Oktoobri alguses sai meie koduks jälle Yorke’i (Yorke hääldatakse inglise keeles jork) poolsaar. Kuna me jäime eelmine aasta oma kogemusega väga rahule, siis me otsustasime uuesti Ardrossani viljahoidlasse tööle minna.
Saime esimest korda Austraalias petta
Yorke’i asulad on üpris väikesed ning sarnaselt eelmisele aastale oli meil raskusi elukoha leidmisega. Soovisime sel aastal leida midagi natuke mugavamat kui karavani stiilis elamine. Kuulutasime Facebookis ja Gumtrees ning lõpuks näkkas sealt hea pakkumine. Võrdlemisi uus maja, mitu tuba, mõistlik hind – mida veel tahta? Sõlmisime lepingu, maksime tagatisraha ja esimese üüri ning lõime õnnest käsi kokku.
Kui me mõned päevad hiljem peale paaritunnist sõitu Barossast kohale jõudsime, hakkas koitma reaalsus. Algas asi sellest, et võtmeid polnud seal hoiuruumis, kus need olema pidid. Lõpuks saime teada, et sellist inimest polegi olemas, kellelt me arvasime maja rentivat. Tegemist oli võltsidentiteediga ja tegelik maja omanik oli hoopis teine inimene. Ja nii me siis olime seal reedesel pärastlõunal 1500 dollari võrra targemad.
Ühtegi alternatiivset ööbimisvarianti meil ei olnud ja enne teisipäeva ei saanud midagi teha, sest riigipüha tõttu oli pikk nädalavahetus. Seega helistasin meie toredale ülemusele ja rääkisin talle meie olukorrast. Lootsin, et ehk on mõnel meie töökaaslasel oma suures majas vaba tuba või kaks (me olime neljakesi kodutud, sest meiega koos oli veel üks Eesti paar). Aga ülemus otsustas hoopis meid enda juures majutada. Ta elab koos oma naisega väga suures majas, seega ruumipuudust ei tekkinud. Ausalt öeldes oli tema juures nii mugav, et ei olekski tahtnud sealt lahkuda. Külalislahkust mitte kuritarvitades olime tema juures kokku 5 ööd ja siis õnnestus meil juba oma elamine leida.
Esimest korda endisesse töökohta tagasi
Meie poliitika on Austraalias seni olnud selline, et iga järgmine töö- ja elukoht võiks olla eelmistest erinev. Sedasi sunnime end mugavustsoonist välja ja saame loodetavasti natuke laiema kogemuse sellest maast. Ja no tegelikult on huvitav ka koguaeg midagi uut teha. Otsus tulla tagasi samasse kohta sündis mitmest asjaolust. Esiteks see, et Austraaliat räsib mitmendat aastat põud ja oli teada, et viljahooaeg tuleb üpris average (Aussis tähendab see tagasihoidlik, kesine). Teadsime, et meie ülemus hoiab meid ja annab meile tööd ka siis, kui seda väga ei ole. Teiseks see, et sellel aastaajal üleüldiselt pole veel tööd jalaga segada. Kuna meil oli kolmanda aasta viisa jaoks farmipäevi vaja järjest teha, siis me ei saanud võtta riski, et meil mingid lüngad tekivad. Viimaks ka veel see, et meile eelmine aasta väga meeldis seal.
Ja ega ei saa kurta. Päris hea tunne oli esimesel päeval sisse jalutada nagu vana kala ja otse tööle asuda. Muidu võtab uutes kohtades sisseelamine veidike aega ja sellel perioodil ei oska õieti olla kuidagi. Tuleb ära õppida karjahierarhia ja seal endale oma koht leida. Tore oli naasta tuttavasse karja 😊
Keskmist aastat ei ole olemas
2019. aasta teraviljahooaeg Lõuna-Austraalias ei ületanud isegi meie kõige tagasihoidlikumaid ootusi. Tavaliselt on seal 2,5 kuni 3 kuud korralikku tööd aga see aasta oli ainult poolteist kuud ja seegi oli poolkõva. Meie terminal võtab vastu ühel hooajal keskmiselt 250 000 tonni teravilja. Parimal aastal võeti 500 000t (ja aasta enne seda ca 450 000t). 2018. aastal natuke alla 200 000t ja 2019. aasta hooaja tulemus oli napilt üle 100 000t.
Samamoodi nagu meie puuvillatehases oli halvim hooaeg läbi aegade (alates aastast 1996, mil too tehas ehitati), polnud ka Yorke’i piirkonnas nii kehva vilja saagikust olnud juba aastakümneid. Põhiteguriks olid vähesed sademed ning sellest tingitud kuiv pinnas. Kolmandiku võrra vähendas saagikust ka omakorda öökülm, mis miinuskraadidega vilja hävitas.
Midagi positiivset ka
Kuigi töötunnid jäid see aasta tagasihoidlikuks, siis me jäime ikkagi rahule seal veedetud ajaga. Meie koduks oli nunnu beach shack ehk rannamaja ilusa merevaatega (pilt majas on blogipostituse peatsis). Midagi väga rahustavat on mere juures. Mõnus on istuda ja lihtsalt vaadata mere peale ning tunda seda mõnusat mereõhku.
Võtsime elu rahulikult: puhkasime ning nautisime head sööki ja veini. Ma käisin koos sõbraga peaaegu iga päev korvpalli mängimas või jõusaalis. Miina käis mööda rannikut jooksmas. Mõned korrad käisime ujumas ja ühe korra jõudsime kajakitega ka vee peale. Õhtuti sai nautida mõnusaid päikeseloojanguid, mis Yorke’il on alati ilusad. Väga mõnus ja rahulik koht oli, kus elada.
Adelaide’ist pooletunnise sõidu kaugusel on linnake nimega Hahndorf. Kõlab saksapäraselt, sest see on ajalooliselt saksa immigrantide poolt asustatud. Seal toimus detsembri alguses väga äge kolmepäevane jõululaat. Päris sellist õiget jõulutunnet ei tekkinud 30-kraadise päikese käes, aga üritus meile meeldis. Kui me rännumehed ei oleks, siis oleksime sealt nii mõndagi omale koju tahtnud ja saanud soetada.
Kasin hooaeg võimaldas meil see aasta natuke rohkem ringi käia, seega kasutasime võimalust ja käisime Adelaide’i avastamas. Leidsime, et meile see linn täitsa meeldib! Seal on mõnus kesklinn ja mugav ühistransport. Adelaide’is ja sellest lõunas on väga palju randasid. Glenelgi linnaosas on mõnus rannapromenaad ja palju häid söögikohti. Keset linna on suur keskturg, kust võib leida ükskõik mis värsket kraami või tänavatoitu hing ihkab. Adelaide’i ümbritsevad mäed, seal käiakse palju matkamas ja rattaga sõitmas. Ja kõik see on võrdlemisi lühikese autosõidu kaugusel.
Taaskord kodutud
Viimane tööpäev oli meil mõned päevad enne jõulusid. Selleks ajaks pidime ka oma rannamaja vabastama, sest omanikud ja nende tuttavad tulid sinna pühade ajaks. Järgmine töö oli meil Griffithis veinikas ja see algas alles jaanuari teisel nädalal, seega oli meil vaja nüüd kaks nädalat kuidagi kodututena hakkama saada.
