Vahel on Eestis oht, et ilmataat ei jõua lumevaipa jõuludeks maha panna ning ähvardavad tulla mustad jõulud. Siin kuklapoolel pole muud variantigi, valgeid jõule näevad nad ainult telekast. Detsembrikuise pööripäeva paiku on siin üldiselt palav suveilm, mis tekitab pigem soovi jaanipäeva tähistada kui jõulusid. Igasugused jõulukaunistused, jõulutuled ja jõulumuusika tunduvad sellisel aastaajal siin kliimas meie jaoks väga kohatud. Aga rohelistel jõuludel on oma võlu. Päris vahvalt kõlab ju enne või peale kingituste avamist rannas päevitada ja ookeanilainetes hüpata?
Jõulusid peetakse Austraalias esimesel jõulupühal ehk 25. detsembril mitte jõululaupäeval nagu Eestis. Ja jõuluõhtusöögi asemel on siin jõululõunasöök, kus traditsiooniliselt on laual külm toit. Kuna see aasta korraldasid David ja Susette oma kodus jõululõunasööki, siis algasid ettevalmistused meie majas juba mitu päeva varem. Külla olid tulemas Davidi ema ja kolm õde oma lastega. Miina jaoks on nad sugulased selliselt, et Miina vanavanaisa õde oli Davidi ja tema õdede vanaema. Ta kolis 1920-ndatel aastatel Eestist Austraaliasse.
Jõulunädalavahetus algas meie jaoks aga hoopis auto ostmisega. Eelmine omanik oli lausa nii kena, et tõi meile auto maja ette ära. Aga pangakontoris pidime ikka enne ära käima, et sularaha välja võtta. Natuke ärev oli oma sularahaümbrikuga kõndida. Miina oli väga paranoiline ja arvas, et kõik teavad sellest ümbrikust ja kohe-kohe tuleb kuskilt keegi, kes selle ära näppab. Aga õnneks jõudsime koos ümbriku ja selle sisuga tagasi koju ning saime oma jõulukingituse lunastada!
25. detsember. Kui kõik külalised olid kohale jõudnud, siis valati välja vahuvein ja kõik võtsid istet. Koheselt alustati kõigile kingituste kätte jagamist. Nimesid välja ei hüütud, jõuluvana kohale ei tulnud ja salmi lugema ei pidanud. Lihtsalt järjest anti kõigile nende pakke. Natuke veider tundus see. Igaüks muudkui avas oma pakke ja ei olnud seda kõigile näitamist kohe, et mis sa siis said. Eelnevalt oli küll kokku lepitud, et tehakse loosipakid ja me olimegi selle kohaselt toiminud. Aga tegelikult tehti pakke ikka palju rohkem ja seetõttu sai igaüks neid päris palju. Muu hulgas saime meie kinkekaardid surfikursusele ja Sydney Harbour Bridge’i kaarel kõndimisele.
Pidulikuks lõunaks sõime ahjukalkunit, külma sinki ning küpsetatud köögivilja. Toit oli üsna kerge ja maitsev ning kõht sai täis, kuid ikkagi igatsesime kartulit, verivorsti, hapukapsast ja piparkooke. Magustoiduks oli siinmail traditsiooniline isetehtud Christmas Pudding ehk siis mingisugune kook, mis meie maitsemeeli nii väga ei raputanud.
Õhtu lõpetuseks on nende perekonnal kombeks vaadata kõik koos (halba) filmi. Seekord osutus valituks Austraalia klassikaline linateos “Muriel’s Wedding”. Erki arvates oli see ikka väga halb, kuigi ta suutis selle lõpuni vaadata.
