Kui eelmine postitus rääkis minu kogemusest üksinda farmis, siis selles postituses proovin ma kokku võtta, mida me lõppude lõpuks seal farmis kõik ära tegime.
Farm, kuhu me tööle asusime, mina märtsis ja Erki aprillis, tegeleb teravilja kasvatamisega. Meie peamine tööülesanne, mille jaoks meid palgati, oli külvamine ja põldude ettevalmistamine külvamiseks. Kokku oli kahe farmi peale umbes 5000 ha (võrdluseks Tartu pindala on 4000 ha) külvamiskõlbliku põldu. Peamine vili, mida meie farmis kasvatati, oli nisu, aga me külvasime ka põldubasid, rapsi ja kikerherned. Meie külvasime talivilja – sügisel külvad, kevadel koristad.
Külvamine hakkas pihta aprilli teises pooles ja kestis koos pausidega kuni juuni alguseni. Nii mina kui ka Erki olime mõlemad sama traktori roolis, lihtsalt kahes erinevas vahetuses. Mina külvasin päikesetõusust päikeseloojanguni ning Erki külvas öösel, nii et töö käis 24/7. Traktor, millega me külvasime, oli suur, üks võimsamaid (608 hj), mis on üldse saadaval (New Holland T9.670 – hellitavalt Big Blue). Traktori taha oli ühendatud suur 18 meetri laiune ketas-külvik ning külviku taga suur seemnekäru, kuhu mahtus umbes 12 tonni seemneid. Kogu agregaat koos traktoriga maksis kokku umbes miljon dollarit, nii et vastutus oli suur.
Külvamine on viljakasvatuse üks tähtsamaid lülisid, ilma selleta poleks ka ju midagi hiljem korjata. Seeme peab saama mulda õigel ajal, õigele sügavusele ja piisavalt tihedalt. Samuti tuleb jälgida, et read oleksid sirged ning et võimalikult vähe juba küntud osast üle sõita. Vahepeal oli paras ajude ragistamine, et välja mõelda, mis skeemiga mingi imeliku kujuga põld külvata, et kõige parem tulemus tuleks.
Tegelikult kui alguse hirmust üle sai, siis oli see väga mõnus ja hea töö. Traktor sõitis põhimõtteliselt ise. Kui kõik muu juba paika sai siis sõites jäi meie ülesandeks vaid iga rea lõpus õigel hetkel külvik maast välja tõsta, ilusti ümber pöörata ja joonduda ennast järgmise GPS joonega, külvik tagasi maha panna ning GPS sisse lülitada. GPS hoidis traktori ise sirge, sellepärast me muretsema üldse ei pidanud. Ainult kui rea peal oli mingi takistus, nt puu või tiik, siis pidi korraks ise roolist kinni võtma ja takistusest mööda manööverdama. Muidugi tuli ka kogu aeg jälgida, et kõik külviku kettad liiguvad ja et kõik toimib nii nagu peab. Sõitsime keskmiselt 7-10 km/h ning keskmiselt külvasime 17-18 ha/h. Mõni põld oli nii suur, et ühe rea tegemiseks läks lausa 20-30 minutit. Rea keskel üldiselt seisma ei jäänud, kui just midagi katki ei läinud. Kui vetsuhäda tuli ja unustasid rea lõpus seisma jääda, siis tuli veel pool tundi kannatada ja loota, et järgmise rea lõpus on meeles.
Kuigi me tegime päris pikkasid päevasid ja jutu järgi võib kõlada nagu väga igav töö, siis tegelikult tunnid möödusid kiiresti. Tegu oli õnneks uue uhke traktoriga, nii et selles oli väga hea konditsioneer, korralik Bluetooth raadio, telefoni signaali tugevdaja, niimoodi oli traktoris koguaeg levi, korralikud tihendid, et tolm sisse ei saaks, ning väga palju ruumi. Mina kuulasin väga palju podcaste, vaatasin youtube’i ja muidugi kerisin instat. Lisaks nägime me kogu aeg hästi palju loomasid, nt emusid, känguruusid, hiiri, kotkaid, rebaseid, kasse jne. Võin julgelt öelda, et see on mu lemmik töö senimaani Austraalias, sest mul oli nii palju aega kuulata huvitavate teemade kohta ning õppisin ja kogesin lihtsalt nii palju.
Metsik kass sai kassipojad 
Leidsime ühe kassipoja traktori ratta alt ja võtsime ta ööseks tuppa sooja, hommikul otsime teised kassipojad ülesse ja lasime tal nende juurde joosta.
Õhtusöögiks lõkke peal küpsetatud madu 
Suur brown snake
Emu pesa, kuhu Erki kogemata otsa sõitis 
Kuna emu enam pesa peale tagasi ei tulnud, võtsime munad koju, et omletti teha.
Natuke vast ka erinevatest situatsioonidest, mis juhtusid. Teisel külvamise päeval jäin ma traktoriga mutta kinni. Kaugelt oli veits näha, et seal on tsipa märjem koht, aga see ei tundunud üldse nii hull. Ja kui ma lähemale jõudes aru sain, et oi, siit ma küll läbi ei saa, siis ei olnud mul enam võimalust kuskile ära pöörata. Tõstsin küll külviku ülesse, et traktoril oleks lihtsam end läbi tõmmata, aga see ei aidanud väga. Tõime siis teise traktori ja tõmbasime Big Blue sealt muda august välja. Kartsin veidi küll, et mingil määral on usaldus natuke kadunud mu vastu, kuid farmer võttis seda väga lihtsalt ja ei olnud mingit probleemi. Lisaks traktorile jäime samal nädalal mutta kinni ka auto ja gatoriga – ikka korralik maaelu.
Paar nädalat hiljem läks mul seemnekärul rehv lõhki. Selle rattaga oli juba enne probleeme olnud, kuid rehvi lõhkemine tuli nii ootamatult. Olin just ümber pööranud ja GPSi sisse lülitanud. Vaatasin veel viimast korda taha, enne kui telefoni kätte võtta tahtsin, ja seal see oli – üks seemnekäru rehv käis täiesti küljelt küljele. Võtsin kohe traktoril pöörded maha ja peatusin. Süda puperdas sees. Käisin väljas vaatamas ja no rehv oli põhimõtteliselt alt ära tulnud. Helistasin farmerile ja saatsin talle pildid, et mis täpselt juhtus. Ta oli jälle jumala rahulik ja ütles, et tellib lihtsalt uue rehvi, et pole üldse hullu. Isegi paar päeva hiljem ütles mulle, et ära muretse, et siuksed asjad juhtuvad ikka. Eks ma ikka järgmistel päevadel põdesin korralikult, sest kartsin, et juhtub uuesti. Õnneks rohkem midagi ei juhtunud.
Kui meie farmis kõik külvatud sai, tuli farmerile appi palve kõne “naaber”farmerilt, kellel oli suur põld, mis vajas külvamist, aga neil ei olnud masinat, millega sellele põllule külvata. Farmer võttis palve vastu ja mina läksin nö alltöövõtjana meie farmi traktori ja külvikuga sinna tööle. Teise farmi sõitsin mööda põldude vahelist teed tund aega üks ots, siis venisid tööpäevad päris pikaks, 13-14 tunniseks. See põld seal oli väga keeruline, meenutas rohkem aasa kui põldu. Ootamatult oli tulnud palju vihma ja nad ei jõudnud põldu ette valmistada, nii et see oli paksu taimkatte all. Ainult meie farmi ketas-külvikuga sai mullale ligi. Tegin seda ühte põldu (500ha) umbes viis päeva.
Kui külvamine juunikuu algul läbi sai, siis otsustasime farmi edasi jääda, sest tööd oli palju. Mitu suurt põldu vajasid maha võetud puude põletamist ja okste kokku lükkamist/korjamist. Tegelikult tegime kaks põldu külvamise vahepeal, kui nisu juba külvatud oli, kuid kikerherneste külvamiseni oli veel tsipa aega, aga ikka veel oli väga- väga palju veel teha. Kokku süütasime kuskil 200-300 suurt lõket.
Kuna meil aega oli ja farmeriga olid ka head suhted, siis jäime veel natukeseks ajaks appi. Olime ka juba mingis mõttes mugavustsoonis, sest kõik oli tuttav ja kodune. Nende lõkete tegemine oli ikka suht raske ja tüütu töö. Vähemalt oli soe, sest tegime seda ju Austraalia talvel, kus hommikuti oli väljas 5-10 soojakraadi, kuid lõkke ääres oli mõnus sossu. Pidasime oma jaanipäeva neid lõkkeid tehes ja vahukomme süües. Jaanipäeva õhtul sõime õiget eestipärast saslõkki ja külma salatit kartuliga. Oli väga väga mõnus.
vahukommid! 
Service veokit diislipaaki täitmas
Kikerherne põllul, enne külvamist, rallimas 
Meie jaanipäeva piduroog
Juulikuu keskel otsustasime, et on aeg edasi liikuda, sest tahtsime natuke ringi reisida ning plaan oli viljalõikus hooajaks sinna samasse farmi tagasi minna, et seda sama vilja, mida me külvasime, ka lõigata. Kuigi olime lahkumisest omavahel juba peaaegu kuu aega rääkinud, siis kuidagi ei tahtnud nii minna, et töö pooleli jääb. Kuna aga juulikuus iga nädalavahetus korralikult vihma sadas ja me kolm-neli päeva nädalas kodus istusime, siis otsustasime, et töö on tegelikult peaaegu tehtud ja me ei taha niisama oma aega maha istuda.
Farmist lahkusime teadmisega, et oktoobrikuus naaseme ning alustame viljakoristusega. Kokku töötasime seal siis peaaegu kolm kuud, mis oli tore ja ma ei vahetaks seda kogemust mitte millegi vastu. Kui esimesel aastal ei läinud meil farmis töötamine kõige paremini, siis nüüd julgeme kindlalt seda soovitada, sest seekordne kogemus oli hoopis midagi muud.
Ma sain endale lõpuks oma isikliku kaamera ja see on mu esimene pilt
PS. Postituse peatsis on pilt päevast kui me 5h sõitsime 100 kilomeetrist lõiku, et külvik ühest farmist teise minna.