Uudis võimalusest saada kolmanda aasta Working Holiday (417) viisa Austraalias tuli välja meie esimese aasta lõpus ehk 2018. aasta novembris. Idee olla kahe asemel kolm aastat teisel pool maakera kõlas kutsuvalt.
Me olime suure dilemma ees, sest meie algne plaan oli peale esimese aasta viisa kehtivuse lõppu riigist lahkuda. Pärast autoõnnetust olime otsustanud siiski siia jääda, sest ei tahtnud suuri väljaminekuid teha. Kuid viisa uudise valguses tundus riigist lahkumise (Eestisse minemise) plaan pigem mõistlik. Kui me oleks alustanud teist aastat kohe peale esimese lõppemist (8. detsember 2018), siis poleks meile piisavalt aega jäänud, et kolmanda aasta tarvis vajalik kogus viisapäevi kokku saada.
Natuke taustainfot: Määratletud töö (inglise keeles specified work) asemel kasutavad eestlased enamasti väljendit farmipäevad või viisapäevad. Working Holiday viisa pikendamisel on selline reegel, et esimese pikenduse (teise aasta) saamiseks pead esimese aasta jooksul tegema 3 kuud (minimaalselt 88 päeva) määratletud tööd. Teise pikenduse (kolmanda aasta) saamiseks on vaja teha teise aasta jooksul lausa 6 kuud (minimaalselt 179 päeva) määratletud tööd.
Kuigi enamasti kutsutakse seda farmipäevade tegemiseks, siis tegelikult saab viisatingimuste täitmiseks teha igasugu erinevat tööd. Lisaks põllumajandusele saab töötada näiteks järgmistes valdkondades: kalandus, metsandus, kaevandus ja ehitus. Põhiline tingimus on, et töö asukoht peab olema regionaalses piirkonnas. Välistatud on ainult Melbourne, Canberra, Sydney, Brisbane ja Perth.
Muud tingimused peale viisapäevade arvu jäävad kolmanda aasta viisa taotlemisel samaks. Kuid meie jaoks oli seal üks suur probleem – uus seadus jõustus alles 1. juulil 2019. Kõik viisapäevad, mis olid tehtud enne 1. juulit ei läinud kahjuks arvesse, kuigi need olid tehtud meie teise aasta viisa jooksul. Nõme, eksole?
Meie plaan oli esimese ja teise aasta vahel nii kaua kui võimalik Sri Lankal ja Eestis olla. Teise aasta viisaga sisenesime Austraaliasse 13. jaanuaril 2019, sest juba järgmisel päeval pidime alustama töötamist veinitehases. Sedasi oli meil kuus kuud ja kaks nädalat aega (1. juuli 2019 – 13. jaanuar 2020), et kokku saada kuue kuu jagu farmipäevasid. See tundus alguses nii ebareaalne ja riskantne ettevõtmine, kuid me otsustasime anda endast parima. Need, kes on Austraalias käinud teavad, et vähemalt paarinädalased vahed erinevate hooajatööde vahele on lihtsad tekkima. Ja meie eksimisruum oli lihtsalt nii-nii väike. Siiski mõtlesime, et parem on proovida, sest isegi kui viisat ei saa, siis oleme raha säästnud ja siin reisimiseks saab ju ka turistiviisa taotleda.
Veidi masendav oli kui juulikuu kätte jõudis ja me olime juba viie kuu jagu tööd teinud oma teisel aastal, kuid ükski neist päevadest arvesse ei läinud. Juuli läks tegelikult lihtsalt, sest siis töötasime veel puuvilla puhastamise tehases, kus meil oli stabiilne töö. Kui töö augusti lõpus läbi sai, oli stress suur, sest järgmine töökoht teraviljahoidlas algas alles oktoobri alguses. Usinamad blogilugejad teavad, et me veetsime siis kaks nädalat Noosas puhates. Sinna läks ka meie kahenädalane puhver.
Septembris oli üpris keeruline kiiresti tööd leida, sest see on üsna vaikne aeg erinevate hooaegade osas. Vilja- ja loomakasvatajad ei otsinud sel hetkel väga abikäsi, sest idarannikut mitmendat aastat rusuva põua tõttu ei olnud neil palju toimumas. Õnneks saime läbi tutvuste tööle Barossasse, kus me ehitasime uut viinamarjaistandust. See aitas meid väga palju. Saime piisavalt tunde (keskmiselt 60h nädalas) ja töö kestis täpselt nii kaua, et saime sealt peaaegu päevapealt Ardrossanisse viljahoidlasse tööle minna. Viterras kahjuks ei läinud nii hästi kui me lootsime. Väga kehva hooaja tõttu oli tööd vähe ja seega saime vähem tunde kui eelmine aasta.
Selleks et saada viisapäevade jaoks seitse päeva nädalas kirja, tuleb töötada vähemalt vastava valdkonna täistööaja tunnid. Enamasti on see 35 kuni 38 tundi nädalas. Teoorias peaks need tunnid tulema viie tööpäevaga, aga seda meile teada olevalt ei kontrollita. Kui töötada kolm päeva nädalas 12 tundi päevas, siis peaks saama seitse viisapäeva kirja. Kui töötada 80 tundi nädalas või seitse päeva nädalas, siis saab ikka ainult seitse viisapäeva kirja, sest hetkel nädalas rohkem päevi ei ole.
Kui teha vähem kui 38h, siis lähevad kirja vaid päevad, mil tööd tehti. Viterras saimegi vahepeal ainult 30h nädalas, mis tähendas, et tehniliselt saime kirja ainult neli või viis päeva seitsme päeva asemel. Me panime oma panused selle peale, et keskmine kogu tööperioodi vältel tuleks piisavalt kõrge. Siis pole ametnikul loodetavasti huvi igat nädalat eraldi analüüsida.
Pettumust valmistas ka see, et hooaeg tuli ootamatult lühike. Lootsime, et saame Viterras veel ka jaanuari esimeses pooles töötada, kuid kahjuks lõppes töö juba enne jõule. Olukord tundus tol hetkel ikka natuke täbar. Me olime juba nii lähedal ja siis saime jälle kaikaga kodaratesse. Kuna oli pühade periood, millal teadupärast väga palju töötegemist niikuinii ei toimu, siis otsustasime hoopis ringi reisida paar nädalat ja mitte muretseda oma viisapäevade pärast.
Viimase õlekõrrena alustasime kuuendal jaanuaril tööd veinitehases, kuhu olime juba paar kuud varem kandideerinud. See andis meile juurde veel ühe nädala farmipäevasid. Kui lõpuks kõik päevad kokku lõime, siis tundus, et saimegi hakkama. Kandideerimine kolmanda aasta viisale avati 1. jaanuaril 2020. Meie kandideerisime 10. jaanuaril. Tegime natuke loomingulist matemaatikat, et taotluses oleks kõik vinks-vonks.
Võrreldes meie varasema kogemusega oli viisale kandideerimise süsteem veidi muutunud. Uues süsteemis tuleb/saab kohe aplikatsiooniga edastada ka kõik tõestusdokumendid (palgasedelid, pangakonto väljavõte jms). Samuti tuleb lisada passikoopia ning dokument, mis tõestab, et sul on piisavalt rahavarusid, et enda elu Austraalias toetada. Otsustasime, et lisame ühte avaldusse kõik tõestusdokumendid ning teise ainult passi ja konto väljavõtte. Tegime seda selleks, et juhul kui üks viisa saab automaatse negatiivse vastuse, siis samal ajal teine saab veel bridging viisa peal tööd teha kuni otsad Austraalias kokku tõmbame.
Õnneks saime mõlemad automaatselt kohe bridging viisa ning jäime ootama järgmist kirja. Tänu bridging viisale saime edasi töötada ka veinikas, sest meile jäid kehtima kõik samad reeglid nagu working holiday viisal (WHV). Bridging viisa kehtib nii kaua kuni immigratsioon teeb otsuse viisa väljastada või keelduda selle välja andmisest. Kui viisa väljastatakse, siis uuest viisast arvestatakse need päevad maha, mis on riigis veedetud bridging viisaga. Ehk uue WHV kehtivuse alguseks läheb sama päev, mis oli bridging viisal.
Need nädalad vastust oodates olid pikad. Valmistusime kõige hullemaks. Vaikselt müüsime maha oma vara – auto katusetelk, katuseraam jne. Samuti olime valmistunud juba oma autot maha müüma. Samas sisimas olime üsna enesekindlad, et saame viisa.
Peaaegu neli nädalat hiljem tuli immigratsioonililt kiri. ME SAIME KOLMANDA AASTA VIISA! Mõlemad aplikatsioonid läksid läbi ilma lisaküsimusteta. Me olime väga õnnelikud, kuid samas ei jõudnud see meile kuidagi kohale. Peaaegu terve aasta olime selle pärast vaeva näinud ja saimegi hakkama. Ilmselt olime ühed esimestest, kes kolmandale aastale kandideerisid ning viisa kätte said. Meil läks õnneks, aga me põdesime selle üle pidevalt, et kas me ikka saame need päevad kokku. Tegime ju tegelikult 6 kuu asemel teisel aastal peaaegu 11 kuud farmitööd. Ei usu, et selliseid siin palju on, kes ühe aasta sees nii palju farmitööd teevad. Jäime endaga väga rahule ja olime õnnelikud, et otsustasime proovida.
Nüüd oleme juba rohkem kui pool aastat (kuhu see aeg kaob!?) kolmanda aasta viisast ära kasutanud. Kui algselt olid meil kolmandale aastale suured (reisi)plaanid, siis paraku on 2020 ja koroona kõik pea peale pööranud. Sellest kõigest aga juba järgmistes postitustes.