Rekordiline viljasaak peale kolme aastat põuda

Peale kolme kuud reisimist, puhkamist ja avastamist oli aeg taas tööle asuda. Meeldetuletuseks siis, et viimati me töötasime teraviljafarmis, kus meie põhiülesandeks oli vilja külvamine. Nüüd oli aeg edasi läinud ja vili oli ilus kuldne ning lõikuseks valmis.

Olime pikalt arvestanud, et läheme tagasi sinna farmi. Meile meeldis seal töötada ja saime ülemusega väga hästi läbi. Aga mingi aeg silmasin netis kuulutust ja mõtlesin, et kirjutaks huvi pärast neile ja uuriks, mida teised pakuvad. Meil oli seal üks naabervald, millel on huvitav nimi: Come By Chance. Kuna see on nii unikaalne, siis see püüdis kohe pilku kui nägin kuulutust, millel oli see asukohaks märgitud.

Meil tegelt mingit tõsist huvi ei olnud kuskile mujale farmi minna. Kuskil paar-kolm nädalat hiljem peale sellele kuulutusele vastamist võttis see farmer minuga ühendust ja tahtis telefonis rääkida. Mõtlesin, et no miks mitte. Uuris meie kogemuste ja oskuste kohta ning rääkis oma farmist. Telefoni teel läks natuke tema jutust kaduma, kehva kõne kvaliteedi ja põllumehe kõneviisi tõttu. Ma ei tahtnud väga palju kordi lasta tal end korrata, seega jäid mõned kohad natuke segaseks. Muidu tundus selline tore mees, aga ma olin tsipa skeptiline kogu selle tööpakkumise osas.

Kui võrrelda seda uut kohta viimase farmiga, siis tal oli ca 2,5 korda suurem farm. Jutu järgi oli majutus farmi peal korralikus majas ja tasuta. Kuna tal on suurem farm, siis on tal ka rohkem masinaid jne. Aga mulle jäi natuke arusaamatuks, et kas ta on omanik või juhataja või mingi juhtiv tööline. Google’ist ei leidnud ka absoluutselt mitte midagi selle farmi või inimese kohta.

Enne kui ta meile tööd pakkus, tahtis ta veel meie eelmise ülemusega rääkida. See oli veits nagu oh shit moment, aga siis mõtlesin, et ah mis seal ikka ja andsin numbri. Palju aega mööda ei läinud, kui ta võttis uuesti ühendust meiega ja pakkus meile viljakoristuseks tööd kuna meie eelmine ülemus oli meile väga hea hinnangu andnud. Me mõtlesime selle peale mõnda aega ja siis vastasime talle, et me ei saa seda pakkumist vastu võtta. Meie põhjenduseks oli, et me kaaluks mujale minemist ainult siis, kui meil oleks oluliselt parem pakkumine mujalt. No ja mis ta tegi? Ta tegi siis uue ja parema pakkumise, millest me ei saanud keelduda. Meiega pole varem veel nii juhtunud, et ütleme üsna selge ei ja siis farmer ise ajab taga, et meid ikka enda juurde tööle saada. Mõnes mõttes oli hea tunne küll.

See kõik toimus kuskil juuli lõpus aga töö pidi algama alles oktoobri keskel. Nii et tegelikult oli meil selline teadmatus ja skeptiline hoiak kuni sinna jõudmiseni. Kuskil septembri lõpus sai temaga uuesti suheldud, kui ta meiega ühendust võttis ning meie plaane uuris. Eks ta ilmselt kontrollis, kas kõik tema valitud inimesed ikka veel plaanivad tulla. Siis saime juba aru tegelt, et ta on normaalne ja tundsime end suht kindlalt sinna minemise osas. Vahepeal rääkisime oma eelmise ülemusega ka, sest soovitasime oma sõbrad tema juurde tööle viljakoristuse ajaks. Ja tuli välja, et ta natukene teab neid inimesi, kelle juurde me minemas olime ja ütles, et nad on väga head inimesed. Ta ise oli neilt mõned aastad tagasi ostnud ühe suure kasutatud traktori.

Nii, läheme nüüd siis oktoobrisse. Olime just nädalakse Noosas elu nautinud. Megailusad ilmad, soe vesi – paradiis. Ees ootas meid ca 9-tunnine autosõit. Pakkimisega jäime hiljaks, nagu ikka. Aga saime täpselt check-outiks välja korterist. Google Maps, lühim marsruut, käigukang drive‘i peale ja minek. Sõit oli mäletamist mööda küllaltki sündmusetu. Järjekordne pikk sõit, ei midagi uut siin maal. Aeg läks suht ruttu.

Üks väike sekeldus oli ainult. Olime kahe osariigi piiri peal ja kuna covid oli sel hetkel ikka veel aktuaalne, siis oli piiril mehitatud kontroll. Queenslandist sai NSWi niisama aga teistpidi liikumiseks oli vaja eeltäidetud border passi. Piirilinn, me tuleme Queenslandist, paak hakkas tühjaks saama. Tankla asub NSWi poolel, meil aga oli vaja jätkata sõitu veel Queenslandi poolel ja piir hiljem ületada. Okei, mis seal ikka, läksime tanklasse. Linnas oli elektrikatkestus ning kütusepumbad ei töötanud. Jess. Ootame kümme minutit, kuid lõpuks lööme käega ja üritame tagasi QLDi minna. Paagis peaks olema piisavalt, et peaaegu farmini välja sõita. Piiri peal peab korravalvur meid aga kinni ja küsib pääset. Rääkisime oma loo ära, kuid ikka oli ta meiega veidi pahur. Meie õnneks oli politseinik meid näinud enne piiri ületamas ja lasi meil minna hoiatusega.

Oma uute töökohta jõudsime päikeseloojanguga. Esimesena võttis meid vastu valge habemega keskmist kasvu jõuluvana meenutav vanahärra. Ilmselt üks raskesti mõistetavamaid inimesi, keda me kohanud oleme. Rääkis nagu suu oleks jahu täis. Miinale tundus ta väga hirmus, hästi otsekohene ja veidi selline tüdinenud. Hiljem tuli välja, et tema on hoopis kogu selle ürituse boss ja see kellega meie suhelnud oleme, on tema noorem poeg. Jõulutaat andis meile juhtnöörid, kus kohas tema pojaga kohtuda, kes meile meie elamist tutvustas. Siit välja, üle tee, vasakule, 100m paremale, ristmikust otse, vasakule, paremale, paremale, vasakule. Seal sai umbes kümme kilomeetrit põldude vahel otse sõita ja sa olid ikka veel nende farmi peal. Tutvusime pojaga ja nägime oma elamise ära. Mõlemad olid normaalsed.

Õhtu veetsime asju lahti pakkides ja kokates ja järgmine hommik alustasime juba tööga. Tegime kohe vist 13-tunnise päeva. Sealt väga tagasi enam ei vaadanud. Tööpäevad olidki sellised 15-16 tunnised keskmiselt. Kõige pikem päev oli 18 tundi. Mingi aeg sadas vihma, siis oli pool nädalat vaba, sest maa oli liiga pehme ja viljas niiskus liiga kõrge.

Töö nägi välja selline, et seitse kombaini lõikasid vilja ja kolm ümberlaadimiskäru kogusid käigu pealt kombainidelt vilja ning viisid selle põllu ääres ootavatesse rekadesse. Iga kombain hoidis umbes 8-10t vilja ning vajas tühjendamist umbes iga 20 minuti tagant sõltuvalt põllu viljakusest. Ümberlaadimiskärusse mahtus 30-38t. Ühe tiiruga sai võtta mitu kombaini ja siis minna rekadesse tühjendama. Meie olime mõlemad need ümberlaadimiskäru juhid. Töö oli väga tempokas ja vajas väga efektiivset toimetamist. Kuna saagikus oli kõrge, siis kombainidega tempos püsimine oli väga keeruline. Boss (jõulutaat) sai väga kurjaks, kui kombain sai vilja täis ja pidi seisma jääma.

Kõige raskem oli ilmselt esimene päev, sest meid visati mingis mõttes otse vette. Esimese asjana koristasime rapsi, mis oli eelnevalt vaalutatud, et see ühtlasemalt kuivaks. Vahel tekkis olukord, kus kaks kombaini vajasid tühjendamist kuid nad olid erineval pool vaalusid. See tähendas, et me pidime sõitma põllu algusesse ja siis leidma õige rea kustkohast vaalude vahele sisse minna, et nendeni jõuda. See oli suur ajakulu ja väga ebaefektiivne (taat not happy). Keeruliseks tegi olukorra ka see, et me ei olnud kombainijuhtidega kohtunud ja me ei teadnud nende nimesid. Seega me ei osanud kedagi küsida ka raadios.

Päeval sai veel kuidagi hakkama, aga pimeduse saabudes läks kaos valla. Õhk oli tolmu täis ja sa näed igal pool ainult tulesid. Aru ei saa kas tuleb sinu poole või läheb eemale. Aru ei saa kes on kus ja ei näe kus on vaalud ja kus ei ole. Õnneks olime esimesel päeval kahekesi ühes traktori ja saime ära vahetada kui Miinal kõik üle pea keeruliseks läks ja pisarad voolama hakkasid. Järgmisest päevast läks juba lihtsamaks ja nimed hakkasid ka selgeks saama. Kolmandaks päevaks tundsime end juba nagu kalad vees.

See farm oli üsna unikaalne selles osas, et nad hoiustasid kogu oma saagi farmipealsetes viljahoidlates. Põhimõtteliselt oli neil seal nagu väike Viterra oma kaalusilla ning näidiseputkaga. Sedasi hoiavad nad kõvasti raha kokku kuna ei pea maksma Graincorpile jms kohtadele hoiustamistasu. Neil oli ruumi hoiustada ca 40 000 tonni vilja. Olenevalt päevast oli meil põllu ja hoidlate vahet käimas kuni 13 rekat (millest ainult kaks olid registris arvel). Seega seniseid numbreid kokku lüües ütleb kiire matemaatika, et farm vajas viljakoristuseks umbes 25 ajutist töölist.

Neil ühtegi täiskohaga töötajat ei olnudki. Isa ja kaks poega kolmekesi majandavad. Nendest 25st ajutisest töölisest olid viis välismaalt: peale meie üks Inglismaalt, üks Kanadast ja üks Prantsusmaalt. Tegelikult oli paar tükki veel kuid nemad lahkusid esimestel päevadel, sest ei saanud hakkama või neile lihtsalt ei meeldinud seal. Me saime enda tööga üsna hästi hakkama ja midagi suurt pekki ei keeranud. Miinal läks üks rehv katki kärul. Juhuslikult meil oli just üks ümberlaadimiskäru koos traktoriga üle nii, et Miina pandi poole õhtu pealt tema jaoks tundmatu traktoriga sõitma. See sõitis rataste asemel lintide peal ja selle opereerimine oli natuke teistsugune. Aga paar harjutusringi ja polnud hullu midagi.

Enne alustamist öeldi viljakoristuse kestuseks umbes kaheksa nädalat aga väga heade ilmaolude tõttu sai kõik tehtud vähem kui nelja nädalaga. Mis tegelikult oli hea, sest saime lühikese ajaga väga intensiivselt tööd teha. Kõige suurem nädal oli veits üle 110 tunni. Nelja nädalaga kokku üle 310.

Kiire koristus esimeses farmis andis meile võimaluse minna kuskile mujale farmi tööle, sest hooaeg oli veel täies hoos ja inimesi otsiti veel paljudesse kohtadesse. Meil läks nii hästi, et saime pakkumise koheselt alustada kõigest 50 kilomeetri kaugusel asuvas farmis. See on Austraalia mõistes nagu ülejärgmine naaber vms.

Me lükkasime oma alustamist uues kohas ühe päeva võrra edasi, et saaksime harvesti lõpupeost osa võtta. See oli üks ägedamaid päevi meil üldse. Käisime paadiga paisutatud jõe peal wakeboard’imas ja tuubitamas ning õhtul saime korralikult süüa ja juua. Hommikul surusime asjad autosse, jätsime hüvasti ja sõitsime naabrite juurde. Seal saime perenaisega kokku, rääkisime jutud ära, pakkisime veits asju lahti ja saime kohe tööd alustada. Miina tegelikult võttis esimese päeva “puhkamiseks”. Ta käis saja kilomeetri kaugusel poes, pakkis asjad lahti ning täitis töölepingud ning muid pabereid. Mina hüppasin ühe Tartu poisiga koos kombaini, et ta õpetaks mulle sellega töötamist. Tal oli seal viimane päev, sest ta pidi Eestisse lendama. Mind võetigi siis tema asendajaks. Tunnikese sõitis tema ja siis võtsin ma üle. Esimest korda sellist asja juhtida oli ikka võõras, aga huvitav kogemus. Tänu eelmises farmis nähtule sain asja kiiresti käppa. Kahjuks olid meie kombainil rootori poldid lahti logisenud nii, et too päev jäi meil lühikeseks.

Järgmine päev oli juba asi ära parandatud ja sain iseseisvalt tööle hakata. Miina jätkas omale tuttava ümberlaadimiskäru positsiooni peal. Traktor ja käru olid küll uued, kuid põhimõte sama. Kui me enne arvasime, et see esimene farm oli meil suur, siis selle uue farmi kõrval polnud too midagi. Uue farmi suurus oli umbes 50 000 hektarit. See on kümme korda suurem kui Tartu pindala. Kõige kiirematel hetkedel oli meil korraga põllu peal üle 20 kombaini ja üle 10 ümberlaadimiskäru. Rekasid põllu ääres oli üle 30. Meeletu ettevõtmine ikka. Enamasti väga kaootiline. Aga täiega äge oli. Meie jaoks tegi asja lihtsaks, et saime esimeses farmis väga hea põhja alla, sest seal oli paigas korralik süsteem.

Ilmaga joppas ka jälle ja saime kolm nädalat intensiivselt tööd teha. Üks vaba päev oli vist vahepeal. Siin oli välismaalasi ka loomulikult rohkem tööl. Eestlasi oli kõige rohkem, koguni kuus tükki. Lisaks teravilja kasvatamisele tegeles see farm ka puuvilla kasvatamisega nii, et osad inimesed ei olnudki harvestiga seotud või tegid veits mõlemat.

Kui kõik vili sai ära koristatud, siis nad pakkusid meile veel mitmeks kuuks igasugu erinevat tööd seal. Aga me mõtlesime, et see ühest farmist teise hüppamine oli äge ja et võiks veel proovida. Panime kuulutuse üles ja ootasime. Hommikuks midagi head tulnud ei olnud, olime juba otsustanud, et jääme siis sinna. Kui järsku tuli sõnum päris hea pakkumisega, millest kohe kinni haarasime. Kaks tundi hiljem olid asjad pakitud ja asusime seitsmetunnisele autosõidule lõunasse. Ees ootas meid eelnevast kahest hoopis teistsugune farm.

Pindala oli seal tagasihoidlik 2500 hektarit. Seitsme ja kahekümne uue (või kuni 5a vana) kombaini asemel oli seal ainult üks 18-aastane John Deere. Ümberlaadimiskäru oli ka üsna tagasihoidlik. Seni olid meil olnud kärudel igast tuled, viled ja kaamerad küljes. Rääkimata sellest kui suured nad olid. See käru oli nüüd ikka väga algeline. Aga kõik töötas ja oli tegelikult väga tore. Tempo oli hoopis teine, palju rahulikum oli kahekesi omaette toimetada.

Selle farmi leib ja või (bread and butter) on tegelikult lambad. Neil on üle 6000 lamba. Nii et farm oligi jagatud umbes 50/50 teravilja ja lammaste vahel. Mis oli veel huvitav, et eelnevates farmides olid põllud nii suured, et põllu teine ots kadus Maa kumeruse taha ära. Kõige suurem põld oli meil 3200 hektarit, aga sellised 500-700 hektarised olid täitsa tüüpilised. Selles kolmandas farmis oli kõige suurem põld vist 90 hektarit. Keskmine oli seal umbes 50 kanti ilmselt ja igal põllul on 360 kraadi traataed ümber. Nii et see oli ikka paras töö ühelt põllult teisele kolimine pidevalt. Kui eelnevad farmid olid olnud üsna lamedad, siis kolmas farm oli täis künkaid. Palju maagilisemad vaated iga päev.

Viljakoristusega saime seal ka kuskil kolme nädalaga jälle ühele poole. Sarnaselt eelmiste farmidega olid päevad üsna pikad aga töö oli palju lihtsam ja rahulikum. Vahepeal sõitsime kõikide masinatega tund aega mööda maanteed nende teise maalapi juurde, kus neil oli 15 hektari suurune nisupõld keset 200-hektarilist viinamarjaistandust (mis oli ka nende oma). See oli täiega äge.

Lõpetasime vahetult enne jõule ja mõtlesime mida edasi teha. Sealt pakuti ka meile, et me võiksime jääda neile nii kauaks kui võimalik, sest nad olid meiega ülirahul. Me kaalusime seda varianti tõsiselt, aga mõtlesime, et tahaks minna kuskile, kus saaks tööväliselt ka midagi teha. Pluss me olime end juba veinikasse ära lubanud. Nii et olime seal veel umbes kolm nädalat, tegime kõvasti heina, töötasime lammastega ja nipet-näpet veel midagi.

Seal oli meil kõige parem elamine ka mis meil farmi peal olnud on. Meetripaksuste kiviseintega ja hästi kõrgete lagedega maja ning me ei pidanud seda kellegagi jagama. Viimastel nädalatel saime endale mõlemad koerad, kellega lambaid karjatada ning käisime mitmel jõulupeol. Väga kodune tunne tekkis seal.

Teadjamad inimesed räägivad, et 2020. aasta viljasaak oli Austraalia ajaloo paremuselt teine. Kõige parem oli 2016. aasta. Me tõesti tundsime kuidas kogu see maapiirkond hingas hoopis teisiti võrreldes viimase paari aastaga, mis on olnud üks kõige rängemaid põudasid üldse neil. Nii et see rekordiline saak oli väga teretulnud neile. Meil oli väga hea meel sellest osa saada ja julgeme öelda, et see oli meie parim töökogemus Austraalias. Suurt rolli mängib selles meie esimene farm, sest seal me tutvusime nii ägedate inimestega ja õppisime nii palju. Väga oluline osa oli ka sellel, et me pea ees vette hüppasime ja päevapealt kaks korda farmi vahetasime. Kõik kolm kogemust andsid meile nii palju juurde.