Teravili, tolm ja klaasikillud

Head uut aastat! Käes on juba 2019. aasta ja me ei olegi veel kirjutanud sellest, et mida me 2018. aastal viimase kolme kuuga korda saatsime. Seda viga peab parandama!

Nagu juba eelmises postituses öeldud sai, siis oktoobri alguses sõitsime Sydneyst Lõuna-Austraaliasse teraviljahooajaks, et seal ühes viljahoidlas töötada. Enne sinna minekut oli meil ainult väga üldine arusaam sellest, mida me seal õigupoolest tegema hakkame. Mingit pabistamist sellega seoses siiski ei olnud, sest teadsime, et see on hea töökoht sõltumata sellest, mida me seal tegema peame. Iseasi kui palju töötunde seal saab, sest 2018 on olnud ilma koha pealt (kuum ja vähe vihma) väga kehv aasta ja seetõttu ei pruugi olla väga palju vilja, mida terminalisse vastu võtta.

Meie töökohaks sai Ardrossani linnas asuv viljahoidla/viljasalv/vilja vastuvõtupunkt (heal lapsel mitu nime). See terminal kuulub rahvusvahelisele Kanada ettevõttele, kellel on Austraalias sadakond viljahoidlat. Ardrossan asub Yorke’i poolsaare idakaldal, Adelaide’ist (Lõuna-Austraalia osariigi pealinn) teisel pool lahte. Yorke’i poolsaar on oma kujult sarnane Itaaliaga, selline saapakujuline. Yorke ja seda ümbritsevad alad on Austraalia ühed viljakaimad. Nendel aladel kasvatatakse lõviosa Austraalia tera- ja kaunviljadest. Tööle kandideerides puudus meil eelistus terminali osas, kus tahaksime töötada, seega valisime juhuslikult midagi. Ja hiljem tuli välja, et väga hästi valisime. Nimelt, Ardrossan kuulub viie enim vilja vastu võtva terminali hulka Austraalias. Rohkem vilja tähendab rohkem tööd.

Kuna Ardrossan on väga väike koht, siis meil ei õnnestunud sealt endale elamist leida. Koduks sai meile 20km lääne pool asuv Maitland. Üürisime ühte tuba kolmetoalises majas, kus omanik ise ka sees elas. Peale paari nädalat saime aru, et see variant meie jaoks ikka ei toimi ja hakkasime muid variante uurima. Lõpuks saime elamise ikkagi Ardrossanisse, ühetoalisesse cabinisse.

Me alustasime tööd 9. oktoobril. Esimese asjana oli meil viiepäevane kvaliteedikontrolli koolitus. Selle käigus õpetati selgeks erinevad viljad, neil esinevad defektid ja neid ohustavad kahjurid. Teooriat omandasime loengus ja teadmisi rakendasime praktikumis. Alguses tundus see veidi keeruline, sest korraga pidi ära õppima väga palju uusi termineid ja sõnu. Keeruline on õppida näiteks erinevate umbrohtude ja parasiitide nimetusi, kui ei tea isegi nende eestikeelseid tähendusi. Aga tegelikult polnud hullu midagi ja sai kõik asjad päris kiiresti selgeks.

Teraviljahooaeg Austraalias algab oktoobris-novembris ja lõpeb detsembris-jaanuaris. Üsna lühike ja intensiivne. Tööpäevad võivad vahel venida isegi 14 tunni pikkuseks. Protsess näeb laias laastus välja selline, et talumehed kasvatavad vilja ja kui vili valmis on, koristavad selle ära. Siis toovad nad vilja meie juurde (viljahoidlasse), kus seda hoiustatakse üldiselt paarist nädalast kuni kümne kuuni. Siin on talumehel peamiselt kaks valikut. Esiteks võib ta vilja nö. hoiustada ja siis hiljem aasta jooksul selle uuesti välja võtta ja ise selle müügiga tegeleda. Teiseks võib ta valida „raha pihku“ variandi ehk toob vilja meile ja me ostame temalt selle vilja ära ning tegeleme selle edasimüügiga ise. Üldiselt valivad farmerid esimese variandi.

Miks on üldse vaja viljahoidlat, miks ei võiks talumees lihtsalt vilja endale aida alla koguda ja siis seda müüa? Vilja hoiustamiseks on vaja väga suuri ja kalleid hoidlaid, mida talumeestel pole mõtet endale püsti panna. Meie terminalis on 150 betoonist torni, mis on 30 meetrit kõrged. Kokku mahub sinna umbes 350 000 tonni vilja. Kui üks veok toob keskmiselt 30 tonni ühe korraga, siis see on rohkem kui 11600 veoauto koormat! Lisaks on vilja kvaliteedile väga ranged nõuded ja talumees ise ei saakski oma vilja kvaliteeti määrata (ja seetõttu seda parima hinnaga müüa).

Vilja hakkas massiliselt sisse tulema alles novembri esimesel nädalal. Senikaua oli terminal rahulik, tööpäevad 6-8 tundi. Hästi palju oli passimist, eriti Miinal. Tema sai kvaliteedikontrollis olla või autokaalu opereerida. Erki sai natuke rohkem teha füüsilist tööd, aga vahel tuli ka passimist ette. Enamasti oli tööks seadmete hooldamine ja ettevalmistamine tulevateks nädalateks. Aga eriti maasikas tööots oli Erkil laevade laadimine. Meie terminal on üks kolmest, kus toimub ka kaubalaevade laadimine. Laaditakse aga hoopis meresoola ja dolomiiti (mõlemat toodetakse/kaevandatakse vahetus läheduses), mitte teravilja. See on hea tööots, sest laevade laadimine toimub kahes vahetuses 24 tundi päevas. Ja kui kõik toimib nii nagu toimima peaks, siis enamus 12-tunnisest vahetusest möödub passides. Enamasti on laevade laadimine nädalavahetusel, kui on topelttöötasu.

Kui novembri alguses hakkas vilja aknast ja uksest sisse voolama, siis Miina ülesandeks sai kvaliteedikontroll. Peamiselt võtsime vastu nisu, otra, läätsesid ja ubasid. Nisul ja odral näiteks on kümmekond erinevat grade’i (ingl k tase), mida nad võivad saavutada. Kui vili oli oma taseme kätte saanud ja kaalu pealt läbi käinud, siis suundus see edasi Erki juurde, kes vilja õigesse kohta pani. Igat sorti ja taset hoiustatakse eraldi partition’ites (ingl k jaotus), nendes 30 meetri kõrgustes tornides ehk cell’ides. Kui kaks erinevat sorti või taset kokku panna, võib kahju küündida sadadesse tuhandetesse dollaritesse.

Sulle vist vaikselt käib juba pinda see ’vilja’ korrutamine. Vilja, vilja, vilja! Räägime midagi muud põnevat siis. Jaanuaris 2019 algab veinihooaeg. Inglise keeles öeldakse vintage. Juba enne Austraaliasse tulekut me teadsime, et tahame veinitehases töötada, aga jäime eelmine aasta hiljaks kandideerimisega (kandideerimine oli läbi selleks ajaks kui me siia jõudsime ja me ei teadnud, et võiks Eestis juba ära kandideerida). See aasta kandideerisime kohe kui septembris kuulutused üles tulid ja saime oktoobris ka vastused. Silmasime peamiselt kahte regiooni: Riverina ehk Griffith (New South Wales) ja Barossa Valley (Lõuna-Austraalia).

Novembri alguses läksime siis Griffithisse tööintervjuule Casella veinitehasesse, sest nemad teevad ainult näost-näkku intervjuusid. See tähendas meie jaoks ca 900km sõitu ühte pidi ja siis 900km sama teed tagasi. „Parem oleks, et me selle töö saame ka siis, kui me üle 300 dollari kütuse alla paneme pluss töölt päeva vabaks võtsime“. Intervjuu läks meil hästi, lisaks tehti ka kehaliste võimete test, narkotest, mõõdeti vererõhku jms. Huvitav oli ka see, et kõik kandideerijad (neid oli seal tol hetkel mitukümmend) pidid kõik töölevõtu ankeedid ära täitma, aga tegelt paljud neist ei pruugi üldse saadagi seda tööd. Loogiline oleks ainult valituks osutunutel lasta need täita.

Peale poekülastusi hakkasime tagasi oma Ardrossani poole sõitma. Paar tundi läks kõik kenasti, aga siis naeratas meile ebaõnn. Ühel pikal igaval sirgel teel hajus Miina tähelepanu ja ta kaotas auto üle kontrolli. Selle tulemusena rullus auto kaks ja pool korda üle katuse ehk jäi lõpuks seisma katuse peal. Erki õnnetuses kannatada ei saanud, aga Miinal tuli üks õlg liigesest välja ja ta lõi pea ära. Õnneks saime mõlemad omal jõul autost välja roomatud. Erki peatas esimese mööduva auto, kes meid abistasid ja Miinat rahustasid, kes selleks hetkeks suurtes valudes oli. Järgmisena jäi seisma veoauto, kes hädaabi kutsus. Peale teda jäi seisma noorpaar, kellest mõlemad olid parameedikud. Nad olid tol hetkel lihtsalt puhkusel. Nendest oli väga palju abi, sest nemad hoolitsesid Miina eest järgnevad 15-20 minutit kiirabi saabumiseni.

Kokkuvõttes jäi abivalmis inimesi veelgi rohkem seisma, aga paljudel polnud enam midagi juurde pakkuda. Miina toimetati lõpuks lähimasse haiglasse, kus tal õlg tagasi paika pandi. Erki tegeles õnnetuspaigas autost välja lendanud asjade kokku korjamisega ja sai sündmusele reageerinud patrulliga Miina juurde haiglasse sõita. Kuna tegemist oli väikese haiglaga, siis sealt suunati Miina tunni kaugusel asuvasse haiglasse, kus on võimalik ka uuringuid teha. Tol hetkel ei olnud üldse teada, mis saama hakkab. Me ei teadnud kui tõsine olukord on, me ei teadnud kui kauaks me sinna jääme. Järgmises haiglas vaadati siis Miina üle ja võeti haiglaravile. Erki magas esimese öö haiglas ja peale seda läks motelli. Kokku veetis Miina Swan Hilli haiglas kolm ööd, iga päev pikendati viibimist, sest taheti täiendavaid uuringuid teha veendumaks, et kõik korras on. Üks positiivne noot oli see, kui peale esimest ööd haiglas helistati Casellast ja pakuti meile töökohta. Vähemalt ei olnud see kõik ilma asjata.

Samal ajal kui Miina haiglas taastus, üritas Erki välja mõelda, kuidas 700km kaugusele Ardrossanisse tagasi saada. Samuti oli vaja otsustada autoromu saatus, tegeleda kindlustusega ja suhelda lähedastega ning ülemusega. Erkil õnnestus leida sobiv uus auto Canberrast, mis tähendas, et ta pidi sõitma 4 tundi rongiga Melbourne’i, sealt lendama Canberrasse ja siis sõitma veel 1200km tagasi Miina juurde. Peale seda veetsime ühe öö veel Swan Hillis ja hommikul alustasime teekonda tagasi Ardrossanisse. Erki läks juba järgmisel päeval tööle, Miina ühe päeva puhkas, teisel käis Adelaide’is haiglas ja kolmandal päeval oli juba tagasi tööl.  Tänaseks päevaks on kõik väga hästi taastunud ja Miina käed liiguvad peaaegu sama hästi kui enne.

Mõned jutud veel Ardrossanist. Sellel poolsaarel on üks populaarsemaid tegevusi krabipüük. Seal pesitseb blue swimmer crab. Ka meil õnnestus koos töökaaslastega üks kord neid püüdmas käia. Viie peale püüdsime vist ca 40 krabi. Pärast viskasime nad kohe keeduvette ja sõime ära. See oli vahva kogemus, aga väga palju vaeva väga väikese koguse toidu nimel. Erki mängis jälle korvpalli. Seekord liitus ta Ardrossani korvpallimeeskonnaga ja mängis Yorke’i poolsaare korvpalliliigas mõned mängud. Poolsaare lõunatipus asub kaunis rahvuspark, mis kannab nime Innes. Seal on väga ilusad vaated ja väga ilusad rannad. Kahjuks ei olnud veel piisavalt soe, et seal saaks ujumist nautida.

Me jäime väga rahule oma töökohaga ja töökaaslastega. Meie ülemus oli väga meeldiv, hooliv ja tore. Kõik töökaaslased (eriti täistööajaga töötajad) olid väga sõbralikud ja võtsid meid hästi vastu. Väga äge oli, et iga paari nädala tagant tehti töö juures tasuta barbeque’d.

Meie aasta Austraalias algas 8. detsembril ja lõppes ka 8. detsembril. Me tegime oma viimase tööpäeva 6. detsembril, sõitsime järgmine päev Melbourne’i lennujaama ja lendasime 8. detsembri hommikul Austraaliast ära. Kõigest sellest lähemalt aga järgmisel korral.

Tsau!