Meie kolmanda aasta viisa sai läbi 2021. aasta jaanuaris, millest on nüüdseks möödas juba üle viie kuu. Kuidas me ikka veel Austraalias oleme? Kas me plaanime üldse enam tagasi tulla? Mis on meie mõtted tuleviku osas?
Esimesele küsimusele on üsna lihtne vastata, teisele kahele enam mitte nii lihtne. Austraalias saame olla ainult tänu koroonaviirusele. Kuna Austraalia piirivalve laseb riiki siseneda ainult kodanikel ja alalistel elanikel pluss paljudel ajutise viisaga inimestel polegi võimalik koju minna, siis valitsus otsustas juba eelmise aasta keskel, et hetkel riigis viibijad saavad soovi korral tasuta viisapikenduse. Viisat saab taotleda kuni kolm kuud enne kehtiva viisa lõppu. Siis kui meie kandideerisime, oli see periood 28 päeva. Viisa eelduseks on see, et sa oled Austraalias ja et sul on mingi põhjus miks sa siia peaksid kauemaks jääma. Näiteks töökoht kriitilises sektoris (nt põllumajandus ja meditsiin) või et sa ei saa riigist lahkuda lendude puudumise või mõne muu põhjuse tõttu. Lisaks peab sul olema piisavalt säästusid, et enda elu siin toetada ja iga taotleja peab Austraalia politsei käest karistusregistri väljavõtte tellima (see oli ainuke kulutus meie jaoks: 42 dollarit inimese kohta). Igat kandidaati võetakse individuaalselt ning viisa antakse välja kuni aastaks, aga võib saada ka vaid paariks kuuks. Viisale saab kandideerida lõpmatuid kordi, nii kaua kuni valitsus otsustab, et olukord riigis ja maailmas on taastunud ning lõpetatakse pikenduste välja andmine. Kõik õigused koroona pikendusel jäävad samaks nagu WH (või mis iganes muu viisa peal taotleja eelnevalt oli) viisalgi.
Meie kandideerisime oma viisadele detsembris ning kätte saime nad jaanuari keskel. Mina sain viisa 12 kuuks ehk minu praegune viisa lõppeb detsembri keskel ning Erki sai vaid märtsikuu lõpuni. Erki oli alguses veidi pettunud, sest meie plaan oli olla Austraalias vähemalt mai lõpuni, et oodata ära Euroopa suvi. Üks lisaülesanne jälle juures, ta pidi märtsis uuesti kandideerima. Õnneks ei olnud see keeruline protsess ning märtsis kandideerides sai ta ka aastase viisa ehk tema viisa lõppeb nüüd märtsis 2022.
Kas me plaanime mingi hetk Eestisse naaseda? Jah, mingi hetk kindlasti.
Millal see olla võiks? See on väga hea küsimus, mille vastust me ise ka teada tahaks.
Pikalt plaanisime Eesti suveks (2021) tagasi kodumaal olla ja tegelikult ju algne plaan oli üldse olla Austraalias ainult üks/kaks aastat. Plaane, millal me Austraaliast ära kolime, oleme teinud pikalt ja alati on nad edasi lükkunud, nii et ka meil on väike väsimus ja tüdimus sellest sees. Ma olen nii pikalt oodanud maikuud, et ma saaks lõpuks jälle oma peret näha ning taastutvuda eestimaise eluga, kuid nüüd me ei ole selles enam nii kindlad.
Koroona on meie jaoks olnud nii hea kui halb. Ta on andnud meile nii palju võimalusi juurde, aga koos sellega on ta ka teinud valikute tegemise keeruliseks. Me ei plaaninud ju kunagi nii pikalt siin olla. Miks on siis ikka nii raske koju tagasi pöörduda? Me oleme oma peas leidnud selle jaoks paar põhjust:
- Austraalia on kodu. Austraalia on meie praegune mugavustsoon ja Eestisse tagasi kolimine tundub hirmus. Me oleme harjunud elama teistsugust elustiili ja kuigi me oleme sellest vaikselt tüdinenud, siis raske on lahti öelda mugavustest, mis meile seni nii iseenesest mõistetavad on. Austraalia on siiski heaolu ühiskond ning siin üsna soodne elada. Toit on odav, elektroonika on odav, riided on odavad ja palgad on kõrged. Austraalia on kõrgeima miinimumpalgaga riik. Samuti meeldib meile Austraalia loodus, ookean ning siinsed reisimisvõimalused. Kuigi me oleme näinud väga palju, siis pool Austraaliat on veel avastamata ja nii-nii palju on kohti, kuhu tegelikult tahaks ikka ja jälle tagasi minna.
- Austraalias on pandeemia algusest peale tuvastatud vaid 30 299 juhtumit (seisuga 12.06.2021), samal ajal Eestis, kus on 25 korda vähem inimesi (Austraalia populatsioon on 25 miljonit inimest), on tänaseks päevaks juba üle 175 tuhande juhtumi. Meie elu siin Austraalias pole väga palju muutunud võrreldes enne pandeemia-aegse oluga. Meil olid siin ka mingihetk lock-downid ja ranged reeglid, aga meie jäime sellest kõigest eemale, sest elasime kohtades, kus kõik on nagunii isoleeritud enamus ajast. Mingis mõttes võib öelda, et me pole senimaani koroona mõju tajunud ning Eestisse tulles oleks väga keeruline sellega harjuda. Sel hetkel, kui me tegime otsuse suve alguseks mitte Euroopasse naasta, oli olukord Eestis ikka väga keeruline ja piiratud. Teame, et praeguseks hetkeks on olukord juba lahenemas kuid see ei välista võimalust, et see võib uuesti hulluks minna.
- Minu suur unistus on tagasi/uuesti kooli minna, ideaalis ka mingi hetk tööle. Kuid peamine eesmärk kooli, ja üldse Eestisse naasmise juures, on sotsiaalne elu. Me tahame soojendada ülesse vanad sõprussuhted, luua uusi ning vahelduseks veeta aega ka kellegi teisega peale üksteise. Koroona tõttu on paljud paarid ning pered avastanud, et 24/7 koos olla on päris keeruline, sest jututeemad saavad otsa. Meie jaoks ei saanud 24/7 koos olemine alguse eelmine aasta vaid me oleme sellist elu elanud juba üle kolme aasta. Magame, sööme, töötame, reisime ja treenime koos iga jumala päev. Meile meeldib üksteise seltsis olla kuid me igatseme oma sõpru ning pere. Ja nüüd siis tuleb see aga – me ei soovi seda teha läbi interneti. Ma ei taha tulla Eestisse, et siis läbi neti ülikoolis või tööl käia. See tundub nagu eriti halb plaan. Sama hästi võiksin ma siis ju Austraalias rannakohvikus istuda ja seda sama teha.
Need on kolm suurimat põhjust, mis kokkuvõttes on siis mugavustsoonist lahkumine, koroonast tingitud piirangud ning sotsiaalse elu puudumine.
Kas Austraaliasse päriseks jäämine tundub plaanina? Ei, hetkel kindlasti mitte. Skilled viisat me ei saaks, studentit ei soovi ning sponsor tundub veidi vanglasse sisse kirjutamine. Ainuke lihtne viis Austraaliasse jäämiseks oleks partner viisa, aga me plaanime Erkiga ikkagi veel pikalt koos olla, nii et see plaan meile ka ei sobi. Eks ta sellepärast ongi veidi keeruline otsus meie jaoks, sest me teame, et Austraalia on alati olnud ajutine kuid me tahaks natuke midagi püsivamat juba luua. Kes teab, võibolla kunagi toob elu meid tagasi siia poole maakera.
Hetke plaan on selline, et me ootame ja vaatame päeva-nädala kaupa, mis aeg toob. Eks ikka loodame suveks Eestisse tulla kuid samas tundub ka väga reaalne, et jõuame sinna suve/aasta lõpus. Lubadusi enam ei anna, sest ise oleme ka alati pettunud, kui peame jälle plaane ümber tegema.