Värske õhu mürgitus

Suure vihmasaju tõttu lükkus meil töö algus puuvillatehases paari nädala võrra edasi. Meid see üldse ei morjendanud, sest nägime selles võimalust minna ilusaid ja huvitavaid kohti avastama.

Dalby asub (Austraalia mõistes) rannikule päris lähedal, umbes kolm tundi autosõitu. Aga enne seda on ka juba palju huvitavat teha ja avastada. Kõigest tunni kaugusel on juba lähim rahvuspark (Bunya Mountains) ja sealt edasi on ainult ilusat ja ägedat maastikku.

Selleks, et meie ringreis eriti mõnusalt sujuks kulutasime paar päeva auto ja varustuse täiendamisele. Auto piduriklotsid vajasid vahetamist aga esindus tahtis liiga palju raha niiet me vahetasime need ise ära ning saime sellega väga hästi hakkama. Juba Griffithis olles ostsime endale autosse külmkapi ja telgi, kuid selles ei saanud väga head und. Seega otsustasime investeerida katusetelki, millest me juba peaaegu aasta aega mõelnud olime. Meil läks õnneks sest telk ja katuseraam olid poes kohal olemas ning saime ka kohe töökotta aja, et lasta seal katuseraam paigaldada.

Plaan oli startida neljapäeval päikesetõusuga kuid nagu ikka võttis asjade valmis seadmine kordades rohkem aega. Lootsime kolmapäeva õhtul telgi katusele panna, aga selleni me ei jõudnud, sest tegime grilli oma uute töökaaslastega ning selleks ajaks kui koju jõudsime oli juba pimedaks läinud. Telgi pealepanek oli oodatust ajakulukam ning selle tõttu saime Dalbyst liikuma alles kella kolme ajal. Tee peal käisime veel Bunningsist läbi ja ostsime matkapliidi ning kokkupandava laua.

Esimene sihtkoht oli Bunya rahvuspark, mis asub Dalbyst kirdes vaid tunnise autosõidu kaugusel. Rahvuspark on oma nime saanud samanimeliselt puult. Nimelt kasvab nendes mägedes kõige rohkem Bunya mände, mille käbid kaaluvad kuni 11kg ning on söödavad. Sõit mägedesse oli väga ilus, meil vedas ilmaga väga. Otsustasime telgi püsti panna ühel rahvuspargis asuval telkimisplatsil. Kohale jõudes tervitasid meid kohe vallabid (näevad välja täpselt nagu kängurud, aga väiksemad), kes rahulikult inimeste ja autode vahel muru näksisid. Õnneks ei olnud inimesi palju, peale meie oli seal veel vaid 4 seltskonda, niiet saime rahulikult loodust nautida. Telkimisplats oli ümbritsetud paksu metsaga, taustaks mängis linnulaul ja kopse täitis mõnus mägiselt karge õhk.

Reede hommik algas 12-kilomeetrise matkaga. Puud olid väga võimsad kuid kahjuks isegi pärast viiepäevast vihmasadu olid koskede asemel vaid väikesed nired. Pärastlõunal jätkasime oma sõitu ranniku poole. Tee oli väga maagiline, päike säras ja kõik oli nii roheline. Esimene peatus – Coomba Falls. Pidi olema väga ilus kivijärv (rock pool) kus saab ujuda ja kivi otsast hüpata, kuid kohale jõudes pidime suurelt pettuma. Vesi oli väga madal, koske polnud nähagi ning kallas oli vetikaid täis. Mis seal siis ikka, liikusime edasi. Tegime peatuse linnakeses nimega Blackbutt. Jah, täpselt selline nimi ongi. Käisime kohalikus pagariäris, õigem vist oleks öelda kondiitriäris, ning ostsime senimaani kõige paremad koogid Austraalias: Ferrero-brownie ja jõhvika-valge shokolaadi küpsisekook. Oma telgi panime püsti linnas nimega Kilcoy. Leidsime väga mõnusa tasuta koha linna ääres, kus korvpalli plats asus vaid 100 m kaugusel. Erki käiski õhtul teiste kohalikega mängimas samal ajal kui Miina järgmisi päevi planeeris.

Hommikul äratasid meid lehmad, kes häälekalt aia taga hommikusööki nautisid. Pakkisime asjad kokku, sõime hommikust ning asusime jälle teele. Laupäeva plaan oli avastada Glass House mägesid. Sõit mägedesse viis läbi mõnusate männiistanduste, mäed tagaplaanil. Glass House mäed kerkisid umbes 25 miljonit aastat tagasi. Kõik 13 mäetippu on vulkaanilise tekkega, kõrgeim neist Mt Beerwah (556m). Aastatega on osa kivisest mäe tipust erodeerunud ning nii ongi tekkinud sellised huvitava kujuga mäed.

Esimeseks mäevallutuseks valisime Mount Tibrogargani (364m). Teekond tippu oli 3km pikk ning pidi võtma umbes 3-4h. Igal pool olid hoiatavad sildid, et tegu on keerulise rajaga ning matk sobib ainult kogenud mägironijatele. Teades Austraalia ohutusreegleid, eeldasime, et see ei saa nii ohtlik olla, kuid kiviseina alla jõudes mõistsime, et sildid ei valetanud. Me ei teadnud palju veel minna on, sest kivisein oli niivõrd sirge ning me lihtsalt ei näinud sealt edasi. Alguses proovisime kohe edasi minna, kuid hirm sai meist võitu. Üks vale liigutus ja kukkumine oleks olnud üle 20m.

Istusime umbes tund aega kiviseina juures ja juurdlesime, mida teha. Süda tahtis mäe tippu kuid mõistus sundis tagasi alla minema. Mingi hetk nägime, kuidas perekond kolme tütrega (umbes 8-12a vanad) tulevad kiviseina pidi alla. Me kardsime nende pärast palju rohkem kui nemad ise. Mõtlesime, et ootame veel paar inimest ära ja siis otsustame. Kui järgmisena hakkas üles ronima kaks paari ja üks nendest oli kogenud mägironija, siis otsustasime ka proovida. Kõik olid nii toetavad ja õpetasid, kuidas turvaliselt minna. Kõige raskem oligi enda keha usaldamine. Peaaegu tund aega hiljem olime tipus! Kuid nüüd tuli veel alla ka minna. Õnneks jõudis kogenud mägironija meieni täpselt kõige ohtlikumas kohas ning näitas meile kuidas sealt alla minna. Meil väga vedas, et nii palju kogenud inimesi sel päeval ronimas oli, sest ilma nendeta ei oleks me seda teinud. Öö veetsime me seal samas mägedes tasulises karavanipargis. Õnneks oli jälle inimesi suhteliselt vähe, kuid sääski see-eest väga palju.

 

Pühapäeva hommikul vallutasime Mount Ngunguni tipu. Avastasime mäe juurde jõudes, et see oli viimane päev kui rada oli veel avatud enne viie kuu pikkust ehitust. Meil läks väga õnneks. Mt Ngunguni rada oli kordades ohutum ning lühem. Inimesi oli muidugi väga palju, kuid sellegi poolest oli mõnus matk. Glass House mäed asuvad veidi vähem kui tunni kaugusel rannikust ning meil tuli meelde, et pühapäeviti on Noosas turg. Meil oli sinna tund aega sõitu ja turg suleti pooleteise tunni pärast. Õnneks jõudsime napilt turule ja saime kõik asjad ostetud, mida tahtsime. Pärast seda mõnulesime Noosa rannas mitu tundi ning lõunatasime juba traditsooniliseks saanud lemmikus Betty’s Burgers kohvikus. Kuna me ei leidnud ühtegi mõnusat kohta rannikul, kus ööbida, siis sõitsime tagasi sisemaale.

Esmaspäeval alustasime sõitu tagasi Dalbysse. Otsustasime seekord sõita läbi Brisbane’i, et mitte läbida jälle samu kohti. Enne Toowoombat nägime tee ääres silti: “Bananas 0,99 aud per kilo”. Loomulikult pidime me peatuma. Sellist hinda ei näe muidu mitte kuskil, tavaliselt on banaani hind kuskil 3-5 dollarit kilo. Siseturule sisse astudes avastasime paradiisi – kõik oli nii odav! Kirsstomat vaid 2 dollarit kilo. Ploomid 2 aud/kg. Arbuus 79 senti/kilo. Uskumatu! Vaatamata sellele, et eelmine päev juba turul käsime, ladusime korvi täis ning olime väga õnnelikud. Toowoombas tankisime auto paagi täis, sest taaskord kütuse liiter oli rohkem kui 10 senti odavam, ning kella kolmeks olime tagasi Dalbys.

Jäime mõlemad oma minitripiga väga rahule. Meil oli väga mõnus rütm ning tegime ja nägime päris palju. Saime rahulikult ise süüa teha, sest meil oli olemas külmkapp ning gaasipliit. Katusetelk oli ka väga mugav. Viimaseks päevaks olime telgi püstiseadmises juba nii osavad, et see võttis meil alla 7 minuti. Esimene öö telgis oli väga külm kuid kõik teised täpselt parajad. Arvatavasti kui järgmine kord matkama läheme, investeerime soojematesse tekkidesse või magamiskottidesse. Suurim probleem, mis me katusetelgi juures leidsime, on hommikune kaste, mis läbi telgi tahab tulla. Üks hommik ärkasime ülesse, sest vett tilkus näkku. Õnneks kuivas telk päikese käes päris kiiresti ning järgmisel päeval olime juba targemad ning panime vihmakatte peale.

Kokku maksime nelja öö eest 37 audi ning söögi jaoks umbes 150 audi, millega me väga rahul oleme. Võrdluseks: üks öö motellis on umbes 130 audi ning üks väljas söömine kahele umbes 40 audi.