Üks kolmandik ja natuke peale

Me oleme nüüdseks viis nädalat töötanud siin puuvillafarmis. Kirjutame selles postituses farmist, tööst, ilmast, kängurudest, St George’i linnakesest, Austraalia talvest ja muust. Pealkiri vitab sellele, et Austraalias peab teise working holiday viisa saamiseks esimese viisa ajal tegema vähemalt 88 päeva ehk 13 nädalat regionaalset tööd. 

Rändame nüüd ajas tagasi 11. juunisse. Me alustasime sõitmist Gold Coastilt hommikul vara ja ees ootas umbes 7 tundi sõitmist. Alguses oli sõit isegi huvitav, sõitsime üle mägede ja pidevalt jäime millelegi järgi vaatama. Aga peale Toowoombat läks asi üsna igavaks. Õhk läks kuivemaks, temperatuur tõusis, rohelus kadus ja teed olid sirged, pikad ning tühjad. Sõidukiirus tõusis vahel isegi 140-ni, sest nii pikalt neid teid sõites tundub 90 või 100ga sõitmine nagu paigal seismine. Väga mõistlik tegu see siiski pole ja me kihutamist ei poolda! Jõudsime poole kaheks elusalt ja tervelt kohale ning leidsime eest meeletult palju talutehnikat ja hooneid, aga mitte ühtegi inimest. Pool tunnikest jalutasime ringi, vaatasime hobuseid ja laiutasime käsi. Lõpuks ilmus välja taluperemees Glenn, kes oli lõunauinakut teinud, sest ei oodanud meid enne kella kahte. Esimese asjana viis ta meid farmi peale sõidule, näitas põldusid ja heinamaid ning rääkis meile puuvillast ja selle kasvatamisest. Pärast farmituuri rääkisime tööohutusest ja sellest, kuidas farmis asjad käivad. Viimase asjana näitas ta meile külalistemaja, kuhu me ennast seejärel sisse seadsime.

Natuke taustainfot farmi kohta. Tegemist on perefarmiga, mille owner manager on eelmainitud Glenn. Farmi maad ostis tema isa 1973. aastal. Algselt oli kogu kinnistu metsik heina- ja metsamaa, kuid peale paari aastat tööd saadi 1976. aastal esimene puuvillasaak. Täna töötab farmis sellest perekonnast kolm generatsiooni. Farmi kogupindala on 28km2. Võrdluseks: Tartu pindala on 39km2. Lisaks puuvillale on farmis mitusada lihaveist, keda kasvatatakse ainult tapamajja müümiseks, lüpsmist siin ei toimu. Lehmade hoidmiseks kusjuures ühtegi hoonet pole, nad ongi lihtsalt ööpäevaringselt põldude ja karjamaade peal lageda taeva all. Samuti on farmis ca 30 hobust, kellest viite tähtsamat hoitakse aedikus, neid toidetakse ja nendega käiakse sõitmas. Ülejäänud elavad samuti vabalt lageda taeva all oma suurtel karjamaadel. Farmis elavad kolm koera: Miley, Duke ja Gill. Me meeldime neile väga ja nemad meile ka. Duke’i üks lemmiktegevusi on kõhu peal lamada ja kanasid/tibusid ning kõiki teisi loomasid toimetamas vaadata. Kanad mune väga ei anna, neid peetakse siin rohkem lemmikloomadena. Omanike majas elavad veel kaks pisikest papagoid ja õue peal hulguvad kaks kassi. Viimaks on neil veel ka kolm uhket valget hane, kelle koduks on terrassiga tiik.

Kui olime asjad tuppa tassinud ja elamise valmis sättinud, siis oli aeg poodi minna. Selleks ajaks oli kell saanud pool kuus ja õues oli juba kottpime. Teekond poodi on umbes 22km mööda kitsaid valgustamata kõrvalisi teid. Ei läinud kaua kuni esimesed kängurud meile auto ette hüppasid. Õnneks ei ole me seni veel ühtegi alla ajanud, kuigi auto ette hüppavad nad päris tihti. Kuna neid on siin nii palju, siis me oleme üritanud vältida autoga sõitmist hämaras ja pimedas. See on üldse väga masendav, kui vara siin pimedaks läheb. Talvel läheb kell viis pimedaks ja suvel kell seitse. Iseenesest oleks vahel tööd kauemakski, aga kuna väljas on kottpime, siis peab varakult lõpetama. Talv on siin huvitav, päeval on enamasti 20-25 kraadi sooja ja enamus ajast on taevas pilvitu. Öösel langeb aga temperatuur nulli lähedale või isegi mõne miinuskraadini, seega hommikul ja õhtul oleks talvejopet vaja, aga päeval võib särgita käia. Kui lõuna poolt külmad õhumassid toovad mõnel ööl üks-kaks miinuskraadi Austraalia idakaldale, siis kuuleb õhtustest ja hommikustest uudistest, kuidas Austraalia väriseb ja külmetab meeletu pakase käes. Yeah right. Eestist tulles tundub see naljakas ja totter, aga tõsiseks teeb selle see, et nad ei soojusta maju siin. Kui õues langeb temperatuur paari kraadini, siis täpselt sama “soe” on ka meil toas. Õnneks oli meil külalistemajas õliradiaator, mille panime voodi kõrvale ja kui magamistoa uks kinni hoida, siis oli seal hea mõnus soe. Hommikul magamistoast väljumine oli aga väga ebamugav. Külmkapis oli nt soojem õhk kui köögis.

Teise päeva hommikul saime kohe tööga alustada. Meie esimeseks projektiks sai ühe treileri lihvimine ja värvimine. Seda tööd jagus meil päevadeks. Siis saime vahva ülesandena poolteist päeva mingis vanas hoones naelu põranda sisse taguda. Miinal olid käed villis ja Erki tagus 85% naeltest. Lisaks oleme saanud muu seas tööd teha lehmadega, küttepuid lõigata ja lõhkuda, hobusesõnnikut kühveldada, aedasid ehitada ja traktoreid puhastada ja pesta. Kõlab lõbusalt, eksole? Teisel nädalal sai Erki traktori peale tööd tegema. Paar päeva pidi ühe põllu peal risti üle vagude sõitma ja traktori taga suurt rauast raami lohistama, et põld siledaks teha. See oli üsna ebamugav, sest vagudest üle sõitmine raputab väga palju. Peale seda sai aga teistel põldudel hakata kündmist tegema ja see oli juba lihtne ja mugav, sest sõita sai piki ridu. Miina sai samal ajal tegeleda töökoja ja omanike maja koristamisega, pesu pesemisega, maja pesemisega ja aia värvimisega. Õnneks olid tööd lihtsad ja maja juures on wifi!

Vahepeal sadas meil siin 5-6 päeva järjest vihma. Peaaegu terve nädal peale seda põllutööd ei toimunud, sest muld oli liiga niiske ja raske. Vihm on siin alati teretulnud, sest vihma näevad nad harva, vahel ei saja lausa mitu kuud. Vihm annab võimaluse tegeleda töödega, mida muidu edasi lükatakse, nagu näiteks masinate ja seadmete hooldused ja remontimised. Meie pidime hoopis aga ära lammutama ühe maja ja hulga küttepuid lõikama ning Miina sai töötajate kööginurga ja vetsu ära koristada. Kui põllud olid piisavalt kuivanud, sai Miina hakata traktoriga seda tööd tegema, mida Erki tegi ja Erki hakkas buldooseri ja ekskavaatoriga töötama. Farmi peal on meile liiklemiseks antud ka oma auto. Ta ei taha väga hästi käivituda hommikuti ja tal on keres mitmeid auke, kust sõidu ajal liiva, kive ja tolmu sisse tuleb. Lisaks sellele ei saa kõrvalistuja ust seespoolt avada, niiet selle avamiseks peab kas akna alla kerima või Erki peab selle Miinale alati avama 🙂 Aga vähemalt on see parem kui jalgsi käia. Muidu on siin töötavatel reisisellidel olnud tsipa normaalsem ja töökindlam auto kasutamiseks, aga sellele suutis keegi traktoriga mõnusalt sisse sõita.

Peale kahte ja poolt nädalat külalistemajas elamist öeldi meile, et peame nüüd paari päeva jooksul leidma endale linnas majutuse. Kuna St George on nii väike linn, siis siin ei ole elamise otsimisel väga palju valikut. Võib öelda, et lausa ei olegi valikut. Kolm potentsiaalset kohta oli, mida uurima asusime. Ühes käisime 15 minutit ringi, ei näinud mitte ühtegi hinge ja telefoninumber oli ka mittetoimiv, teises saime rääkida paar sõna mingi väga kahtlase olekuga mehega, kes ütles meile ainult, et majutust ei saa ja sõi oma krõpse edasi. Jäigi üle kolmas variant, mis kõige korralikum, aga ka kõige kallim. Elame karavanipargis, kus me saime oma cabin-i, sellise 20 ruutmeetrise majakese, kus meil on väike kööginurk, voodi ja vannituba. Ehituskvaliteet on ikka Austraaliale omane, toas on sama temperatuur mis õues. Siin ei ole meil kahjuks radiaatorit, seega magame viie teki all. Mingi vanemat sorti õhksoojuspump on ka siin, aga see teeb nii meeletut lärmi, et sellega on võimatu magada.

St George on koduks umbes 2400-le inimesele. See asub rannikust enam kui 500km kaugusel. Peale kahe väikse toidupoe ja kolme pubi siin midagi erilist ei ole. Linnakesest voolab läbi Balonne’i jõgi, mis on suurim tourist attraction siin. Suht lamp tegelt. St George’i ümbruses on väga palju puuvillafarme ja nad kõik sõltuvad sellest jõest saadavast niisutusveest. Kalapüük on ka populaarne tegevus selle linna ümbruses. Hinnad on märgatavalt kallimad kui suurlinnades. Kütus on siin palju kallim, praegu on näiteks Brisbane’is bensiini liitri hind 135 senti aga siin on 160 kanti. Toidukaubad on ka siin kõik kallimad. Eriti suur hinnavahe on juur- ja puuviljade hindades, liha on ka märkimisväärselt kallim, kuivained jms on ainult natuke kallimad. Linna peatänaval on üks tasuta wifi putka, mille kõrvale me vahel õhtuti auto pargime ja siis netis istume, sest karavanipargis wifit ei ole. Üldiselt siin linnas midagi teha ei ole peale pubis istumise, aga pubis me ei käi. Meie levialas on ainult üks normaalne raadiojaam, aga neil on vähem kui 10 reklaami ja need on meil juba nii pähe kulunud. Hea asi on siin see, et kuna taevas on enamasti pilvitu ja me oleme kaugel igasugusest valgusreostusest, siis on siin iga öö väga hästi näha tähti ja Linnuteed.

Järgmise korrani!