Esimene nädal teisel pool maakera

G’day mate!

Esimene nädal möödus siin väga tegusalt. Maandusime Sydneys reedel, olime üpris väsinud ning mõtlemis- ja teovõimetud. Sellest hoolimata viis David meid kohe esimesed kolm päeva järjest erinevatesse kohtadesse Sydney piirkonnas matkama, jalutama ja ujuma. Muu hulgas kõndisime kuulsa ja ilusa Sydney lahe ääres, nautisime vaateid linnale ja ikoonilisele Sydney ooperimajale. Randadest külastasime kõige kuulsamat Bondi randa, selle lähedal asuvat Tamarama randa ja tükk maad eemal asuvat Palm Beachi randa. Loomulikult saime ka elus esimest korda Vaikse ookeani lainetes mürada. Vesi oli väga mõnus ja soe!

Uut nädalat alustasime kohe esmatähtsate toimingutega uues riigis. Telefoniteenuse osutajaks valisime Optuse ning oma rikkust hakkame koguma ja hoidma Commonwealth Bank of Australia pangas avatud kontodel. Väga tähtis toiming oli  kohaliku isikukoodi (tax file number) taotlemine, sest ilma selleta ei ole võimalik siin midagi teha.  Viimaks liitusime ka Sydney ühistranspordi süsteemiga. Sinna hulka kuuluvad bussid, rongid, trammid ja praamid. Süsteemi saab legaalselt kasutada kaardiga mil nimeks Opal. 

Me oleme vist sellised aeglased sisseelajad, aga ega meile siin aega ei anta. Davidil oli järgmine seiklus meile planeeritud. Kolmapäeva varahommikul alustasime sõitu Sydneyst paari tunni kaugusel läänes asuvatesse Suurtesse Sinimägedesse (Blue Mountains). See on selline ümbritsevast alast kilomeetri võrra kõrgemale kerkinud platoo, kus on väga palju orgusid ja mitte ühtegi teravat mäetippu. Kõrgeim koht on ca 1100m merepinnast. Selle ala mõõtmed on umbes 50km x 200km. Inimestele on minevikus see kant suurt huvi pakkunud oma suurte söe- ja põlevkivivarude tõttu. Suur osa sellest tööstusest on tänaseks päevaks seal kotid kokku pakkinud. Tänapäeval käivad seal eelkõige turistid, matkajad ja mägironijad. Kogu regioonis on sadu kilomeetreid matkaradasid, tuhandeid liivakivikaljusid, kust üles ronida ja palju ilusaid vaateid, mida imetleda. Proovisime kohale jõudes kohe ühe raja ära. Rada viis ülevalt kaljuservalt täitsa alla oru põhja ühe joa jalamile. Vast oli mõne kilomeetri jagu kogudistantsi. Edasi-tagasi käimiseks läks meil umbes poolteist tundi aga see rada oli väga järsk ja intensiivne. Raskusastet tõstis veel oluliselt see, et oli väga-väga palav päev. 40 kraadi oli vist, võib-olla veits rohkem.

Davidil ja Susette’il on Sinimägedes ühes orus 50 hektarit maad, kuhu nad on ehitanud endale niiöelda suvila. See oligi meie teekonna sihtpunkt ja ühtlasi ka meie ööbimiskoht kaheks ööks. Üldiselt on suvel (detsember-veebruar) seal liiga palav, seega nad eelistavad käia seal rohkem teistel aastaaegadel. Seal orus ei ole telefonilevi ega internetiühendust. Neil ei olnud seal telekat ka, seega võiks eeldada, et telepilt ka sinna ei levi. Suvila saab vee vihmaveest ja elektri päikesepaneelidest. Täiesti off-grid. Neljapäeval võtsime ette järgmise matka: ronisime suvila juurest ühe kalju otsa ja sealt veel omakorda ühe suure kivi otsa. Matk oli väga raske, sest nõlvad olid väga järsud ja sellel päeval oli õhutemperatuur kindlalt üle 40 kraadi. Lohutuseks oli tipus mõnus tuul ja väga ilus vaade. Kogu Blue Mountains on väga liigirikas piirkond. Suvila terrassil istudes sai nautida väga paljude erinevate lindude laulusid ja vaadata kängurusid aia taga hüppamas. Lisaks on Wolgan Valley, kus me olime, väga idüllilise maastiku ja vaadetega. Kui õues oli kottpime, läksime taskulampidega ööloomi otsima. Lisaks paljudele kängurudele õnnestus leida ka mõned väga armsad vombatid. Need on sellised pontsakad neljajalgsed, kes vaikselt ringi müttavad öösiti. Metsikus looduses leiab neid ainult Austraalias.​

Reedel jõudsime tagasi linna ja aktiivsete inimestena alustasime laupäeva kohe hommikul vara, sest David ja Susette viisid meid kajakitega Sydney lahe peale sõitma. Neil on enda isiklikud paadid, sest nad harrastavad seda tihti aga meie pidime rentima. Öeldakse, et Sydney laht on maailma kõige ilusam looduslik laht. No kajakiga mööda vett kulgedes sellisel ilusal päeval on raske vastupidist väita. Seda peab oma silmaga kogema, siin ei aita ükski pilt ega video. Õhtul käisime Prince Alberti nimelisel tänaval, kus on väga suured, väga uhked ja väga kallid eramud. See on üle Sydney kuulus tänav, sest sealsetel elanikel on traditsiooniks oma majad ja hoovid võimsalt ära kaunistada. Mõndadel on ikka väga ägedad heli- ja valgusinstallatsioonid. Pühapäeval külastasime taaskord üht Sydney ikoonilist maamärki: Sydney kalaturgu. Sellist ei ole veel varem näinud. Aga ega me sinna ilma asjata ei läinud. Davidi õde tähistas oma 60. sünnipäeva ja me läksime selle tarbeks mereande soetama. Võinoh tegelt David soetas ja me jalutasime ringi. Meie panus peolauale oli üks mõnus hapukoorekook!