime, et kuna tegu on üsnagi kalli ja korraliku restoraniga, siis külastajakogemus võiks olla väga professionaalne, aga kahjuks pidime selles pettuma. Ütlen ausalt, et ma olin mingi hetk täiesti endast väljas, sest näiteks menüüs lubatud iga käigu juurde käiv leib ja salat jäi toomata. Uhke restorani kohaselt olid portsud väikesed kuid väga maitsvad ning mul oli kõht üsna tühi, niiet leiva ja salati puudumine tegi mind vägagi pahuraks. Erki küsis pärast kahte käiku selle kohta, kuid selle asemel, et vabandada ja midagi meile asenduseks pakkuda, küsis ta ainult, et kas me tahame neid siis magustoiduga saada või ei taha üldse. Kuna mul oli kõht tühi, siis ma pahuralt ütlesin, et jah. Kui need siis lõpuks lauale jõudsid ja ma ühe kahvlitäie salatit suhu panin, pidin järjekordselt pettuma, sest salatisse oli vist terve äädikapudel tühjaks valatud. Meie kelner oli välismaalt pärit noormees ja tema inglise keelest oli ka väga keeruline aru saada. Ei tundunud et ta oleks kuidagi paremini püüdnud rääkida ka, et selgemalt kõlada. See selleks, tellisime siis lõpuks magustoidud, mis olid imelised, ja kaks kokteili, mis olid väga kanged ning istusime ja nautisime oma olemist seal veel tükk aega. Kui asi maksmiseni jõudis, siis Erki küsimise peale saime kokteilid vähemalt tasuta kelneri lohaka töö tõttu. Kokkuvõttes ma arvan, et meil lihtsalt ei vedanud kelneriga, sest söök oli tõesti hea ja maitsed olid huvitavad. Vaated olid võrratud ja kõik nägi väga hea välja.
Kuna peale söömist oli meil kella kuueni veel tunnike aega (selle ajani on Austraalias kõik muuseumid ja poed lahti) ja meil oli eelmisest nädalavahetusest, kui SeaLife akvaariumis käisime, üks pilet veel alles, siis otsustasime, et lähme kaeme Madame Tussauds muuseumi üle. See oli üks väga hea otsus, sest meile mõlemale tõsiselt meeldis see koht. Me polnud kumbki varem vahakujude muuseumis käinud. Ma ikka veel ei mõista, kuidas nad on nii reaalseks need kujud teinud. Jah, mõnel juhul ei näe vahakuju üksühele kuulsusega välja, kuid kogu see tehnika ja eelkõige nahk oli nii täpne ja detailne. Õhtu lõpetuseks jalutasime veel kesklinnas ringi ja siis tõttasime tagasi koju, et hakata asju kokku pakkima.
Järgmises postituses kirjutame sellest, mida me jõudsime ära teha teel Sydneyst St George’i 🙂