Nagu enamus meie postitused, on ka see juba peaaegu kuu aega veetnud mustandina. Nendel hetkedel kui ajutegevus on väga aktiivne, ning peas on palju mõtteid, pole võimalik midagi kirja panna. Julgeks väita, et 99% nendest hetkedest leiavad aset 12-tunniste töövahetuste ajal, kuid koju jõudes pole enam seda indu meenutada ja üritada midagi ära teha. Juba pesemaminek on suur ettevõtmine. Kui on aga piisavalt vaba aega, siis pole reeglina seda õiget vaimset seisundit.
Oleme nüüdseks peaaegu kaks kuud usinalt töötanud puuvillapuhastustehases (ing k. cotton gin). Nagu nimi ütleb, siis tegeleb tehas puuvilla puhastamisega ja ei millegi muuga. Kokkuvõtvalt käib asi selliselt: puuvilla kasvatajad toovad oma saagi tehasesse, kus mitmete masinate abil eraldatakse prügi (taimejäägid) ja seemned ning alles jäävad ainult puuvillakiud. Kiud pressitakse universaalseteks ca 227-kilosteks risttahukateks. Need tahukad ongi tehase lõpp-produkt ja puuvilla teekonna järgmiseks sihtpunktiks on Kagu-Aasia.
Enne töötlemist 
Enamus prügi väljas aga seemned sees 
Need seemned tulevad välja 
Ja lõpuks jääb alles mõnus puhas puuvill
Maailmas on üle 100 riigi, kus kasvatatakse puuvilla laialdaselt. Austraalia on tootluse järgi esikümne lõpus. Esikolmik on hõivatud India, Hiina ja USA poolt. Kusjuures esimesed kaks toodavad 12 korda rohkem puuvilla kui Austraalia. Küll on aga Austraalia teisel kohal puuvilla eksportimise koha pealt. Üle 95% toodangust läheb riigist välja. Hetkel veel peale puuvilla kasvatamise ja puhastamise Austraalias muud ei tehta. Ketramine ja kõik muu toimub Aasia riikides.
Panen siia kaks videot mis annavad hea pildi sellest, kus me oleme ja mis me enam-vähem teeme. Esimene (11min 14s) on tehtud Southern Cotton’i poolt, mis on üks uusimaid ja suurimaid puhastustehaseid Austraalias. Seal seletatakse väga põhjalikult kõik lahti. Teine (3min 51s) on ühe eestlase poolt Austraalias kuskil puuvillapuhastustehases tehtud vahva video, milles küll seletamist ei ole aga mis annab heade kaadritega seda elu-olu edasi.
Töö käib meie tehases 12-tunnistes vahetustes 24 tundi päevas 6 päeva nädalas. Erinevates tehastes on erinev töögraafik, näiteks mõnes on 8 päeva tööl, 2 päeva vaba, teises jälle on 12 tööl ja 2 vaba. Meil on siis kuus tööl ja üks vaba. Iga nelja nädala tagant vahetatakse päeva- ja öövahetus ära. Meie alustasime öövahetuses ja sellega harjumine võttis aega peaaegu kaks nädalat. Asja tegi raskeks see, et esimesel nädalal töötasime ainult neli päeva ja peale seda oli neli (4!!) riigipüha päeva, et austraallased saaksid lihavõtteid tähistada. Me ei näinud mõtet oma unerežiimi tagasi päevasele ajale sundida ainult paariks päevaks, seega magasime kõik need neli vaba päeva ja olime kõik ööd üleval. Öösel ju midagi teha pole, kuhugi minna pole mõtet, seega me passisime selle aja niisama maha arvutiekraani vaadates. Peale 4-päevast ‘puhkust’ saime ainult kaks ööd tööd teha ja siis tuli juba järgmine riigipüha. Seekord Anzac Day ehk päev, mil mälestatakse hukkunud Austraalia ja Uus-Meremaa sõdureid. Ja saime jällegi ainult kaks päeva töötada, sest siis sai töönädal läbi ja pühapäeviti me ei tööta.
Väga keeruline oli nii paljude vabade ‘päevade’ tõttu enda unerütm paika saada. Magasime veidratel aegadel, enamuses ikkagi päeval ja siis olime terve öö hommikuni üleval. Me olime väga pettunud, et me ei saanud midagi põnevat või kasulikku nendel vabadel päevadel ette võtta. Õnneks sealt edasi oli lõpuks normaalne – saime kuus ööd järjest tööl käia. Kuid siis paistis juba jälle üks riigipüha! Esmaspäeval (6. mai) tähistati töörahvapüha. Kuna me pühapäeval niikuinii ei tööta ja esmaspäev oli punane, siis otsustasid ülemused, et teevad muudatuse ja öövahetus hakkab päeval tööl käima ja vastupidi. Tegelikult oleks see pidanud juhtuma ühe nädala võrra hiljem, sest me olime alles kolm nädalat töötanud ühes vahetus. Kuid kuna töötajatel peab olema vähemalt 48 tundi puhkust minnes öövahetusest päevavahetusse või vastupidi, siis oli nende jaoks hea kasutada seda võimalust ära kui niikuinii tehas kaks päeva ei tööta. Meie jaoks oli see muidugi keeruline, sest me saime lõpuks oma rütmi paika ja nüüd siis pidime hakkama uuesti seda muutma.
Tänaseks oleme oma neli nädalat päevavahetuses ära töötanud ja homsest hakkame uuesti öövahetuses tööle. Päevase unerütmi saime paari päevaga paika. Päeval töötada ja öösel magada on ikka palju lihtsam. Öösel töötades on külm, seega peab palju riideid seljas olema. Päeval saab enamasti lühikeste riietega tööl olla. Öösel magamine on aga probleem, sest temperatuur õues, ja seega ka toas (Austraalia ehituskvaliteet, jee), langeb 0-10 kraadini. Vahel isegi paar kraadi miinuspoolele. Meil õnnestus selle tõttu teisel ööl kohe ka haigeks jääda. Miina oli poolteist nädalat külmetusega kimpus. Ma nii tõsiselt haigeks ei jäänud aga kurk oli mõned päevad kare küll. Paar ööd kannatasime ära ja siis mõistsime, et meil on vaja mingit lahendust, me ei saa iga öö ‘õues’ magada. Otsustasime see mingi küttekeha endale soetada, et talv üle elada. Väga hea ost oli! Saime ainult 70 dollariga termostaadiga radiaatori ja nüüd saame ise temperatuuri valida. Kuigi radiaator on võimeline 37 kraadini soojendama toatemperatuuri, siis meie jaoks 23 kraadi tundub olevat see optimaalne temperatuur.
Seni ei ole me Austraalias olles enam kui üheks-kaheks päevaks sööki ette valmistanud. Keeruline on planeerida pikalt ette, mida süüa, kui palju midagi osta ja valmistada jne. Pluss meil ei ole kuskil olnud piisavalt suurt külmkappi. Me pole varem ka nii palju töötunde nädalas teinud kui praegu, seega nüüd proovime hakkama saada nii, et teeme korra nädalas terveks nädalaks söögi ette ära. Siis jääb peale 12-tunnist tööpäeva millekski muuks kui söögitegemiseks ka aega. Nädala kaupa oleme järjest paremaks selles saanud. Alguses tegime süüa 3-4 korda nädalas, siis 2 korda ja nüüd ühe korra nädalas. Me kaloreid ei loe aga oskame umbes hinnata kui suured portsud võiksid olla. Ühte asja me siiski terve nädal ei söö, püüame valmistada 3-4 erinevat rooga ja neid siis vaheldumisi süüa.
Töö on meil iseenesest väga rutiinne ja üksluine. Midagi kontimurdvat töö juures ei ole. Miina ja mina täidame erinevaid tööülesandeid, aga neid konkreetselt seletada paari sõnaga on keeruline. Töö koha pealt midagi rasket ei ole. Kõige raskem on vaimselt vastu pidada need tunnid ja päevad. Töökeskkond on väga lärmakas ja natuke tolmune, seega peab terve päev (või öö) kandma kõrvaklappe, et kuulmist kaitsta. See tähendab, et me veedame kogu vahetuse oma mõtete keskel, mis muutub väga kiiresti väga tüütuks. Õnneks mida aeg edasi, seda lihtsam on olnud töö juures tunde mööda saata. Erinevalt veinitehasest on sotsialiseerumine siin üpris keeruline. Seda peamiselt lärmi tõttu, aga natuke ka selle tõttu, et igaühel on oma ülesanded ja teistega satub kokku harva. Hea külg kogu selle personaalse aja juures on see eelmainitud tõik, et tekib väga palju igasuguseid mõtteid. Halb on see, et neid kõiki ellu viia on raske. Ja tihti on käed-jalad tegemist täis ja puudub võimalust head mõtet kuhugi üles täheldada ning järgmine hetk on ta juba läinud. Tagasi tuleb ta uuesti siis kui taas käed-jalad tööd täis on. See kordub kindlasti mitu korda enne kui see mõte lõpuks kuhugi kirja saab.
Puuvillapallid põllu pealt, 2500kg tükk 
Kiled maha ja puhastusse 
Miina ootab, et Samuel tööd annaks
Rõõmus tööline 
Puuvilla satub igale poole masinate vahel, seega peab päevas mitu korda koristama 
See läheb kõik Hiina
Hetkeseisuga peaks meil seda tööd jätkuma veel peaaegu kaheks kuuks. Ühest küljest tahaks, et see juba läbi saaks, et saaks vahelduseks midagi uut teha. Teisest küljest on see tasuv töö (hetkekursiga ca 4600eur kuus) ja talvisel aastaajal väga mingeid muid häid alternatiive tasuvaks tööks ei ole. Rohkete töötundide ja hea töötasu tõttu on see eestlaste seas üks hinnatumaid töid Austraalias. Headel aastatel kestab hooaeg 6-7 kuud. Paljud teevad seda kaks aastat järjest. Meie praegu kahtleme, et me oleks see aasta seda tööd tahtnud teha kui me oleks eelmine aasta seda juba teinud.
Ciao
This Post Has One Comment
Pingback: Meie cotton gin’i kogemus – Wondersellid