Tasmaaniasse minekust olime unistanud juba pikalt, kuid sinna jõudsime alles oma viiendal aastal Austraalias. Kuigi me jõudsime seal teha ka palju muud lisaks töötamisele, siis selle postituse pühendan ma peamiselt veinitehase tööle ja elule. Meeldejäävamatest kohtadest Tasmaanias tuleb täitsa eraldiseisev postitus. Tasmaania on kindlasti meie üks lemmikumaid elukohtasid. Väga kodune ning ilus. Soovitaks igal ühel seal mingi võimalusel hetk ära käia.
Kõige parem aeg Tasmaanias reisimiseks on suvi ja kevad, mis langeb hooajatöödest kokku täpselt viljakoristuse ja veinikaga. Kaks väga tulusat hooaega, millest on raske lahti öelda, et Tasmaaniat avastama minna. Kaalusime juba 2020. aastal, et võib-olla pärast maismaa viljakoristust jätkata hooaega Tasmaanias, aga tol korral otsustasime ikkagi Mudgeesse veinikasse minna. See aasta saime samuti pakkumise Tasmaaniasse viljakoristuseks, kuid ütlesime sellele ära. Aga siis umbes novembris mõtlesime, et teeks äkki hoopis veinihooaja Tasmaanias. Ma tean küll, et eelmine aasta kirjutasime, et meil on veinikatest kõrini. Mingis mõttes oligi/ongi, kuid veinikas oli ainuke töö, mida me olime valmis Tasmaanias tegema selleks, et seal pikemalt olemist finantseerida.
Kumbki meist ei teadnud Tasmaania veinipiirkondadest ega veinikatest suurt midagi. Olime ainult nii palju kuulnud, et tööd võib olla keeruline leida, sest veinikad on väikesed ja abilisi palgatakse väga vähe. Peale tööportaalide ja kodulehtede läbikammimist jäid sõelale umbes viis-kuus veinikat, kellega ühendust võtsime, lootuses tööpakkumine saada. Meie suureks üllatuseks saime peaaegu kõigilt positiivsed vastused. Ilmselt rääkis meie kasuks kolmeaastane kogemus veinitegemises. Lõpuks jäi sõelale kaks varianti, mille vahel me ei osanud kuidagi valida. Mõlemad pakkumised olid sarnased ja nad isegi asuvad üksteisest kiviviske kaugusel. Vaatasime siis, kust poolt tuul puhub, ja otsustasime, et läheme Bay of Fires nimelisse veinitehasesse. Hiljem, juba töötades, kuulsime jutte teisest veinikast ja saime kindlustunde, et tegime väga õige otsuse.
Töökoht paigas, oli aeg reisi planeerima hakata. Viljakoristusega saime seekord ühele poole 10. jaanuariks ja selleks hetkeks oli juba teada, et veinikas algab töö veebruari lõpus, mis andis meile umbes poolteist kuud reisimiseks. Jaanuari veetsime veel maismaal, avastasime NSW lõunarannikut, ronisime Austraalia kõrgeima mäe Mt Kosziucko otsa ning imetlesime Victoria ilusaid randasid Wilsons Promontory rahvuspargis (sellest kõigest on ilus pildiseeria meie instagrami @wondersellid_instas storys). Esimese veebruari hommikul veeresime 11-ks tunniks Spirit of Tasmania nime kandvale praamile ning veetsime järgmised kakskümmend päeva Tasmaaniale ringi peale tehes.
Tasmaania on ikka üks imeline osariik. Nii palju ilusat ning varieeruvat loodust küllaltki väikese ala peal. Meil ei olnud peaaegu mitte ühtegi igavat päeva. Iga päev jäi tee peale midagi, mis pani suu ammuli vahtima. Kakskümmend päeva Tasmaanias on piisav, et igale poole jõuda kuid mitte piisav, et igal pool head ilma nautida. Viimasel nädalal sadas meil peaaegu iga päev vihma ja nii mõningad matkad jäid tegemata. Samas jäime oma mõnusa ringreisiga väga rahule ja peale poolteist kuud pidevat sõitmist ning avastamist ootasime väga natukeseks ajaks jälle paikseks jäämist.
Uueks elukohaks sai meil väike rannaasula nimega Low Head (naljaga pooleks hüüdnimi Blow Head, sest seal on pidevalt väga tuuline). See väike küla on populaarne oma ajaloolise tähtsusega sunnitööliste poolt ehitatud asula poolest. Meid erutas aga piirkonnas elav 3000-5000 pealine pingviinide koloonia. Veinikas rentis hooajalistele töötajatele kaks maja, mille eest me igaüks maksime. Teine maja oli meist 45min kaugusel. Meie majas oli kolm magamistuba, kaks vannituba pluss üks eraldi tualett, avatud köök ja elutuba pluss lounge. Maja asus otse rannas, välisuksest veeni oli vaid 30 sammu. Kahjuks rand oli ilus ja ujumiskõlblik ainult tõusu ajal. Samas kui vesi oli kõrge, siis rand oli ikka väga ilus. Maja taga oli meil ka kuuma veega avar välidušš (lemmik osa selle maja juures). Väga mõnus oli peale meres ujumist kuuma dušši all joosta.
Maja jagasime kahe Argentiina poisi ja ühe Brasiilia tüdrukuga. Ka ülejäänud hooajatöölised olid lõuna-ameeriklased ja me tundsime end seetõttu üsna üksikutena. Mitte, et teised poleks meid tegevustesse kaasanud, aga lihtsalt me ei leidnud nendega alati ühist keelt. Võib-olla oleks me nendega paremini läbi saanud kui me poleks elanud ja töötanud iga päev koos. Nad olid toredad inimesed, lihtsalt meist väga erinevate käitumismustritega.
Töö veinikas algas väga aeglaselt. Esimesel kuul töötasime 40 tundi nädalas ja valmistasime veinikat hooajaks ette. Tööülesanded hõlmasid tünnide, marjakastide, põrandate, presside läikima löömist. Esimesel nädalal tegime ka natuke tööd viinamarjaistanduses, kus hõrendasime vääte, sest liiga palju marju oli kobaras koos, mis piiras õhu liikumist, mis omakorda tegi viinamarjad erinevate haiguste vastu haavatamateks. Kuigi see oli üsna füüsiline töö, siis mina täitsa nautisin. Panin kõrvaklapid pähe ja kuulasin podcaste. Tuju tegi ainult kurvaks kui kõik ülejäänud looderdasid ja maas istusid.
Märtsi teisel nädal korjasid argentiinlased küla pealt koroona ülesse, mis tähendas, et terve meie maja läks isolatsiooni. Majakaaslased olid väga õnnelikud, sest nad said valitsuselt peaaegu sama suure toetuse kui tol hetkel veinikast palka sisse tuli, pluss meil oli ideaalne asukoht isolatsiooniks. Sai käia ujumas ja õues. Meie jaoks olukord nirum, sest me olime ainukesed majas, kes said negatiivse tulemuse koroona testile. Majakaaslased aga kasutasid tervet maja nii, et me olime sunnitud oma toas istuma. Õnneks saime oma raha asjad ümber organiseeritud ning saime ka taotleda isolatsioonitoetust valitsuselt, mis oli AU$750 nädala kohta. Tore oli, et saime käia kohalikul väljakul tennist mängimas ning jooksmas. Muidugi kasutasime ka igat võimalust ilusa ilmaga ujumas käia.
Isolatsiooni neljandal päeval hakkas Erki sümptomeid tundma ning viiendal päeval sai ka tema positiivse testi tulemuse. Mina olin ikka veel negatiivne nii, et sain isolatisoonist välja, et teha uueks isolatsiooni nädalaks kiire toidupoe ring. Kuna majakaaslased olid oma isolatsiooni positiivsete juhtumitena läbinud, siis said nemad tagasi tööle minna. Ma sain tervelt pool päeva isolatsioonist väljas olla ja siis sain ka mina positiivse testi tulemuse. Taotlesime mõlemad endale uuesti toetuse valitsuselt ning istusime veel nädala kodus. Enesetunne oli esimestel päevadel ikka väga kehva, neelata oli võimatu, kurk oli lihtsalt nii-nii turses. Köha oli ka tugev, aga see ei häirinud nii palju kui turses kurk. Vähemalt oli meil nüüd võimalus tervet maja kasutada. Paranesime üsna kiiresti ning isolatsiooni lõppedes oli enesetunne juba täitsa hea.
Kui isolatsioonist välja saime, oli lõpuks hooaeg ka kohal ning marjad hakkasid veinikasse sisse tulema. Peaaegu terve Tasmaania idaranniku valge lauaveini marja kvaliteet oli allapoole arvestust (peapõhjuseks liiga palju vihma viinamarjade küpsemise perioodil), mistõttu me tegime esimesed kuu aega ainult vahuveini ja kuu lõpus saime paar lauaveini ka ikka õnneks teha (Chardonnay ja Pinot Gris). Mingil põhjusel aga meie veinikas vahuveini käärimise protsessi kohapeal ei teinud. Kõik mahl, mis me pressisime, läks tsisternautoga praami peale ning vahuvein tehti valmis Lõuna-Austraalias emafirma veinikas. Meie jaoks tähendas see vähem tegevust. Enamus öödel (töötasime öövahetuses) polnud meil peale presside täitmise ja siis pärast tühjendamise, mitte midagi teha. Koju meid aga ei saadetud, lihtsalt jutustasime ja pesime põrandaid. Väga raske oli ennast tööle sundida, sest peaaegu koguaeg oli igav ja koguaeg sai märjaks, mis oli külmal ööl väga ebamugav (vahepeal langes temperatuur ka alla 0).
Erinevalt eelnevatest veinikatest, kus me oleme töötanud, ei purustatud siin veinikas valgeid marjasid kordagi. Kõik marjad läksid tervete kobaratega otse pressi ja seda nimetati whole punch pressimiseks. Selle viisi eeliseks on selgem mahl ning lühem mahla kokkupuude marjanahkadega, mis vähendab mahlas kaaliumi kontsentratsiooni, mis omakorda teeb veini mahlasemaks ning kergemaks. Töö poole pealt on selle viisi eeliseks ka vähemate masininate kasutamine ning seeläbi ka vähem puhastamist. Ka punaste marjadega kasutasime veidi whole punch fermenteerimist. Enamasti kui täitsime fermenti (eesti keeles ka käärimismahuti, sellest leiad alt poolt galeriist ka pildi), siis esimesed paar marjakasti läks otse fermenti ning teised läbisid enne de-stemmeri ehk marjakobarate varretustamise masina. Punaste marjade fermenteerimine vartega lisab veinile parkained ehk tanniine (inglise k. tannic), mis teeb veini tummisemaks. Üks suur erinevus eelnevatest veinikatest oli ka näiteks see, et me tegime väga minimaalselt lisandeid, mis oli positiivne üllatus. Peamine lisand, mis me tegime oli väävli lisamine pressitud mahlale. Vääveloksiidi lisamine staibiliseerib mahla/veini maitse ning aroomi.
Tööülesannetest ka natukene. Üks peamiseid ülesandeid oli marjakastide pesemine peale seda, kui need pressi tühjaks olid kallatud. See oli väga füüsiline ning märg töö. Üks kast kaalub umbes 45-62kg ja neid pidi pesemiseks küllili lükkama. Tagumik ja käed said korralikult koormust. Kui marjakastide pesemine oli kõige tüütum töö, siis lemmikülesanne oli meie jaoks punaste fermentidega töötamine. Peamiselt sellepärast, et kõik punased fermentid asusid siseruumides ning töö oli füüsiliselt üsna kerge, kuid tegevust oli palju. Tegevuste hulka kuulusid ülesanded nagu ülepumpamine (inglise k pump over), hapniku lisamine, temperatuuri mõõtmine, pärmi lisamine, kuiva marjakihi mahla sisse lükkamine ja palju muud. Kui mahl käärimismahutis käärima hakkab siis sellega samal ajal toimub ka matseratsioon, mille käigus ekstraheeruvad punased värvained, tanniinid ning aroomained virde, mis annab punasele veinile tema värvi ja maitse (virre – käärima hakkav vein või õlu). Käärimisel eralduv süsihappegaas tõstab fermentis olevad marjakestad ning varred pinnale, mis hakkavad suhteliselt kiirelt kuivama. Lisaks kuivamisele piirab see kiht ka hapniku ligipääsu käärivale mahla, mis omakorda aeglustab käärimist. Selleks, et käärimise protsess õiges tempos liikuda saaks ning marjakiht hallitama ei läheks, tulebki iga natukese aja tagant (enamasti kaks korda vahetuse jooksul ehk neli korda ööpäevas) teha neid erinevaid ülesandeid.
Kuigi meile sattus üsna kesine hooaeg, siis tegelikult jäime selle veinikaga väga rahule. Julgeks isegi öelda, et see oli meie lemmik veinikas Austraalias. See kogemus tõstis jälle meie arvamust veinikatest ning kaalume isegi veel ühe hooaja teha. Suhtumine veinikas oli väga chill ning meeskond tilluke. Oleks vaid seltskond olnud parem. Palk oli meie terve senise Austraalia tööpõlve kõrgeim (öövahetusel keskmiselt umbes $47), mis tuli suure üllatusena kuna eeldasime midagi $30 kandis. Vahetused vastavalt töökoormusele 8h-12h pikad. Enamasti me lahkusime omal tahtel varem, sest meil oli nii igav ja Erki tahtis passimise asemele linna trenni minna. Kunagi ei saadetud kedagi vastu tahtmist varem koju, lahkuti kõik koos siis kui asjad tehtud olid. Kuna täiskohaga töötajaid on neil vaid käputäis, siis saime töötada ka pühade ajal, mil palk on lausa $75 tunnis. Ja neid pühasid oli ikka päris mitu.
Meie veinikas kuulub Accolaide Wines`i gruppi ja neid julgeks me nüüd kindlasti soovitada. Neil on päris palju veinikaid üle terve Austraalia ja nad maksavad üllatavalt head palka. Igal veinikal on küll omad palgad ehk need ei ole üle gruppi kõikidel veinikatel samad, aga eeldatavasti siiski kõrged. Kindlasti ei saa enam öelda, et kõige paremat palka maksvad veinikad on ainult Griffithis.
This Post Has One Comment
TEIL ON MEGAÄGE BLOGI!
Otsin endale Austraaliasse tulekus partner in crime’i ja kogun Austraalia aastateks tasutainfot. Teil on NIIIII palju kasulikku informatsiooni – suur aitäh oma kogemuse jagamise ja blogisse pühendatud aja eest! 🙂 Tervitused ja kõike head teisele poole maakera!