Tasmaania on iga loodusesõbra ja ka gurmee armastaja unistus! Loodus on väga mitmekülgne ning iga nurga peal on midagi erilist. Matku jätkub igale raskustasemele. Valikus on nii kahekümneminutilised kergemad jalutuskäigud kui ka kuni seitsmepäevased matkad. Lisaks loodusele on seal ka väga hea valik kvaliteetset veini, siidrit ja õlu ning muidugi ka mereande. Siit postitusest leiad mitmekülgse listi, kus on koos meie poolsete kommentaaridega välja toodud paar väga tuntud kohta/vaatamisväärsust ning samuti ka paar mitte nii populaarset kohta/tuuri, mille me leidsime ning oma kogemust väga nautisime.
Enne kui ma jõuan listini, tahaks lihtsalt ära mainida paar head kohta, kust me reisi jaoks inspiratsiooni ammutasime. Esimese sammuna hakkasin jälgima Tasmaania ametlikku Instagrami kasutajat ning vaatasin enamus postitused läbi. Sealt sain suure innustuse erinevaid kohtasid edasi uurida. Tasmaanial on üsna asjalik ametlik rahvusparkide koduleht. Neil on seal väga palju infot iga rahvuspargi kohta ning üks väga asjalik list matkade kohta – 60 Great Short Walks. Soovitan selle listi läbi kammida ja lemmikud kuskile kirja panna. Lisaks selle lehitsesin läbi mõned reisi broüürid, mille leidsin Spirit of Tasmania praami turismi infopunktist. Nüüd aga listi juurde.
Bay of Fires Conservation Park
See on uskumatu kui helesinise veega need rannad seal olid. Bay of Firesi randadest olen pilte juba ammu imetlenud ja oodanud, seda hetke, et saaks juba oma silmaga seda ilu nautida. Ja me ei pidanud pettuma. Oli küll tuuline, aga kuna randasid on seal mitu, siis leidisme ühe, kus saime tuulevarjus päikese käes lebada ning türkiissinises vees end jahutada. Veetsime öö tasuta telkimisalas otse rannas. Hommikul võtsime päikesetõusu vastu rannas, mis oli imeline! Pargis on ka päris mitu rockpooli, mida me otsimas käisime. Ükski, mis me leidsime, ei olnud päris nii hea kui piltidel näinud olin, aga sellegi poolest kihvtid.
Freycinet National Park
Järjekordne ilusate valgete pikkade liivarandadega ning helesinise veega unenägude maa. Vahepeal tundub nii ebaloogiline, et selline koht saab nii kaugel lõunas asuda, eeldaks selliseid rannad asuvad pigem Vaikse ookeani saartel. Kuigi rahvuspargis on tegevusi palju, kanuumatkadest kuni mitmepäevaliste jalgsimatkadeni, siis meie nägime kõik, mis me tahtsime, ära ühe päevaga. Õnneks sattus meile ilus päikeseline päev, mida alustasime päikesetõusul Mt Amose otsa ronimisega. Ülimalt vahva aga ka keeruline matk. Pool matkast on vähemalt 40° nurga all otse mäest ülesse. Meile meenutas see matk veidi Queenslandis Mt Tibrogargani otsa ronimist (kirjutasime sellest siin). Mäe tipu jõudes puhus seal külm (hommiku)tuul kuid alla tagasi jõudes olime me mõlemad üle keha märjad ning otsustasime, et matkame (3km üks ots) Wineglass Baysse ujuma. Sinna matkates jõudsime juba oma otsuses kahelda, sest see oli üsna füüsiliselt koormav matk (läks konstantselt kas mäkke ülesse või mäest alla). Kuid kohale jõudes ei kahelnud me enam kordagi. Nautisime kristallselges helesinises vees lainetes hüppamist ning püüdsime mitte mõelda tagasi matkamisele.
Tasman Peninsula
Tasman poolsaar oli meie üks lemmikumaid piirkondasid, sest seal on väga palju näha ja teha.
- Kõige rohkem üllatas meid Remarkable Cave. Me ei oodanud, et see nii võimas ja suur on. Tegu on suure mere koopaga (inglise k. sea cave), millel on erinevalt paljudest teisetest koobastes kaks suurt avasust ookeani. Koobas on tekkinud erosiooni, iidsete maavärinate ning lainete uhtumise tagajärjel. Tehniliselt ei tohi sinna koobastesse sisse jalutama minna, aga no, me ikka läksime, sest see oli jalajälgi täis. Meie olime seal mõõna ajal, mis tähendas, et koopad olid veest tühjad. Tõusu ajal pole need koopad kuiva jalaga läbitavad.
- Cape Hauy oli väga võimas matk, üks parimaid, mis me teinud oleme. Rada kulges mööda rannikut võimsate kaljude otsas. Cape Raoul on samuti väga võimas matk, aga meil selleks aega ega jõudu seekord ei jätkunud.
- Käisime ka poolsaarel asuvas Port Arthuri asulas, mis oli 19. sajandil kriminaalkoloonia. 1880ndatel eemaldati sealt viimane sunnitööline ning asula müüdi uutele omanikele. 1996. aastal, kui Port Arthurist oli saanud juba muuseum, võttis seal aset Austraalia ajaloo ohvriterohkeim massitulistamine. See on kindlasti huvitav koht, kui selline teema huvitab, aga kuna uut infot tuli korraga sisse väga palju, siis kadus tähelepanu enne kui kõik vaadatud sai.
- Viimasena mainiks veel ära Port Arthur lavendlifarmi. Pole küll nii imeliste vaadetega kui Bridestone lavendlifarm põhja-Tasmaanias, kuid nende restoran ja pood olid väga head.
Hobart (Salamanca Markets, Battery Point, MONA)
Hobart on täitsa tore linn, suurem osa linnast on ehitatud ainult autoga liiklemiseks, aga kekslinn ja vanemad linnaosad on ka täitsa jalutatavad.
- Battery Point on Hobarti üks vanemaid linnaosasid (19. sajandist) ja see on tõesti kaunis. Kui kunagi oli see vaese mehe küla, siis nüüdseks on kodu Hobarti väärtuslikeimale pindadele ning seda peetakse väga elegantseks ja moodsaks piirkonnaks, kus elada. Majade eest on ilusti hoolitsetud ning iga nurga peal on midagi ilusat. Samuti on seal mitu Hobarti väidetavalt (me ise kahjuks ei jõudnud ühtegi) parimat restorani.
- Eriti ideaalne on jalutuskäik Battery Pointis liita Salamanca Marketiga (toimub igal laupäeval ja on kõnealusest linnaosast 5-10min jalutuskäigu kaugusel). Turult leiab kõike tänavatoidust raamatute ja riieteni välja. Meie kasutasime võimalust ja ostsime kokku päris palju mett. Leidsime uue lemmiku mee, mida saadakse ainult Tasmaanias kasvava puu (Leatherwood) nektarist. Sellel on väga omapärane mahe maitse, meil on just viimane purk otsa saamas ja seda ei saa kuskilt mujalt kui Tasmaaniast osta. Soovitan kindlasti proovida ja ma olen üsna kindel, et pärast maitsmist, ostad ka sina mitu purki või lausa ämbri turu pealt kaasa. Kui oled džinni või muu kangema sõber, siis seda valikut oli ka turu peal palju. Kõike sai soovi korral proovida.
- Suurim vaatamisväärsus Hobartis on siiski MONA ehk Modern and New Art muuseum. Kuigi muusemi sisu oli veidi keeruline jälgida, siis jäime oma külastusega väga rahule. Selle hoone arhitektuur on väga võimas ning imetlemist väärt. Kui on aega, siis tasuks kindlasti selle külastamist kaaluda.
Hartz Peak
Mitte väga populaarne aga imeliste vaadetega proovile panev matk. Mäe tippust avaneb vaade suurele Southwest rahvuspargile, kuhu pääseb sisse peamiselt ainult matkates, ja teisel pool on näha Bruny Islandit ning Hobartit. Matk on 7.5km pikk ning läbitav tõus 400m. Ametlik info annab matka umbkaudseks kestsuseks 3-5h, meie tegime matka ära kahe tunniga pluss pool tundi mäe tipus vaate nautimist.
Queenstown
Kuigi Queenstown ise meile väga elevust ei pakkunud, siis Hobartist sinna sõit oli küll väga ilus. Pidevalt vahelduv, võimas loodus ja lummavad vaated. Vahepeal isegi pani kahtlema, et kas oleme ikka veel Tasmaanias või oleme vahepeal Uus-Meremaale jõudnud. Ei ütleks, et Queenstown peaks olema kindel osa Tasmaania ringreisist, aga kui aega on, siis on see sõit täitsa seda väärt.
Siidritehased
Lisaks veinile võib leida Tasmaaniast üle kümne kohaliku siidri tootja ja meie olime nende suured fännid. Külastasime ja maitsesime päris mitut. Enim meeldisid Pagan Cider, Red Brick Road ja Spreyton Cider Company. Spreytonil oli väga kihvt ja hubane siidritehas, kus oli ka ala degusteerimiseks. Red Brick Road on väga omapärane siidritehas. Väga armas omanik. Seal valmistakse ka lisaks siidrile džinni, mis meile tavaliselt väga huvi ei paku, aga nende oma oli tõesti väga hea. Hobarti ümbruses on ka päris mitu siidritehast, aga seal me kahjuks ei jõudnud kusagile kohapeale minna.
See oli üks nendest kohtadest, mis meil oli juba ammu kirja pandud, et tahaks ära käia. Erki on suur sauna fänn ja mina olen ka Austraalias olles õppinud seda kodust luksust nautima. Tegu on siis korraliku soome saunaga, mis on ehitatud järve peal asuvale platoole. Järvepoolses seinas on suur klaasist aken ja ilus vaade. Saun ise läks küllaltki soojaks, umbes 90-95kraadi. Mitte päris nii kuum kui Eestis, aga parem kui mitte midagi. Otse saunast välja astudes sai hüppata järve, mis meie üllatuseks oli ootamatult soe. Me arvasime, et naudime sellest kogemusest kõige rohkem sauna, aga tegelikult oli järves ujumine see parim osa. Suurim miinus kogu kogemuse juures oli hind, mis oli üpris krõbe (45audi inimese kohta ühetunnise seanssi eest). Samas me jäime selle tunniga nii rahule, et kaalusime isegi teist korda tagasi minna.
Olime alguses väga skeptilised pingviini tuuri suhtes ja tegelikult kui lõpuks minekuks läks siis peaaegu läksin ma üksinda, sest Erki ei olnud nii huvitatud. Viimasel hetkel otsustas Erki ka ikka liituda ja saime talle kohapealt pileti juurde ostetud. Koht ise on väga ilus ning kuna tuur hakkab päikeseloojangul, siis saab seda kõike seal nautida. Alguses hirmutas kui palju inimese tuuri jaoks muruplatsil kogunes. Oli ka paar väga energilist last. Õnneks jagati meid kahte gruppi, lapsed ja vanemad ühes ning täiskasvanud teises. See tuli väga positiivse üllatusena ning tegi kogu kogemuse palju nauditavamaks. Meie grupp liikus otse randa ja ootasime pingviine liiva peal. Teine grupp oli meist umbes 50-100m kaugusel vaateplatool. Umbes 15 minuti jooksul hüppasid esimesed pingviinid veest välja ning hakkasid oma rutiinset õlitamist tegema. Olime neile väga lähedal, vaid 5-10meetrit. Kokku oli rannas üle saja pingviini (piirkonnas peaks elama 3000-5000 pingviini, aga nad ei käi iga õhtu maismaal). Kui rannarutiin vaadatud sai siis liikusime edasi põõsaste vahele ning pingviinid tulid mõne minuti pärast meile sinna järgi. Kõndisid meist vähem kui meetri kauguselt mööda. Hiljem jalutasime veel põõsaste vahel ringi ja nägime beebipingviine, kes kogemata mulle ja Erkile otsa koperdasid. Pingviinide puutumine/katsumine omal tahtel on tegelikult rangelt keelatud ja suure trahviga karistatav, nii et see oli midagi väga erilist. Jäime selle vinge tuuriga väga-väga rahule, ei osanud üldse midagi sellist oodata.
Cradle Mountain Circuit (Cradle Mountain – St. Clare Lake National Park)
Vaieldamatult Tasmaania kuulsaim matk. Sellest kohast ei saa üle ega ümber. Uskumatult ilus rahvuspark. Meie tegime matka veidi vastupidi kui see tegelikult rahvuspargi poolt soovitatud on, mis andis meile võimaluse 75% ajast omaette jalutada ning vaateid nautida. Cove Lake’i juurest mäe otsa matkamine oli ikka korralik ettevõtmine, ähkisime ja puhkisime ikka iga paarikümne sammu tagant, aga õnneks alati kui ümber pöörasime siis avanes uus ilus vaade, mis andis jõudu edasi minemiseks. Cradle jalamile jõudes hakkas päris mägironimine pihta (pildigaleriist leiad ka ühe pildi väga kivisest matkarajast, 2. pilt), tippu jõudmiseks pidi paar päris keerulist kohta läbima ja tervet keha kasutama. Ei midagi kontimurdvat samas. Kui päris Cradle tippu ronida ei jõua, siis kindlasti juba järve ümber jalutada ja mäe jalamile matkata on omaette saavutus ning vaated on imelised. Matkarajal kohtad suure tõenäosusega ka wombateid. Meie jõudsime tagasi parklasse umbes nelja ajal õhtul ning siis oli see wombateid täis. Nägime vähemalt kümmet suurt tegelast ringi vudimas ja õhtusööki nautimas.
Kuigi me nägime ja tegime Tasmaanias väga palju siis siiski jäi nii mõndagi tegemat. Üks suur piirkond, mis meil nägemata jäi, on Bruny Islandi. Piltide ja juutude järgi püünib see koht kindlasti Tasmaania erilisema koha tiitlile. Meil lihtsalt ei jätkunud ilma ja aega. Natuke on kahju, kuid samas kõik ülejäänu sai tehtud.
Tasmaania on kindlasti üks meie lemmikumaid osariike, kus me reisinud oleme. Väga kompaktne kui mitmekülgne. Kõige kodusem.