Me alustasime oma teekonda esmaspäeval kuskil keskpäeva paiku. Esimeseks sihtpunktiks oli Byron Bay ja sõit sinna kestis kokku peaaegu üheksa tundi. Tegelikult oli plaan väljuda hommikul võimalikult vara kuid esimest korda kogu oma elamist kokku pakkides läks oodatust ikka kõvasti rohkem aega. Lisaks me tahtsime tee peale süüa kaasa teha aga pühapäeval olid poed kinni, seega me pidime hommikul veel poes käima, et toiduaineid osta millest süüa teha. Selleks et mitte päris poole öö pealt Byronisse jõuda, siis me sõitsime peatusteta kuni kütus otsakorrale sai. Kiire tankimine ja põie tühjendamine ning edasi. Byronis oli Erki leidnud meile ühe imelise külalistemaja, mis nägi nii mõnus ja puhas välja. Kuna kohale jõudes olime mõlemad sõidust väga väsinud, siis Byroni avastamine jäi kõik teisipäevaks. Tagant järgi peab tõdema, et võib-olla oleks olnud targem vähemalt kahe päeva peale see sõit jaotada, sest tegelikult jääb teele väga palju toredaid kohti, mida külastada.
Hommikul kell kaheksa läksime juba hommikust sööma ja kell üheksa võtsime ette esimese pikema jalutuskäigu. Meie külalistemaja asus umbes kilomeetri kaugusel rannast, niiet sinna me suuna võtsimegi. Ilm oli üllatavalt ning harjumatult soe ja nii mõnus oli ookeani ääres jalutada, lihtsalt olla seal ja tunda seda tuult. Päeva teises pooles seadsime sammud kuulsa Cape Byroni poole. Olime alles mäe all kui mõnusalt vihma ladistama hakkas, aga otsustasime siiski oma teekonda jätkata. Veits külm oli, sest meil olid lühikesed riided ja polnud midagi sooja peale visata. Austraalia vihmad kestavad sageli paar kuni 10 minutit, niiet väga hullu polnudki. Matkarada viis meid lõpuks Austraalia maismaa kõige idapoolsemasse punkti. Meie külalistemaja võõrustaja mainis hommikul, et esimesi vaalu oldi nähtud just paar nädalat enne meie tulekut ning ka delfiinid on tavaline vaatamisväärsus. Proovisime küll otsida ja päris pikalt vaatasime ookeani peale, kuid märgata ei õnnestunud meil kedagi. Ära nägime kuulsa Byroni valge tuletorni ning väga palju selfipulgaga jalutavaid Aasia turiste. Õhtust otsustasime süüa kahes erinevas kohas. Alustasime ühe pisikese taco-kohvikuga ja lõpetasime maailma parimate falafelitega Lähis-Ida stiilis restoranis. Täiesti uskumatu kui head need olid, ma pole juba ammu midagi nii huvitavat ja maitsvat söönud.
Kolmapäeva hommikul hakkasime jälle kimama. Leidsime kaardilt ühe kose, mille oma esimeseks sihtpunktiks valisime. Tee sinna oli päris mägine, kurviline ja kitsas. Iga kilomeetriga muutus tee aina hullemaks ja hullemaks, aga kohale me jõudsime. Vaade oli huvitav ja nii mõnus oli sügaval looduses olla. Päeva tipphetk oli aga meie järgmine sihtpunkt – Tropical Fruit World. Tegu on ühe suure farmiga, kus kasvatakse üle 500 erineva puuviljasordi ning samal ajal tehakse turistidele puuviljade maitsmist ja ringsõitu läbi farmi, mille jooksul ka tutvustatakse erinevaid puuvilju. Kohe kui kohale jõudsime, suundusime esimese asjana puuvilju maitsma. Maitsesime kokku vist kuskil 20 erinevat puuvilja ja maitseid oli väga palju, magusatest hapudeni. Kõikidel puuviljadel olid nii keerulised nimed, et ega palju meelde ei jäänud. Vähemalt tunneb nüüd poes ära kui näeb. Peale seda istusime traktori taga veetavasse kärusse ja alustasime oma ringsõitu. Me arvasime, et kogu trall kestab kokku kuskil 20 min ja siis saame omal jalal veel ringi liikuda, aga kokkuvõttes jõudsime tagasi alguspunkti alles 2,5h hiljem. Sõitsime läbi terve farmi ja tegime peatuse nende pisikeses loomapargis, kus olid paarinädalased vasikad, siidikanad, eeslid, lambad, hobune ja kängurud. Peale seda pandi meid paadi peale ja anti kätte saiaviilud, et saaksime sõidu ajal parte toita. Paadiga viidi meid väikesele saarele, kus sai miniatuurse rongiga sõita. Meie Erkiga jätsime selle vahele, aga kõik teised aasia ja india turistid, ka 60-aastased, lasid selle rongiga mitu tiiru. Meie mängisime samal ajal quoit’i, kossu ja minigolfi. Peale seda jätkasime oma ringsõitu. Viimane peatus oli banaanipuude ja makadaamiapuude all. Saime otse puuotsast korjatud banaane süüa ja makadaamia pähkleid lõhkuda ja nosida. Avastasime, et makadaamia pähklid on imemaitsvad. Kui traktrorisõit läbi sai, oli ka farm külastajatele juba suletud. Vaatasime veel ainult nende poes natuke ringi ja ostsime meekastmes röstitud soojad makadaamiad sõidu peale kaasa. Ostsin endale ka ühe pudeli avokaadoõli, sest see tegi imet mu nahale. Mu nahk pole ammu juba nii pehme olnud.
Pisike ruu on kukrus!
Ööbimiseks oli meil broneeritud Airbnb kaudu väike majake mägedes, vihmametsa sees, vaatega orule. Hütt asus Mount Tamborine’s ja sellist teed pidi, nagu sinna ülesse läks, pole me veel kunagi varem sõitnud. Auto nägi väga palju vaeva, et mäest üldse ülesse jõuda. Kohale jõudsime kottpimedas, niiet meil läks üsna kaua aega, et õige sissesõit ülesse leida. Helistasin siis meie majutajale, et me ei tea, kas me oleme õiges kohas, aga peaksime vist kohal olema. Majutaja oli aga kuupäevad sassi ajanud ja arvestanud, et me tuleme alles järgmisel päeval. Õnneks oli hütt korras, niiet voodikoht oli meil siiski olemas. Lisaks sellele, et kuupäev sassi läks, oli neil samal päeval veepump katki läinud, niiet tervel kinnistul ei olnud vett. Proua vabandas ette ja taha, tõi meile isegi veini, kuid samas meil ei olnud millestki puudust ja me olime väga õnnelikud juba selle üle, et koht nii ilus oli. Käisime õhtul veel väljas söömas ühes India restoranis, mida ta meile soovitas, ja me jäime sellega väga rahule.
klaasist seintega WC ja duširuum
Hommikul ärkasime linnulaulu peale ja vaade vihmametsa oli lihtsalt võrratu. Neljapäeva veetsime Mount Tamborine linna avastades. Kuna oli vihmane, siis alustasime Glow Wormsi (helendavate usside) koobastega. Nimelt on olemas pisikesed ussid, kes elavad ainult vihmametsades. Selleks, et toitu kätte saada, ehitavad nad enda ümber ämblikuvõrgu sarnase püünise ja panevad oma keha helendama, et putukaid võrku meelitada. Minu arust väga geniaalne. Koht, kus me käisime, on nö helendavate usside paradiis, kus on tehtud kõik, et nad saaksid rahulikult elada. Glow Wormsid elavad ainult Uus-Meremaal ja Austraalia vihmametsades, aga metsade lageraidega on varastatud neilt elukohad. Selle koha eesmärgiks ongi usside populatsiooni jälle suurendada ja proovida taastada mingil määral nende elupaiku. Peale harivat koopaskäiku astusime sisse kõrvalolevasse veinikeldrisse, kus proovisime erinevaid veine. Maitsmine lõppes sellega, et lahkusime sealt ühe veini, ühe shampuse ja ühe likööriga. Pärastlõunal jalutasime veel linna peal ringi ja vaatasime sisse erinevatesse käsitöö- ja kunstipoodidesse ning galeriidesse. Vihm jäi ka siis järele niiet me jõudsime ära teha ka ühe natuke pikema jalutuskäigu vihmametsas. Matkaraja kirjelduses oli lubatud suurt koske, kuid kohale jõudes vaatas meile otsa vaid üks pisike veenirin, mis alla tilkus. Päeva lõpetuseks imetlesime mäenõlval päikeseloojangut veini ja snäkkide saatel.
Reedel oli aeg tagasi ranniku poole sõita, aga enne seda käisime veel ühe teise mäe otsas asuvas vihmametsas. Seekord siis Springbrooki rahvuspargis Twins Fallsi matkarajal. Terve tee sinna sõites säras taevas päike ja viis minutit enne kohale jõudmist hakkas mõnusalt padukat sadama. Algul kahtlesime pikalt, kas minna või mitte, aga otsustasime siiski mineku kasuks. Mulle väga meeldis see matk. Valida oli kolme erineva raja vahel: 2,1km, 4km või 17km. Oleks väga tahtnud teha seda kõige pikemat, aga meil ei olnud piisavalt aega ega mõnusat ilma, niiet me tegime kõige lühema matka, et peamine siiski ära näha. Peale matkamist seadsime sihi Gold Coasti poole, kus pidime kokku saama Sarah’ga (minu sugulane). Olime teinud plaani minna ühele etendusele ja siis peale seda sõita nädalavahetuseks Noosasse tema vanaema (ja minu vanavanaisa õepoja naise 😀 ) suvekorterisse. Etendus rääkis kolmest aborigeenist vennast, nende elust ja raskustest ning antud lugu põhines tõestisündinud lugudel. Etendus oli suhteliselt keeruline, aga samas huvitav, kuid meie arust jäi veidi puudu näitlejate oskustest ja lavalisest poolest. Huvitav oli see, et näitlejateks oli nende kolme venna järeltulijad. Peale etendust saime korraliku õhtusöögi. Saime maitsta krokodilli- ja känguruliha.
Noosa on kuulus kuurortlinn Austraalias. Paljud kuulsad teletähed ja muud tähtsad isikud armastavad oma puhkust just selles linnas veeta, kuid seal pole midagi imestada. Noosa on tõeliselt imeline oma looduse ja olemuse poolest. Laupäeva hommikut alustasime jalutuskäiguga Noosa rahvuspargis. Teel oli väga palju inimesi ja vees veel rohkem surfareid. Juba hommikul varakult oli autoparkla paksult autosid täis. Tegime päris pika matka mööda rannikut ja kõige kaugemas tipus, kus tavaliselt selge ilmaga kilpkonnasid ujumas märkab, nägime me hoopis metsikuid delfiine kaugel ookeanis. See oli päris eriline hetk minu jaoks, ma olen nii pikalt tahtnud neid niimoodi vabalt ujumas näha, aga pole kunagi varem näinud. Peale hommikust trenni läksime kohvikusse hommikust sööma. Keskpäeval jäi Sarah korterisse õppima ja meie läksime Noosa tänavaid ja randasid uudistama ning nautima. Hastings Road on tuntud oma pisikeste disaini ja käsitöö poodide poolest ja tõesti seal oli nii palju huvitavaid asju. Aga kuna meie siht oli paari päeva pärast sügavale sisemaale tolmusesse farmi sõita, siis ei näinud me pisiasjade soetamisel mõtet. Rannas oli nii mõnusalt soe ja me veetsime vist oma kaks tundi lihtsalt jalgupidi vees jalutades. Ma eeldasin, et vesi on palju külmem, aga tegelikult oli väga mõnus.
Päikeseloojangul läksime Sarah’ga koos jälle tagasi rahvusparki, et ujuma minna. Imelik mõelda küll, et käes on talv ja me lähme ookeani ujuma. Enamasti olen ma alati olnud külmavares ja ei taha kuidagi vette sisse minna, kui see piisavalt soe ei ole.. ehk siis peaaegu iga kord Eestis. Aga seekord olin ma esimene vees. Nii mõnus oli lainetes lennata ja lihtsalt tunda rõõmu viimastest päevadest ookeani ääres. Ka pühapäeva veetsime rannas ja niimoodi meie lühike puhkus lõpule jõudiski. Pühapäeva õhtul sõitsime tagasi Gold Coasti ja esmaspäeva varahommikul startisime St George’i poole, kus meie uus elukoht meid juba ootas. Esimestest muljetest ja töödest saab lugeda juba (loodetavasti) lähiajal ilmuvast postitusest.
Ja niimoodi me jõudsimegi nädalaga Sydneyst St George’i. Oma autoga sõitsime maha üle 1800 km, kuid sellele tuleb veel lisada Noosas käimiseks sõidetud 500 kilomeetrit, mida läbisime Sarah autoga. Meie jäime oma väikese tripiga väga rahule. Iga päev avastasime ja nägime midagi uut ja huvitavat ning samas saime ka mõnusalt nautida Austraalias olemist. Noosa on kindlasti koht, kuhu tahame võimalusel tagasi minna. Nüüd aga sukeldume farmiellu!
This Post Has One Comment
Pingback: Noosa – Austraalia idaranniku pärl – Wondersellid