Märtsis kolisime me kogu oma varanduse Mudgeest Noosasse, kus me nädalakese ilusat ilma ning keskkonda saime nautida. Nagu alati käisime palju jalutamas, turul ning nautisime niisama mõnusat kuurortlinna elu. Oleks hea meelega seal pikemaltki olnud, kuid kahjuks oli sugulaste korter järgmisteks nädalateks välja broneeritud ning me pidime midagi muud välja mõtlema.
Kaalusime tööle minekut, idarannikul telkimist, Tasmaaniasse reisimist ning Gold Coasti. Idaranniku reis lendas kiirelt valikust, sest vihma sadas ja linnad olid vee all. Tasmaania reis oleks läinud liiga kalliks, sest kohe-kohe oli algamas koolivaheaeg ning siis on hinnad laes. Tööle me veel ei viitsinud minna, sest ei olnud ühtegi tööd, mis päriselt kutsuks. Nii siis leidsimegi endale elamise Gold Coastile, täpsemalt Palm Beachile, ühe eestlase koju, kellelt me siis tuba koos eraldi vannitoaga rentisime. Eesmärk oli nautida Gold Coasti elu ja võtta linnas elamise mugavustest maksimum.
Gold Coast on veits nagu Austraalia Florida, kus on erinevad teema- ja veepargid. Olime pikalt soovinud neid külastada, aga seni polnud me leidnud sobivat hetke selleks. Esimene nädal Gold Coastil avastasimegi peamiselt neid erinevaid parke. Valikus on väga palju erinevaid piletite komplekte. Meie valisime välja seitsme päeva pileti (169 aud inimene), mis andis meile piiramatu sisenemise nelja erinevasse parki – Warner Bros: Movie World, Wet’n’Wild, SeaWorld ja Paradise Country. Meie olime peamiselt huvitatud kahest esimesest, kuid külastasime ka SeaWorld’i kui see juba hinna sees oli. Paradise Country kujutab endast austraalia farmiteemalist parki ning see meid üldse ei huvitanud, sest see oli mõeldud väikestele lastele. Kõikides parkides tegime ära absoluutselt kõik saadaval olevad sõidud ja liud. Me mõlemad jäime täitsa rahule. Erki, kellel on kogemust ka Florida teemaparkidega, ütles, et USA omadega võrreldes oli tsipa lahjam, aga sellegi poolest oli meil tore. Seitsme päeva pilet oli hea otsus, sest tänu sellele saime valida just neid sõite, kus olid lühemad järjekorrad ning kuidagi pingevabam oli – ei olnud vaja kõik ühe päevaga ära teha ja kogeda. Meie üllatuseks oli SeaWorldis päris kihvtid sõidud.
Teisel nädalal võtsime veidike rahulikumalt, sest meil sadas peaaegu terve nädal vihma. Kui ilma oli nautisime me rannas jalutamist, mis asus meie kodust vaid kolmeminutilise jalutuskäigu kaugsel. Erki liitus kohaliku jõusaaliga ja käis kossu mängimas ning mina käisin kolm korda nädalas Pilates Reformeris, mis mulle väga-väga meeldib. Käisime ka muidugi shoppamas ja katsetasime erinevaid kohvikud ning restorane. Kuna me jagasime kööki maja omanikega, siis eelistasime rohkem väljas süüa, et saaks rahus omaette olla.
Kohe esimeste päevade jooksul, avaldas meid majutav eestlane soovi meie autot võimalusel ära osta. Kuna Erki oli sellele juba pikalt mõelnud, siis võttis ta sellest mõttest kinni ning hakkas uut autot meile otsima. Ta leidis Brisbane’i külje alt dealershipist ühe Hiluxi, mis talle väga meeldis. Minule autovahetuse idee sel hetkel kohe üldse ei meeldinud, sest ma väga ootasin paari kuu pärast Eestisse kolimist. Uue auto ost aga tähendaks pikemat Austraaliasse jäämist ning mul oli raske selle otsusega toime tulla. Paar päeva hiljem, peale pikkasid arutelusid ja pisaraid otsustasime uue auto kasuks. Peamiselt, sest Erki väga-väga tahtis ja ta veenis mind, et kui me ikkagi tahame koju lennata, siis saab alati auto uuesti maha müüa.
Kolmandal nädalal tegime oma uue Hiluxiga päris mitu pikemat sõitu. Ühel päeval võtsime ette sõidu Byron Baysse (tund aega GCst lõunas), kus veetsime päeva koos sõpradega. Käsime laadal, sõime poke bowle, degusteerisime kohalikke õlusid ning lõpetasime päeva päikeseloojangu suplusega ilusas väikeses rannas. Kindlasti üks meeldejäävamaid päevasid.
Külastasime ka Gold Coasti külje all olevat Cougal Cascade’i rahvusparki. See on kohalike seas väga populaarne magevee supluspaik. Enne rahvusparki jõudsmist peatusime Currumbin Rock Poolside juures ning jahutasime end. See koht jättis meile mõlemale väga hea mulje. Edasi liikusime Cougal Cascade’i avastama. Tegu oli sama Currumbini ojaga kuid natuke ülesvoolu ning see oli juba täitsa vihmametsa sees. Alguses ei jätnud see meile üldse head muljet, sest oja oli nii tilluke ja mitte üldse kutsuv kuid kõndisime natuke edasi, matkarajalt välja ja edasi ülesvoolu. Lõpuks leidsime väga väga ilusa koha, kus vihmametsas vaid kahekesi väikese kose all ujuda. Väga head mälestused.
Nädala teises pooles külastasime Mt Tambourine’i ja seal asuvat seiklusparki. Kui eelmises seikluspargis Sunshine Coast’il jäi mul üks radadest tegemata, siis selles rahvuspargis läbisime me kõik rajad. Saime esimesena parki sisse nii et meil olnud kedagi ees, kes meid aeglustaks. Tagasi teel sattusime me täitsa kogemata paraglaiderite õhkutõusu nägema, mis tekitas suurt soovi, seda kunagi ise proovida. Vaatasime neid vähemalt pool tundi. Lõunat sõime mäe nõlval asuvas Poola köögi kohvikus, kus saime koduseid maitseid nautida. Õhtu lõpetasime minigolfiga. Lausa kahe erineva kohaga, sest ühest ju ei piisa.
Viimase nädala veetsime trenni tehes ja peamiselt rannas käies. Võtsime ookeani ääres elamisest viimast, sest me teadsime, et nii pea me ookeanit enam ei näe. Kokkuvõttes jäi meil Gold Coastist täitsa hea mulje. Meil oli tore elamine väga heas asukohas. Sõime head sööki, saime palju ujuda ja elu nautida. Viis pluss otsus.
